Vaatan jah, kuigi mingi fänn ma pole. Nagu mingi tõeline kodukootu lootsin minagi, et Eesti saab edasi. Aga ei saanud, nagu teada.
Imelik asi on selle meie eurolauluga pidevalt. Ise valime avaliku hääletuse läbi loo (mina küll ei helistanud!), ise kiidame, ise laidame, ise teame, et pole erurolugu - on mingi alternatiivne, aga kui teistele ei meeldi, siis oleme solvunud, pahased, otsime igasuguseid õigustusi. Kõige parem õigustus on- NAD lihtsalt ei mõista, kui hea (loe: alternatiivne) meie lugu tegelikult on.
Mulle ka hakkasid meie noored poisid meeldima, isegi laul meeldis ja see, mis liigutusi laval tehti (minimaalseid!). Eriti meeldisid mulle Robini mõnusad grimassid ja see karjapoisihüpe, mille abil vanasti kõrgust hüpati. Ja kui ilusasti nad riides olid! Sametpintsakus ja siidrätid kaelas! Kompud!
Nojah.
Muide, 2. finaal on palju särtsakam kui 1. Esimese lõpus jäin magama, selle vist vaatan lõpuni.
Erilist favoriiti mul pole. Kuulan, mida Reikop taustaks räägib.
No kas me siis tõesti ei tea, et edu valemit pole olemas? Reeglite muutmine ei muuda sisuliselt midagi. Tervik peab mõjuma, see aga koosneb sajast mosaiigikillust. Igal juhul sünnib otsus emotsionaalsel tasandil ja loogikat pole siin mingisugust.
Või on?
1 comment:
Muide, minu meelest oli ka teine poolfinaal huvitavam. Esimene oli kohati õudus kuubis.
Post a Comment