Eile, 30. aprillil istusin 6 tundi riigieksamil. Olin võtnud endale tööd kaasa, ka paar ajakirja, aga kolleeg pakkus lugeda Margit Mõistliku monograafiat Artur Alliksaarest "On raske vaikida ja laulda mul" (2011). Lugesin selle "ühe hingetõmbega" läbi.
Nii meeldis ja köitis mu meeli. Julgen küll väita, et see on üks paremaid omasuguste seast, mida ma viimasel ajal lugenud olen.
Kui mina 60ndate lõpupoole ülikooli jõudsin, oli Alliksaar juba surnud, aga tema vaim näis lehvivat ikka veel ülikooli ja Werneri kohvikus. Tolleaegne akadeemiline noorus oli ikka hullult pöördes Alliksaare (edaspidi AA) pärast. Tema luuletused levisid käsikirjadena ja suuliselt. Tolleks ajaks oli ilmunud ainult üks väike luulekogu "Olematus võiks ju ka olemata olla" (1968, "Loomingu" Raamatukogu), mida mul oli tohutu õnn omada. "Alternatiivid" olid peas ja neid sai igas sobivas situatsioonis tsiteerida.
"Kas elu on naljakalt tõsine või tõsiselt naljakas?"
Mis mind hämmastas AA elu ja saatuse juures, oli see, et olud olid pidevalt tema vastu, et õnnelikke ja rahulikke perioode polnudki. Treffneri koolist välja heidetud, jäigi see AA viimaseks ametlikuks kooliks (seega siis 9 klassi), kuid kas kellelgi tuleks pähe teda hariduse puudujääkides kahtlustada. Muide, oma poolikut haridust ta häbenes ja varjas, isegi valetas selle kohta. (Miks muidu räägiti varem, et ta on ühe semestri ülikoolis õigusteadust õppinud?)
Kust pärines tema geniaalsus? Eks vist taevast ja suurest lugemusest.
Oma lühikeseks jäänud elu jooksul (suri 43aastaselt) tundis ta pidevalt nälga nii vaimses kui füüsilises mõttes. Tegelik elu ei armastanud teda. Kui oligi veidi stabiilsem aeg, siis põles vahelduseks maja maha.
Natuke isiklikku õnne on siiski kõigile ette nähtud. Nii kohtas AA Lindat, kes oli tast 6 aastat vanem, ja neile sündis poeg Jürgen. Lindat ma mäletan, kuigi isiklikult ei puutunud kokku. Temast räägiti, ja mitte kunagi halba. Ta oli väga eriline, isegi kummaline, aga samasugune vaimne aristokraat kui AA. Vaesus ja puudus ei jätnud neid kunagi maha, aga see ei teinud neid pisikesteks väiklasteks inimputukateks.
Ain Kaalep on maininud oma mälestustes, et AA-d ümbritses palju ülekohut, nõmedust ja argust, mis ei ole teatavasti kunagi nimetu.
Ma ei saanudki aru, miks AA loomingut tema eluajal ei avaldatud, kuigi kogu pealkirjaga "Tuul käib tantsimas sarapuusaludes" oli kirjastusele juba 1965. a üle antud. Vist ongi nii, et kõige suuremad vaenajad on sama tsunfti tegelased. Kadedus, mis muud.
Kõik teavad AA luuletust "Aeg" ("Ei ole paremaid, halvemaid aegu./ On ainult hetk, milles viibime praegu.")
Ma kirjutasin ära teise samanimelise luuletuse.
Aeg ei oota, aeg ei ole kärsik.
Jääb vaid mälestus ja mõttevärsid.
Tuul toob pakast, jahutades ahju.
Millestki on kohutavalt kahju.
Millestki on talumatult hale,
ja see miski kerkib kõrgemale.
Ühel tummal õhtul temas upud,
pihus puhkemata õienupud.
Artur Alliksaar
P.S. 1999. a jõuluks kinkisin iseendale AA "Päikesepillaja". Selle järelsõnast:"Tegelik elu jättis Poeedi kõhu sageli tühjaks. Tegelik elu ei armastanud teda. Ta pidi liiga ruttu lahkuma. Vaimuelus on kõik vastupidi. Vaimuelust ei lahku Alliksaar kunagi." (Arne Merilai)
9 comments:
Õitsvat ja igatsusi täis maikuud! Aitäh jagamast!
Ma kinkisin endale ka "Päikesepillaja", kui see ilmus ja kõik, mida Sa ülikooliajast Alliksaarega seoses kirjutad, tuleb väga tuttav ette. Seejuures on huvitav, et tema luuletustes, mis tunduvad juba ammust ajast päheõpitunagi selged olevat, tuleb ikka ja jälle ette uusi varjundeid ja värve, uusi tundeid ja tõdemusi - lausa lõputult.
Aitäh, et ikka kirjutad. Mina ootan ja loen.
Minu viimati ostetud raamat. lugemiseni pole veel jõudnud. liiga närviline aeg. kui pinge maas, siis võtan kätte. suvel usutavasti.
Kunagi kultuuri-kunstivaldkonnaga kokkupuutudes adusin, et tsensorid kui GLAVLIT, olid kõikvõimalikud toimetuskolleegiumid. Seepärast julgen väita, et AA avaldamatuses mängis ehk väiksemat rolli kadedus ja suuremat nn. "olud".
Asjaolu, et pärast vangistust ja asumisele saatmist jõudis AA Eestisse tagasi alles 1958. aastal (sedagi salaja), tegi temast mitteusaldusväärse, avaldamiskõlbmatu autori: "Ega siis päris ilma asjata vangi pandud..." Eks tihtipeale otsiti ja leiti tema luulest ka seda, mida seal tegelikult polnudki. See toimetuskolleegiumides tuntud - mis ta sellega ikkagi öelda on tahtnud, on kindlasti aegade jooksul jätnud avalikusele tundmatuks palju autoreid. AA-l selles osas tegelikult vedas.
Vabandust, sõna jäi vahele:
... adusin, et suuremad tsensorid kui GLAVLIT...
Eile, 1. mail rääkisid OP-is samast raamatust ja probleemidest Mirjam Peil ja autor (kaane peal on pseudonüüm). 60ndad olid ju nn luulekümnendid, kasseti-põlvkond jne, aga AAd ei avaldatud. Ega siin üksi luule mängus olnudki, ikka vastuvõetamatu ja kompromissitu isik. Aga kollegiaalset kadedust nimetas autor ka - liiga andekas, liiga üliväga hea. Sõbrad ei tahtnud ka pead pakule panna tema pärast, näiteks Leo Metsar, kes oli küll heatahtlik, aga ettevaatlik.
Peaks veel korra raamatut lugema, nii hea oli.
Aitäh veelkord. Mul raamaturiiuli küljes leht paberit, millele lisasin tänu sinu loole uue raamatu pealkirja. Raamatukokku minnes kohe silme ees.
ma pole ammu saanud raamatuid osta
kuidagi kitsas on või ma ei oska rahaga ümber käia
igatahes, kui ma toon raamatukogust raamatuid, siis aga tagasi viimisega on paras jama
no ei raatsi ära viia
lasen endale mitu meeldetuletust saata, kui lõpuks raamatud ära viia raatsin
et pahandust enam kaela mitte tuua siis pean tükk aega vastu, et ei laenuta
lõpuks saab jälle lugemishimu must jagu;)
Post a Comment