 |
| Õed karupükstega |
 |
| Õed raamatutega |
Täna ma tegelen albumitega. See on suur töö. Ma ei saa /ei või/ albumeid minema visata, sest need on nii väärtuslikud. Neid albumeid on üle 30 (lugemine läks sassi). Ma ei saa ka kõiki albumeid endaga kaasa kolida, sest minu uues kodus on 2/3 vähem pinda kui praeguses. Te ju mõistate, milles on probleem.
Mida teha albumitega?
Kõigepeal ma vaatan neid, ammu pole vaadanud. Korrastan veidi, lahtised pildid kleebin tagasi, aukudesse lisan uusi. Millegipärast on mõned albumid väga ära räsitud. On pilte võetud, aga tagasi pole enam pandud.
Need ei ole mitte ainult perealbumid, vaid eelkõige kellegi isiklikud.
Minu emapoolsed vanavanemad (papi ja mammi) olid mõlemad õpetajad. Nendele on tänulikud õpilased ja kallid kolleegid kinkinud tähtpäevade puhul suuri nahkalbumeid, millel on peal ka graveeritud hõbeplaat ja sisse kirjutatud pühendus koos allkirjadega.
Album pühendusega "Kallile vennale...60. sünnipäeva puhul õdedelt..." on täidetud piltidega isa enda poolt siis, kui ta jäi haigeks. Piltide sorteerimine ja albumisse kleepimine oli tema vaimsetest hobidest üks viimaseid ( lugeda ja kirjutada ta enam ei saanud, hiljem ka rääkida mitte). Valik on isegi naljakas, sest pilte on pandud suvalt- lapsepõlveaegsed hobused koplis segamini Gruusia sõjateede ja sanatooriumi piltidega. Aga ka väga haruldasi perepilte. Sellisena ongi see album armas.
Kui mu ema jäi haigeks (esimene infarkt), siis ta tegi oma maitse järgi laste ja lastelaste albumi. Kõigepealt olid seal poiste pulmapildid, siis tulid lapselapsed riburadapidi. Kui ema läks, siis oli tal 5 lapselast. Nüüd on tal 10 lapselast ja 14 lapselapselast. Seda albumit olen ma hiljem täiendanud piltidega ja allkirjadega.
Ma jätan siin pikemalt mainimata, et albumeid on igast eluperioodist. Kui tuli juba värviliste piltide aeg, siis tulid ka teistsugused albumid - sellised moodsamad, polnud vaja pilte kleepida, neid pandi kiletaskutesse
Nüüd on pildid kõik arvutis (või kus iganes), õnneks pole neid füüsiliselt enam siin. Ma saan ka nüüd vahel paberil pilte, näiteks klassi- ja koolipilte, aga neid on vähe selle kõrval, mis on albumites.
Vähe sellest - pilte on ka karpides. Õnneks on paremad ikkagi albumitesse koondatud. Mina pole üldiselt matusepiltide poolt. Parem, kui neid ei tehtaks üldse. Eriti lahtisest kirstust.
Mida ma siis teen nende rohkete albumitega?
Jagan laiali oma vendade ja teiste sugulaste vahel. Igaüks saab vähemalt 5 albumit. Ja tütar viigu oma albumid ka lõpuks ära. Jäävad minu isklikud ja siis veel mõned armsad perealbumid, mida kiivalt endale hoian.
7 comments:
Kas mõnele muuseumile, näiteks ERMile võiks need huvi pakkuda? Pakkuda võiks ju küll...
Minu kadunud äi ja ämm olid samuti õpetajad ning olid pea igalt lennult saanud kingiks albumi + kuhjades pühendustega vaase/pilte jms.
Ma olin sunnitud need lihtsalt ära põletama, sest loogiliselt on kõigil kes pildi andsid originaal ju ka enesel olemas. Samuti ei tahtnud kool- ka neil on lendude pildid olemas. Kõige raskem oli esemetega. Prügikasti ja nimega asju ei pane...
hästi totter olukord. Ja mina õppisin sellest seda, et enam kellelegi asju ei kingi ja suveniire ei too...:)
enda albumitest aga, kui raha on, soovitan teha raamatud. sinna mahub kordades rohkem, kui albumisse ( saab nt kollaaze teha) Raamatut on riiulis parem hoida. Ja kui tekst juurde kirjutada saabki parimatest parima kokkuvõtte, mida ehk ka lapse-lapse-lapse-lapsed ära ei põlga?:)
Jah, kõik on õige. Asjade ja esemetega pole midagi teha. Mul on ka kristallvaase ja -kausse, mis kunagi kingitud. Ja nahkkarpe ja nahast märkmikke, ikka kõik parimate soovidega kinkijate poolt. Need ei kulu ära ja ei saa iial otsa.
Viimasel ajal kingitakse õpetajale kinkekaarte - mul on 2 spaateenustega ootamas. Üks Pärnus ja teine kodukoha läheduses olevas taastuskeskuses.
Inimesed on nii kenad, just äsja helistas vallavanem ja pakkus abi kolimisel.
Mul üks tuttav revideerib praegu oma albumeid. Otsustas, et albumid võtavad palju ruumi ja paneb pildid karpidesse.
Mis päevikutesse puutub, siis need hoia alles. Mitte enda, vaid nende tarbeks, kes hiljem sinu elust ja mõtetest huvitatud on.Eks nemad siis ka viskavad ära, kui peale lugemist enam huvi ei paku.
Tegelen ise praegu oma armsa õe päevikute ja fotode sorteerimisega. Päevikutest sain teada paljut, millest mul enne, tema eluajal, aimugi polnud.
Oi, tere, Ingrid!
Albumitest piltide väljavõtmine oleks minu arust terviku lõhkumine ja peale selle pole see ka kadudeta võimalik, sest pildid on kleebitud enamasti.
Imelik asi, oma keskkooliaegseid päevikuid pole ma veel leidnudki. Võibolla olen need juba varem häviatnud?
Aga leidsin oma isa abiturinedipäeviku aastast 1936/37, Rakvere Ühisgümnaasium. Täitsa haruldane, sellest polnud üldse teadlik. Väga ilus loetav käekiri ja tint-paber ka korras. Isa oli meil samasugune grafomaan kui minagi!!!
Osa asju pakin lihtsalt kaasa, eks ma siis pensionieas loen ja uurin arhiivi.
arvan, et las ikka albumid jäävad sellisel kujul. Eriti, kui neil paksud kaaned ja lehed.
Küll Sul peab ikka seda kultuurikihti olema, et kogu aeg leiad midagi :P
Toredasse kohta sattusin!
Oma tädi surma järgselt olin ka hädas piltidega,aga tegin nii:keda tundsin jätsin pildi alles.Võõrad põletasin.Olen metsa vahel jalutades leidnud lõhkitõmmatud vanade fotodega albumi,jumal teab,kuidas sinna sattunud/visatud.Ei soovi ühelegi mälestusele sellist võigast saatust.
Post a Comment