2012-12-29

Millal algab keskiga?



 

 Lugesin ühest blogist  põhjalikku ülevaadet filmist "Keskea rõõmud", mis tekitas ka minus hulga erinevaid mõtteid. Kõigepeal jagan  arvamust, et mõned asjad (filmid, maalid jms) lähevad ajaga üksnes paremaks. Kahtlemata on see teose/ taiese seesmistes väärtustes kinni, aga tihtipeale annab ka ajaline distants uusi võimalusi mõistmiseks ja tõlgendamiseks.

Nii on ka sellesama " Keskea rõõmudega" (1986). Filmi valmimisest saab suvel 27 aastat, mis on rohkem kui üks põlvkond. Vähe sellest - aeg on hoopis teine, arusaamised keskeast ja selle probleemidest  teised. Peategelaskond (3 naist ja 2 meest) olid tolle aja mõistes keskea künnisel ehk 35+aastased. No kesse tahaks ennast tänapäeval selles eas keskealiseks pidada! Ja pole ka. Tihtipeale on alles pere loomata või on lapsed tillukesed. Alles otsitakse oma kohta, tehakse tähtsaid otsuseid isiku tasandil, reisitakse ilmas ringi. Ei otsita veel abi imearstide käest mis tahes probleemile! Või ma eksin?

Filmi teeb mõnuga jälgitavaks head karakterid (nii peategelaskond kui kõrvaltegelased), andekad detailid. Ei tea, pole küsinud, kuidas tänapäeva varakeskealised ehk 35+aastased seda filmi käsitavad. Kas nad samastuksid mõneski probleemis?
Soe aluspesu, rohelised botikud (mõlemad kesksuvel) poleks kindlasti  asjad, mis neid erutaksid. Tikutulega tuleks otsida tänapäeval ka sellist kaunishinge ja romantikut, nagu oli Kaie Mihkelsoni tegelane.

Minu lemmikepisood filmist on see, kus  Ulfsaki tegelane Hubert mängib südapäeval Kaunase restoranis klaverit, mis tekitab tohutu resonantsi. Ülemused kaotavad pea, nooremad lõunatajad keerutavad tantsu.  Pille satub ärevusse, et vend kukkus jälle jooma. Õnneks laheneb intsident Silva abil õnnelikult, mispeale Tõnu hüüab Hubertile mitte ilma irooniata "Tere, Kilburn!"
Iseasi, kas me tänapäeval teame, keda ta silmas pidas!!

12 comments:

konn, lendav konn said...

Palju tänapäeva autolukkseppi teab, kesse "Kilburn" oli ja on :P

helle said...

Seda minagi. Näe, tol ajal teadis!

Bianka said...

Mäletan, et tol ajal oli ametlik määratlus, et 35-selt lõpeb noorus. Mis siis ikka pärast seda tulla sai, kui keskiga. Tegelikult ei tahtnud ma ka iseennast pärast seda sünnipäeva veel hakata keskealiseks nimetama, ammugi veel tänapäeva noored :P Samas pidid praegusel ajal igasugused noorte soodustused kehtima kuni 26-aastastele. Võta siis kinni, kes on noor, keskealine. Või peaks mingi uue sõna vahepealse perioodi jaoks mõtlema.

Mul tekkis ka filmi vaadates küsimus, kes/mis see Kilburn on. Oletasin, et mingi pianist (tuli kustki ajusopist mingi ähmane seos), aga rohkem imestasin, kuidas Tõnu-sugune lihtne mees seda teadis :D

helle said...

Ma lugesin keskea kohta, et tänapäeval on piirid nihkunud, et mingite määratluste järgi alagb kk alles 55. eluaastast. Olgu kuda on, aga nooruse piir on ikka kaugemale nihkunud seoses hilisema sünnitusega. No on verinoori emasid ka, aga üldiselt haritud naised sünnitavad esiklapse alles peale 30ndat.
Soodustused ei määra midagi. Mõni jääb eluks ajaks vanemate kaela. Igasuguseid on.
Silva meenutas ellusuhtumiselt kõige rohkem tänapäeva noort.

helle said...

Kasvõi selline pisiasi- Silval oli auto(moodne tolle aja kohta), olid autovõlad. Tõnu lubas heldushoos Pille ka sõitma õpetada, et siis saab peolt tema koju sõidutada. See oli tüüpiline mõtlemine tol ajal. Meestel olid autod!
Praegu, ma oletan, on võrdselt.
Mis te arvate?

Anonymous said...

Van Cliburn, 1958. aastal maailmakuulsaks saanud USA pianist.

konn, lendav konn said...

Ma arvan, Helle, et sul autot pole.
On mul õigus?

Elviina's blog said...

No ma arvan, et ega see keskiga kuhugi nihkunud ei ole, vaid mõtlemine ja vägisi nooruslik olemine on nähtuse taustal. Sest kui keskiga algaks 55, siis millal algaks vanadus, kõik ju lõpuks sureks kuldses keskeas. Paari, kolmekümne aastaga võib muutuda mõtlemine, aga ei muutu meie füüsiline keha.

Anonymous said...

Mu meelest point just mõtlemise muutumises ongi. Kes mõtleb nagu vanainimene, kes mitte. See jällegi sõltub paljuski sellest, millises keskkonnas inimene igapäevaselt liigub. Vanus on ainult number, see küll ei näita midagi. Mul ei lähe kuidagi meelest ühe kunagise kolleegi sõnad. Ta oli siis 60 lähedal, ülejäänud seltskond oli meil temast 20 ja rohkem aastat noorem. Ei tundunud tema meile (vähemalt sellele 20 aastat nooremate seltskonnale, veel nooremate eest ei tea pead anda, sest polnud meil see teema kunagi jutuks) vanamutina, ei osanud tema omaealiste seltsis end koduselt tunda. Nii ütleski: ma ei oska nendega millestki rääkida, see on täiesti teine maailm, neil on teemad, mis mind ühestki nurgast ei eruta.
Vägisi nooruslik olemine on muidugi ka olemas, see äratab ikka pigem kaastunnet. Nagu ka inimene, kes on neljakümnendaks sünnipäevaks vanamutt valmis.
Kuidas mõni oskab elada nii, et ühest hetkest peale tal justkui polekski vanust - muudkui asjatab, on roosa ja rõõmus, erialaselt heas vormis ja kõiges osaline?

Bianka said...

See noorte soodustuste teema on Riigi Teatajast, seega võiks seda kaudselt pidada ametlikuks nooruse piiri määrajaks :P

Siiski arvan, et keskiga algab ikka endiselt sealt umbes 35-kandist, sõltumata iseseisvalt elamisest või laste saamisest. Sellest east alates saabub ikkagi mingi küpsem ellusuhtumine, ei joosta noorte kombel enam igasuguste lõbustuste järele. Mis ei tähenda, et midagi uut kogeda, õppida, või elust rõõmu tunda enam ei taheta.

Tegelikult on see keskea sõna lihtsalt vanast ajast natuke halvustava immitsa külge saanud. Tookord peeti keskealist inimest igavaks tädiks-onuks, noorematele tundus, et ega sellised enam seksigi, sest sellest vanusest alates lapse (eriti esimese lapse) saamist peeti juba tervise mõttes riskantseks. Vist ei võetud sellest vanusest alates ka kõrgkooli statsionaari enam õppima. Tegelikult elati ka siis keskealistena täisverelist elu, nagu praegugi.

Edasi pole nihkunud mitte keskea algus, vaid selle lõpp, ehk vanaduse algus. Eks vanasti saadi ju pinsile ka varem kui nüüd. Ja otse loomulikult on iga inimese sisemisel tunnetusel ja enesemääratlusel oluline osa, kellena ta ennast defineerib. On neid, kes jäävad igavesti poisikesteks või üleküpsenud beibedeks, aga on ka neid, kes peavad end juba neljakümneselt vanaks. Aga nagu Elviina ütles, tegelikult meie füüsiline keha vananeb üsna samamoodi kui varemgi, vahe on vaid enda vormis hoidmiseks vaeva nägemises ja geenides muidugi ka. Eks see tänapäeva nooruse-kultus sunnibki konkurentsis püsimiseks pingutama, et noorulikum välja näha :P

Seda, kust nooruse ja keskea piir läheb, on ju bloginduses samuti tunda. Noorte blogid on omaette ja keskealisi enamasti nende jutud enam ei huvita. Keskealiste vahel toimub omavaheline suhtlemine palju laiemas vanuseskaalas. Sest neile lähevad korda sarnased teemad.

Emmeliina said...

noh kõik oleneb.
vilusohvreerin siin:
Kui keskiga peaks algama eluea pikkuse keskme järgi, siis sobiks lõpppunktiks 80. Jätame 20 aastat lapsepõlve rahule ja jagame ülejäänu pooleks, siis ikka see 50 ja sellest kaugemale.
Minule tundub laste ja lastelaste osa keskea määratlemisel tähtis. Miks mitte mõelda, et keskiga algab vanaemaks saamisega.
Ja mina poleks küll 35 jne. selliseid pükse jalga pannud. :P

helle said...

Kui ma laupäeval vaatasin "Õnnet", mis on jäänud tõepoolest seisma ja midagi peale heietamise seal ei toimu, siis märkasin äkki, et dialoogis on Lembit Ulfsak ja Ülle Kaljuste - mõlemad juba vanad inimesed. Ei tea, kas Kallas kavatseb nendega midagi ette võtta?