Linnulennult on meilt Lubjassaarde vist ainult kümmekond kilomeetrit, aga vanasti tehti teed nii kiira-käära, et vaata ise, kuidas kohale saad.Mulle meeldivad muuseumid, kus elatakse sees. Ma ei mõtle muidugi seda, et peaks kuulsa tegelase nõudest sööma ja tema voodikeses magama.
Need talu- ja kodukohamuuseumid on elujõulised siis, kui seal käib elutegevus. Peremees punub korve näiteks, kogub traktoreid või käib linnas tööl.
Perenaine korraldab maalilaagreid ja toitlustab ise oma jõududega kõik see mees. Ja tal on suur kapsapõld ka.
See on eramuuseum, peab ise toime tulema.
Mulle meeldib, et koerad on lahti ja hauguvad küll algul, aga liputavad saba ja silmist on näha, et sõbralikud.
Mulle meeldivad leidlikud detailid ja vanad asjad.
Näiteks rehealune, kus on kõike - ma usun, et kusagil on välja pandud ka vanaaegne õmblusnõel.
Igatahes vokke oli küll igas suuruses.
Suur reheahi jäi eksponaatide varju.
Kuulsast kunstnikust olid mõned reprod ja piip. Ega ta seal elades kuulus olnudki veel.
Läks mees 13aastasena kodunt laia ilma ja jõudis välja Peterburi kõrgemasse seltskonda.
Lõpuks maeti ikka Suure-Jaani kalmistule, kuhu tegi büsti Amandus Adamson (vt eelmine postitus!)
Nii on kõik omavahel seotud.
Tõeliselt vahvad olid uunikumid - vanad tsiklid, traktorid, tõllad, veovankrid. (ma ei teagi, mis nende kõikide nimed on)
See muuseum asub ikka päris perifeerias - sinna ei satu kuidagimoodi lihtsalt "läbisõidul".
7 comments:
Kuidas Sina sinna sattusid? Mina pole kahjuks seal iial käinud.
Teeme valla raamatut piltidega. Käime kõik vaatamisväärsused läbi - Tõnu ja Taneliga- ja võtame üles.
Kas sa siis ei käinud, kui me kunagi õpsidega seal piknikku pidasime?
väga huvitav kas praegustel omanikel on Köleriga mingi sugulus?
Ma ei saanud tol korral minna, mäletan küll, et käisite.
Emmeliina!
On küll sugulased naise kaudu. Köleril endal lapsi polnud, talu oli vend Andrese käes.
Praegused elanikud peaksid olema 5. põlv.
Edasi enam ei tea, sest nende lapsed elavad juba välismaal.
Ma ei teadnudki taolise koha olemasolust! Vahva, et inimestel jätkub entusiasmi ja tahtmist. Ja Sinult ootan jätkuvalt oma kodukandi tutvustamist siin blogis.
siis ma ikka olen sealt läbi käinud, kui esimest korda Suure Jaaniski.
Aga vahe selles, et kui käid suure pundiga, siis ei jää kõik meelde.
Meie eesmärk oli Juhan Kunderi sünnikoht.
Sellepärast on fotod väga head mäluvärskendajad.
Otsin üles, 2006 kevad.
Post a Comment