Lugesin Kevinist

Ma teadsin seda teost ammu, sellest räägiti ja kirjutati omal ajal palju. Lisaks tuli ka film.

Hakkasin meenutama, mitut Kevinit mina tunnen. 2 olen õpetanud, seega tunnen veidi lähemalt. Pärast raamatu lugemist ei paneks ma ühelegi väikesele poisile nimeks Kevin. Üks jookseb siin meie õue peal ringi. Või on selline suhtumine paranoiline!?

Ümberjutustamisel pole mõtet- kes tahab, loeb ise.
Ainult mõned mõtted.
1. Autor (kannab mehe nime, aga on naine) pole ise lapsi tahtnudki, teadlikult, sest teda hirmutasid uudised poisikestest, kes oma kaaslasi maha kõmmutavad.
2. Tal on üks laps, Kevin, kellega on ta eluks ajaks kokku määratud ja kes ei saa kunagi vanemaks kui 18.
3. Kui lugejad ikka pommitavad autorit küsimusega, kas Kevini kurjus oli kaasa sündinud või ema süü, siis vastab Shriver enamasti nii: "Kui ma raamatus sellele küsimusele vastamast keeldusin, siis miks peaksin ma nüüdki vastama?"

Teos on kirjade vormis. Eva kirjutab oma abikaasale ja laste isale Franklinile analüüsivaid ja tagasivaatavaid kirju. Kui ma poleks lõppu enne ära lugenud, siis poleks ma teadnud juba poole raamatu peal, et Kevin tappis ka oma isa ja oma väikse õe. Enne, kui läks tapma klassikaaslasi ja inglise keele õpetajat. Tema tapmisviis oli eriti jõhker ja julm- kuigi räägitakse kogu aeg "koolitulistamisest", tappis Kevin oma ohvrid vibunooltega ja ainult 2 neist surid kohe, ülejäänud jooksid verest tühjaks tilkhaaval.
Eriti küüniline, et selle ammu(vibu) oli Kevinile jõuluks kinkinud tema isa ja ülima meisterlikkuse oli ta saavutanud koduaias treenides.
Muidugi jääb küsimus, kas on olemas põhjendamatut julmust. Kas võib olla nii, et laps sünnib peletisena, jõhkardina, kes juba esimestel minutitel näiteks hülgab oma ema tissi jälestustundega. Kes situb püksi (pampersitesse) kuni 6. eluaastani...vihaga, nimelt, sest ta teab, et see on asi, mis võib tema ema lõputult närvi ajada. Juhtub, et ema ühel meeleäraheitmise momendil heidab lapse endast eemale, nii et see saab lahtise luumurru. Kõik, mida Kevin oma noores elus teeb, on ajendatud vihkamisest oma ema vastu. Ja kogu maailma vastu. Tal pole ühtki positiivset emotsiooni. Tal puudub absoluutselt empaatiatunne.
Ma ei arva pärast teose lugemist, et süü oli ainult emas - jah, ta tõesti tunnistas, et kahetses oma lapsesaamissoovi, kuigi oma teist last - tütart Celiat - ta armastas. Isa ju oli ameerikalikult tubli lapsevanem. See aga ei lugenud midagi.

Teose lõpp oli veidi ootamatu, isegi kummaline. Ema Eva mõistetakse kohtus süüdi lapse mittearmastamise kaasuses. Ema tunneb alles nüüd pärast süüdimõistvat otsust, et ta võiks oma poega armastada ka sellisena, nagu ta on, ja jääb ootama tema vangistuse lõppu, teadmata ette, mis produkt sealt teisest otsast välja tuleb.
Nagu ei tea ükski lapsevanem, kes on see inimene, kes nende ihuviljana maailma sünnib.