Mälust ja eufemismist

Kui eile koju tulin,  kohtusin trepikojas oma altnaabriga. Vanem proua, väga peente näojoontega. Kindlasti olnud nooruses kaunitar. Ma olen temaga enne ka rääkinud, aga nii pikalt mitte. Tahtsin juba oma tuppa minna, aga ta polnud veel lõpetanud.
Enamasti ta sosistas, et keegi ei kuuleks. Ma nagunii kuulen veidi kehvasti, seekord ei kuulnud midagi. Seepärast reageerisin tihti valesti. Imestamise asemel näiteks noogutasin. Põhiliselt rääkis ta, kuidas tema juures käivad vargad ja kuidas tema juttu kuulatakse pealt (interneti kaudu).

"Mul ka varastati trepikojast jalgratas ära esimesel aastal, kui Pärnusse kolisin, " suskasin vahele.
No aga temalt varastati taldrikud laualt ja külmkapist mingit head sööki, mida ta kavatses hiljem süüa. Ja välisukse võti murti pooleks.
"Kes siis varastas? Kas mõni tuttav omab su korteri võtit?" pärisin otsekoheselt.
"Tsss, keegi võib kuulda! Mine tea, mis minuga siis teevad!" sosistas naaber.
Lõpuks sain tulema. Olin juhtunust/jutust nii frustreeritud. Ja aina selgemalt mõistan, et pole midagi tähtsamat, kui see, et mõistus säiliks kõrge eani, olgu siis muude ihuliikmetega, kuidas on.

Nagu sellest veel vähe oleks, vaatasin õhtul ETV pealt jutusaadet "Suu puhtaks!" Eriliselt silmapaistvalt esines Jaak Madison, kes lausa filoloogi osavusega kasutas  väga kujundlikku keelt.  Meelde jäi, et tema pole kedagi solvanud ega hukka mõistnud, tema on kasutanud eufemismi kui kõnekujundit. Kui ta ütleb, et Raimond Kaljulaiul on "tühi pea", siis see on eufemism. Tegelikult  mingi ollus seal peas ikka on (naer saalis!) Lisaks lubas ta õpilane  Kaljulaiule teha pärast saadet järelaitamistunni eufemismide mõistmise osas.

Ma tean, mis on eufemism. Igaks juhuks kontrollisin üle.
"Eufemism on pehmendav, ilustav või peiteliselt ümberütlev väljend ebasündsa, ebameeldiva või hirmutava asemel, näiteks metsakutsu hundi asemel, vikatimees surma asemel."(Reet Neithal, Mis on mis kirjanduses, 1999)