Ootad seda suve ja puhkust juba jõulust saati ("mu kevad algab peale jõulu juba" M. Under), ja kui ta lõpuks käes on, ei oska algul midagi sellega ette võtta.
Oskus puhata on väga suur oskus. Tean, kui paljud inimesed kadestavad(osatavad) õpetajaid, et mis teil/ neil viga - pikk puhkus ja alati suvel. Tõsi. Soovitan õpetajaks hakata!
Tunnid lõpevad ära tõesti juba juuni algul, aga ametlikult saab puhkusele ikka pärast jaani. Ja päris nii ka pole, et käid koolis ainult nägu näitamas ja tühja juttu ajamas.
Ja siis tulid need Kappide päevad, mis on selleks aastaks jälle läbi saanud. Ostsin endale festivali passi, et ikka publikuks olla. Inimene on ju nii loodud, et on laisk ja mugav, mugav ja laisk, kui tal sundust peal pole. Pass on ses mõttes sundus, et vähemalt väljakäidud raha saaks tasa. Käisin 8 kontserdil, sh vaimulikul laulupäeval, mis oli ekstreemsete ilmaolude tõttu tõeline kangelastegu.
Eriliselt võimas oli muidugi ERSO ja RAM meie kooli suures saalis (võimlas). Ja miniatuurne (tõesti väike naine) Anu Tali rasket meeste tööd tegemas. Ütelge, mitut naisdirigenti te teate, kes suurt sümfooniaorkestrit juhatab! Rappa ma jaaniööl ei läinud.
Öösel ei tule uni peale, loen siis, kuni hommik ahetab - ööd on ju nii lühikesed:)
Lugesin läbi meie kandi tüdruku Reet Klettenbergi "Minu Ungari"(Petrone Print 2010).
Tubli tüdruk! Pärit paljulapselisest perest (suguvõsast), on ta jõudnud oma noore eluga nii kaugele ehk siis teisisõnu õpetab Ungaris Budapesti ülikoolis eesti keelt (tänapäeval öeldakse, et on eesti keele õppetooli lektor).
Olen tema õdesid-vendi õpetanud ja tema onu on minu klassivend!
Nii tihedalt on kõik põimunud.
Suvi on käes. Jääb veel oodata, millal saabub soe periood.
