See oli minu esimene soojamaareis. Kui me sõbrannaga talvel oma suvereisi planeerisime, siis oli kaks valikut - Itaalia või Norra. Talvel tundub ju soojale/kuumale päikesele mõtlemine nii ahvatlev.
Sõelale jäigi Itaalia ja august. Alles hiljem mõistsin, mis mind kõik ees ootab.
Ma ei hakka kirjutama siin sellest, mida igaüks peaks ise oma silmadega nägema, vaid vahendan just (esma)muljeid. Giid ütles, et Itaalias on kõik teistmoodi kui Eestis. Olen täitsa nõus. Alates põrgukuumusest, mis kogu nädala jooksul püsis 34-38 kraadi, ja päikesest, mis pilvitus taevas kõrvetas armutult. Juba esimesel õhtul osteti Pisa torni juurest laiaservalised kübarad, kui just kodust kaasa pold veetud.
Mina ostsin ka, aga hiljem müüsin edasi, sest "minu stiiliga" kübar ei sobi, kandsin oma valgest riidest lotut. Päikeseprillid päevitusid ka näkku nagu särk selga.
Ööbisime väikestes linna-äärsetes hotellides, mida nad ise nimetasid villadeks. Olime seal enamasti ainukesed külalised, kõik tundus ja oligi nii privaatne ja turvaline. Hommikueine oli piisav, mitte just nii rikkalik kui Rootsi laevas/lauas.
Kohe esimesel päeval ütles giid, et sööma peab korralikult - muidu ei pea tempole ja koormusele vastu, ja nälg teeb pahuraks. Meil olid ühised lõunasöögid itaaliapäraste toitude ja veiniga. Need olid väga armsad ja gruppi ühendavad.
Meie reisigrupp oli haruldaselt distsiplineeritud, teadmishimuline, heas füüsilises vormis, suurte reisikogemustega. Kaasas oli 9 teismelist last - kas isa või emaga või mõlemaga. Kuna mitmesse muuseumisse sai sisse õpetaja kaardiga poole raha eest, siis tuli välja, et selliseid oli meil ka 9.
Elu Itaalias on väga kallis. Eriti toit. Poodidesse me suurt ei pääsenud, selleks polnud lihtsalt aega ette nähtud. Need mõned suveniirid, mis kaasa ostsime, saime kõige käidavamate kohtade pealt putkadest.
Turiste on metsikult. Ma kahtlen, kas me üldse kohalikke nägimegi, peale teenindava personali muidugi. Peab mainima, et teenindussfääris töötavad põhiliselt mehed. Toidutaldrikuid kanti ette nii, et kummaski käes oli umbes 7 portsjonit.
NB! Piltide esitamise järjekorras pole mingit loogikat, samuti puuduvad siin allkirjad. Tänapäeval ei käi "isegi vanaemad" reisil ilma fotokata. Mina klõpsisin umbes 300 pilti, minu sõbranna teise sama palju. Leppisime kokku, et üldiselt ei dubleeri. Mina tahtsin meie grupi inimesi ka ikka pildile saada, aga üle vaadates selgub, et on palju võõraid nägusid jäänud. Pildistamine käis üldse käigu pealt, sest näiteks Roomas ja Firenzes me lausa tormasime objektilt teisele. Ühes linnas jagati meile kõrvaklapid pähe, aga need ei seisnud hästi ja krabisesid ka. Eks infoga on nii, et ühekorraga ei haara, peab ise juurde lugema-uurima.
10 comments:
Jään siis põnevusega teisi muljeid ootama.
:-)
kui nüüd mõtled reisile tagasi, milline linn Sinu teekonnalt kutsuks Sind tagasi? või milline objekt, ehitis...?
Ma oleks tahtnud Firenzes suuremat süvenemist. Käisime küll Uffizi galeriis, kuid inimvõimetel on piirid. Lõpuks hajub tähelepanu ja kõik saalid tunduvad juba tuttavad:D Samuti jäid vaatamata katedraalide sisemused. Filoloogina tahtnuks rohkem seostamist kirjandusega. Üldse - renessaansiga igas kunstiliigis. Aga kõik pole korraga võimalik.
Veneetsia ja Capri olid mõlemad silmale kaunid vaadata, aga kummagi jaoks 1 päev oli piisav.
Ups, viga - peab olema renessanss!
Itaalia ongi selline, liiga palju nähtavat ja lihtsalt ei jäksa kõikke haarata. Eriti ringreisi korral. Esmaspäeval lähen Rooma nädalaks, näib, kas tunnen ära neid kohti, mida 2003 nägin 2 päeva jooksul. Keegi kuskil kirjutas, et isegi elades 2 aastat kohapeal ei ole veel kõike näinud ;)
Minu jaoks ka Capri ja Veneetsia said ühe päevaga vaadatud, see kuulus Rialto sild ei jätnud üldse mingit muljet... Parim oli seal hoopis Murano saarel klaasimeistrite juures käimine.
Rooma tahab pikemat süvenemist, seal on nüüd mitu korda käidud ja hakkab mingi aimdus tekkima.
Tegelikult on hoopis huvitavamad kohad Perugia maakonnas, mägedes, just seetõttu, et seal on veel säilinud mõndagi etruskide ajast...
Aga Itaalia on suur maa, igaüks leiab sealt erinevaid asju ja ikka tahaks veel minna...
Kukupai, me käisime ka Murano saarel seal klaasimeistrite juures. Mul ei tulnud kohe meelde. Seal oli vene meistrid, sealt ostsid mitu meie daami endale ilusad klaaskeest sallid.
Kui kaunis on värvilisest klaasist ja kullaga kaunistatud serviis!
Toscana jäi puhta avastamata!
Rõõm lugeda ja pilte vaadata, mis sellest, et ise käinud pole.
Ootan järge
Loodetavasti laadis see päike patareid kogu talveks. :)
Kindlasti oli tore reis! Ootan juba huviga täpsemat kirjeldust. Olen ise ka aastaid tagasi üsna sarnase marsruudiga reisi läbi teinud, seega olen kohe kahekordselt põnevil! :)
Post a Comment