Täna on sünnipäev. Juba hommikul sättisin ennast lainele, vaatasin, mida tv pakub. Valisin "Wikmani poisid". Vahepeal tegin põikeid Tartusse, köögis hoidis meeleolu Elmar.Siis oli aeg minna koos oma kaaslinlastega Lembitu juurde.
Napilt jõudsin õigeks ajaks, orkester juba mängis ja Sakala lipkond marssis.
Rahvast oli palju, eks ilm ka ju soe veebruari kohta (plusskraadid!).
Vallavanem pidas ilusa kõne, lapsed tantsisid "Eesti muld ja Eesti süda"- tantsu, koolipoisid lugesid ette nende 74 kaasmaalase nimed, kes olid Vabadussõjas langenud. Pärast süüdati 94 küünalt ja siirduti Arturi Juurde kringlile ja teele.
Kõik olid nii rõõmsad, õnnitlesid üksteist sünnipäeva puhul. Poes oli rahvast väga palju, aga keegi ei närveldanud.
Nüüd hakkan sättima Pärnusse tütre juurde ja lapselapsi üle lugema. Eks õhtul vaatame presidendipaari vastuvõttu. Pidulik kontsert paraku jääb nägemata, sest samal ajal olen bussis.
Mul on heameel, et Eesti on vaba. Võiks öelda, et olen isegi õnnelik.
Oli natuke vaba aega, vaatasin korra netis ringi. Et mis blogides kirjutatakse ja mis uudist on ilmas.
No kes on küll need inimesed, kel on tahtmist vinguda ja viriseda ka sünnipäeval!!
Vinguja, kas sulle meeliks sünnipäev, kus külalised pugivad kõhu täis ja siis hakkavad üksteise võidu kiruma su puudusi, su vananevat keha, su lagunevaid hambaid, hõrenevaid juukseid. Üldse leitakse sind nii armetu olevat, et häbi sul olgu mingit sünnipäeva pidada.
Ja korter on sul ka koristamata! Mingi potjomkin ainult tehtud! Tolmurullid ronivad ukse juurde vastu!
