2010-09-30

Keerulise diagnoosiga lapsed

Olen vaadanud tõsielul põhinevat saadet "Rääkimata lugu"(Kanal 2). Kõik räägitud lood on traagilised, haledust esile kutsuvad. Eilne näiteks jutustas poisist, kellel oli keerulise nimega diagnoos. Kuulsin ka korraks sõna "autist", mille raskeima vormiga puutusin kokku möödunud suvel.
Nägin kohalikus ujumiskohas tihti üht hilisteismelist poissi, kes käis koos oma noore sugulasega ujumas. Tema käitumine erines kardinaalselt tavapärasest. Ta puristas ühtejärge tunde vees nagu hüljes - ei ujunud, vaid sukeldus ja huilgas. Väiksemad lapsed ja nende vanemad natuke pelgasid poissi, aga ta oli teistele absoluutselt ohutu. Nii vähemasti tundus, sest ümbrus talle korda ei läinud. Autist 100 %.
Hiljem kuulsin, et ta pole tavalises koolis päevagi käinud, õpib erikoolis, kuid aastate jooksul on omandanud ainult mõningad algteadmised. Õnnetu laps.

Eilses saates olnud Rasmus (11aastane) tekitas probleeme eelkõige oma hüperaktiivse käitumisega. Intellekt paistis olevat üle keskmise, ometi ei sobinud ta ühessegi tavalisse kooli, sest ta oli nii taltsutamatu, spontaanne ja äkiline, ohtlik nii endale kui oma kaaslastele. Ema ja vanaema(pedagoog) olid väga õnnetud, sest nad olid teinud kõike, mis võimalik, et poissi kasvatada/ravida.

Olen oma töös kohanud viimasel ajal aina rohkem nn hüperaktiivseid lapsi, kes ei püsi sekunditki paigal ei tunnis ega vahetunnis. Kui laps rabeleb vahetpidamata, on motoorselt rahutu, ei allu ühelegi korraldusele, ei kuulagi, mis talle räägitakse, siis tundub mulle ja ka minu kolleegidele, et tegemist on lihtlabase kasvatamatusega ... kui talle just pole pandud keerulise nimega diagnoosi. Kasvatus aga algab kodust ja lapse elu esimesest päevast.

Või ma ei tea.... Kes teab? Mõtlemise aine.

18 comments:

Sekeldaja said...

Ei, see asi on keerulisem. Organismi keemia on paigast ära.
Keemia paneb aga paika toit ja see ei ole meil paigas, aga ka muud keskkonnamürgid ja medikamendid.
Autistide puhul on räägitud palju ka elavhõbedast, mis vaktsiinide sisse pandud.
Teema on uskumatult politiseeritud lisaks kõigele, mis takistab algpõhjusteni jõudmist.
"Mina olen ookean" Epp Petrone poolt välja antud, vääriks lugemist.

helle said...

Nojah see rämpstoit ja igasugused värvilised (jõu)joogid. Ja lõputul hulgal E-sid.
Ega asjata öelda, et me oleme SEE, mis me sisse sööme.

Hundi ulg said...

Selles küsimuses olen parandamatu optimist. Mistahes häda ka lapsel on, olen veendunud, et järjekindluse ja püsivusega saab ka nendest lastest "asja".

Ehk on asi selles, et siiani pole ma kokku puutunud nn. meditsiiniliste lastega. Minu juhtumid on olnud eelkõige lastega, kelle vanematel on diagnoositav sotsiaalne puue.

Emmeliina said...

Helle - hea teema!
Aga ühes sa eksid - autist ei ole õnnetu laps. Tema on õnnelik. Õnnetud võivad olla tema vanemad või sugulased.
Kuna mul on olnud õnn olla mitu aastat vaimu- ja liitpuuetega laste ringi juhendaja ja ka kodune hooldaja, siis tean, et on probleeme seinast seina. Rohkem ikka rõõmu.

Kuid vaimuhaigus on midagi muud. Ohtlik nii endale kui teistele. Ja see uus, see hüperaktiivsuse all kannatamine on kaasaja ohu märk. Sekeldajal on ilmselt kahjuks õigus.

Eilses saates pani mind mõtlema arvutimängude rohkus peres. ja kogu see nn. saateabi. Türgi reisi raha neljale (saatejuht ka) leiti. Selle eest oleks saanud aasta aega koolimaksu tasuda. Valed valikud, arvan.

Aga tänapäeva kooliõpetajad peaksid kohustuslikus korras käima erivajadustega laste koolides. Neid on nii palju erinevaid ja erineva tasemega. Põhiharidus on ju kõigile kohustuslik.
Helle, kas sa Viljandi Karula koolis oled käinud?

helle said...

Emmeliina, ma olen käinud Karulas, see oli küll eelmise riigikorra ajal, ma olen käinud ka Seevaldis ja Jämejalas ja Tarvastu Hooldekodus. Ma tean, et kõikidest puuetest raskeim on vaimne puue koos füüsilisega.
Kõige rohkem olen ma ikka näinud tavaliste koolide lapsi ja võin kinnitada, et enamasti on tänapäeval nn indigolasteks nimetatud lihtsalt ärapoputatud ja hellitatud jõmpsikad. Sest vaata, Emmeliina, see ei saa olla mingine puue, kui laps ei kuuletu, ropendab, peksab ja kiusab kaaslast, ja tema ema kaitseb ja õigustab taolist käitumist, sest ta ei taha tunnistada, et ei saa lapsest jagu.
Õnneks ei ole kõik sellised, jumal hoidku, aga neid tuleb kooli aina rohkem.
Ilmselt siis ikka toit....
Millest muust see totaalne allumatus juba algklassides!
Jah, ma olen skeptiline, ei varjagi.
Aga seda mõtlesin mina ka, et nii suured on preemiad saates esinemise eest. Ma saan veel aru, kui tehti merereis välja 9lapselisele perele.
Ma mõtlesin, et poisile kingitakse uus koer...

Helve said...

ma toidu kaela ei ajaks laste hüperaktiivsust.
ikkagi laste kodune kasvatus. juba alates imikueast.
Helle, millistest kodudest on pärit Sinule teada hüperaktiivsed lapsed? kas asotsiaalsetest ja sealt, kus küll pealtnäha kõik korras on, materiaalselt hästi kindlustatud, kuid vanematel pole laste jaoks aega või tahtmist. nendega tegelda.

helle said...

Mul hakkaski vahepeal süda valutama, et olen äkki liiga paksult värvi tõmmanud.
Neid väga probleemseid on igas klassis ehk 2-4. Kui ma praegu konkreetselt mõtlen nendele, keda mina õpetan, siis üks ühine joon on see, et isa pole, isa on töötu või/ja joodik, on võõrasisa, kes ei sekku kasvatamisse. Koolis käivad koosolekutel enamasti emad. Tont teab, kus isad on.
Koolis näuksuvad ka ainult naised. Mehed, kus te olete???
Ma unustasin mainimata, et "rasked" on mõne üksiku erandiga poisid.

helle said...

Tahtsin veel lisada. Saates esinenud Rasmuse ema on väga pädev, tavaliselt (meil siin maal)ei pöördu vanemad abi saamiseks mitte kuhugi, kui pole just kõrget palavikku või luumurdu.
Kui kool näeb probleemi, püütakse vanemat veenda. See on väga keeruline - vägisi kedagi kuhugi suunata ei saa, kui vanem(ad) nõusolekut ei anna. Vahel see õnnestub, laps pannakse ravile ja uuringutele näiteks Jämejalga. Sealt tuleb laps tagasi kooli soovituskirjaga, et "kui ta tervet rehkendust ei jõua, tehku siis poolgi" ehk rakendatagu talle erikohtlust ja lubatagu tal poole päeva kaupa koolis käia.
Telekas nähtud loos hoolis ema oma lapsest, käis arstide vahet, sai keerulise diagnoosi ja vist ravi ka.

Emmeliina said...

südant valutasid ilmaaegu. Mu kommentaar polnud üldse kaitset vajav. Kui esimest korda Karulas käisin, (2000) siis õhtul ainult kallistasin oma lapsi. Vahelepõikeks, kas Tarvastu on ikka töötav? 2001 oli ta kuidagi väga nigel. Meil Virumaal nii viletsat polnud. Jämejalas pole ma käinud, küll Viljandi lasteabikeskuses.

Jään enda seisukoha juurde, et arvutimängud + vägivaldsed filmid + see, et õpetajad ei tohi lapsi karistada ja nõue, et kool ei ole sotsiaalasutus vaid tegelegu ainult õppetööga kõik see on viinud õpilaste hulgas vohavale distsipliinitusele. Kui laps ei kuuletu, siis pole talle väiksena piire pandud ja tegelikult on ta ise ka üks õnnetu laps kuigi ta seda ei pruugi teada. Laps tahab piire! Isad on ilma mööda laiali, emad on nende ja kogu maailma peale vihased.

Ikka tulen selle saate juurde, millest kõik jutt algas_ minu meelest valed valikud poja kasvatamiseks.

Ka mina olin kindel, et kingiks tuleb koer.

helle said...

Emmeliinale!
Tarvastu on nüüd mõned aastad erakätes olnud ja see on väga korda tehtud. Nii seest kui väljast.
Mäletan seda maja veel 90ndatest, kohutavas seisus, masendav.

Tiiu said...

Helle, pean ütlema, et oled üsna pinnapealne. Ma ei läheks teiste rahakottidesse sobrama ja otsustama, mis õige ja mis vale ses osas. Kooliraha maksmise puhul poleks poiss saanud delfiinidega ujumina minna. Teatavasti on selline ravi olemas ja alati jääb lootus, et miski aitab. Muuseas, Sa levitad asjata minugi poja puhul valediagnoosi, mis pandi arstide poolt ja jäeti muutmata seetõttu, et kui oleks viga tunnistatud, võinuks ma nad 9 aastat valesti ravimise eest kohtusse anda. Teatavasti nii autistidel kui ka Aspergeridel esineb üsna sageli hoogusid, lausa märatsemist. Kaarelil ei ole 21 aasta jooksul olnud isegi väikest vihahoogu ja tema diagnoosiks on kilpnäärmepuue (raskusastmelt sama kui esmane suhkruhaigus). Malbemat ja heatahtlikumat inimest kui Kaarel ma pole kohanud. Nüüd määrati ta sobilikuks õppima infotehnoloogiat. Tal läheb hästi. Aga eelarvamused ja kiired ning valed otsustused on korvamatut kahju suutnud teha, mida enam kahjuks muuta ei saa.

helle said...

Tiiu!
Alustan sellest, et ma pole Sinu poja kohta mingit infot jaganud. Kas Sa arvad, et see näide, mille põhipostituses tõin, oli Sinu poeg? Või ei saanud ma aru?
Anonüümne näide ei tohiks kedagi puudutada, seda enam, et diagnoosi autist ütles mulle poisi vend. Ja palju varem, kui poissi isiklikult kohtasin.

Mis puutub minu ja Emmeliina arvamusse, et Rasmus koos kaaskonnaga kullati üle, siis see ongi lihtsalt meie arvamus, nagu seegi, et Sina arvad teisiti. Kindlasti oleks vahva kõigil SELLE diagnoosiga lastel Türgis käia ja delfiinidega ujuda! Mul pole ometi kahju, et Rasmusele seda võimaldati...ja teistele ka, nendele, kes kaadris olid, ja nendele, kes seda kõike üles võtsid. Lasku minna!!!

Tiiu, mina pole ju Sind rünnanud, miks Sa siis mind süüdistad?

Emmeliina said...

Tiiu on siin nüüd Helle ja minu segamini ajanud. Rahakotis sobrasin ikka eelkõige mina. Kui saadet vaatasite, siis poisi ema kurtis, et ei saa sellepärast noormeest kooli panna, et kuumakse 1800.-
tegin siis kähku arvestuse, et neli inimest Türgis, no ühe õppeaasta maksu oleks küll saanud korjata. Veerand tundi delfiiniujumist võiks asendada hipoteraapiaga Eestis. Aga kui kodus on peamine ajaviitmine korter ja arvuti, siis tuleks mõned väärtused asjalikul juhendamisel ümber mängida.

Tean, mis räägin, sest panime enda nooremad pojad Waldorfkooli ja sõna otseses mõttes hoidsime enda pealt kooli - ja ringimaksud kokku.

Aga hellel on õigus muretseda. Kui juba õpetajad seda ei tee - kes siis veel!
Nii et igati jõudu ja jaksu sulle sellel tänamatul - tänuväärsel tööl.
Päeva ka, seda Õpetaja nimelist!

Emmeliina said...

vabandust, nimi tuli väikse tähega, sest kiire on. õue minekuga

Tiiu said...

Tere, Helle! Pidasin silmas ühte varasemat kommentaari mujal blogis, kus minust räägiti ja Sina kirjutasid seal, et Kaarel on autist. Nüüd loen, et sa haletsesid Rasmust, aga seda on puudega inimestele kõige vähem vaja, ka haletsejale endale. Jah, Kaarelil on vaid see joon, et ta ise ei kommunikeeru, on rahul iseenda ja oma lähedastega, tal puudub normaalne auahnus ja enesekehtestamisvõime võõras seltskonnas.Ise kutsusid ju üles mõtlema. Ma ei rünnanud Sind enda arvates, vaid taoline dialoog on paratamatu, sest puudega inimestesse suhtutakse ikka veel ääretult valesti.See saade võib ju olla tegelikult mingil muul taotlusel tehtud, ent õnneks toob esile ka tegelikke probleeme.

Emmeliina, kui Helle kirjutab, et saade haledust tekitas ja hüperaktiivsus on kasvatamatus (kuigi ema saates väitis, et poiss ropendab, aga kodus sellist eeskuju antud pole) , siis ei jää mul küll muud üle öelda, et selline suhtumine on pinnapealne.

Vabandan, minu jaoks valus teema, sest isegi siis, kui tegu on rahumeelse ja väga kodu poolt hoitud lapsega, ründab isegi targem osa ühiskonnast ilmaasjata. Mis koerasse puutub, siis ilmselt jäi paljugi kaadri taha, sest keegi peab ju koera eest hoolitsema ja me ju ei tea, mis vastunäidustused on ses suhtes. Ilmselt oli reis Türki ikkagi parim lahendus. Ma arvan, et maksumaksja raha eest sinna ei sõidetud.

helle said...

Tiiu!
Ma ei tea, kus ma oled Kaarlit autistiks nimetanud, aga olen nõus vabandama. Ma ju tunnen Kaarlit ja mul on tõsiselt heameel, kui tal hästi läheb.
Ei taha vanade asjade pärast tüli kiskuda.

Tiiu said...

Ära võta seda tülina, mina tahtsin ju kõige vähem tüli kiskuda.... esmalt tahtsin kummutada väärarusaama, mis rahva seas levib.Ja ma olen siiski rohkem lastega ühes paadis, isegi kui nad on puudega, hüperaktiivsed või mida iganes. Nad on küll tülikad, ent väga hea lakmus näitamaks, kuidas keegi kellessegi suhtub. Kellele palju antud, sellest palju nõutakse: arvan, et targale pedagoogile ei ole ükski laps tülikas. Kabalistid mulle seetõttu meeldivadki, et nad ülistavad andmist...eks see puudega inimestega suhtlemine olegi üks suur andmine, kuigi paljud väidavad, et neilt saab ka vastu, armastust nimelt, kui nad tajuvad, et neist hoolitakse.

Anonymous said...

Helle, Te kirjutate, et tunnete nende suhtes haletsust. Kaastunne on tunduvalt suurem ja üllam tunne kui haletsus. Haletsuse juured on kartuses, ülbuses ja üleolevas suhtumises; vahel on selle taga koguni enesega rahulolev tõdemus: "Hea, et see pole mina. " Stephen Levine ütleb: "Kui hirm puutub kokku teise olendi valuga, sünnib sellest haletsus. Kui armastus puutub kokku teise valuga, sünnib sellest kaastunne. Kaastunde teostamine tähendab seega teadmist, et kõik olendid on ühesugused ja kannatavad ühtemoodi, austust kõigi kannatajate vastu ja arusaamist, et me pole kellestki eraldatud ega seisa kellestki kõrgemal.

Kõik harjumused ja kalduvused, mis on argiteadvuse aluspõhja tallele pandud, on valmis mis tahes mõjuri jõul aktiveeruma.

Nii et arenguruumi veel on, pisipinnaasjadest peaks kord süvaasjad saama.