Mälestusi koroonast I: karantiin

12. märtsil oli mu sünnipäev. Tütar kinkis Tõnis Niinemetsa etendusele pileti, et ehk saab  suutäie naerda. Ootasin tütart kontserdisaali fuajees ja olin närvis, et ei tule ega tule. Juba vilgutati tulesid. Helistasin.
 -" Kohe hakkab peale! Kus sa oled?"
 -"Ma ootan sind. Peab juba saali minema!"
Natuke seletamist, mille peale selgus, et tütar ootab mind teatris (etendus toimus kontserdimajas). Kes teab, see teab, et need on eraldi kohad.
See oli selle õhtu kõige parem nali.
Jõudsime viimasel minutil oma kohale esimeses reas.
Ilm oli väga sant. Tuul ja vihm laamendasid, auto oli ka nii kaugele pargitud.

See oli nüüd eellugu.

Kodus tagasi, panin kohe teleka mängima. Mingi häirekell juba tiksus kuklas, et esineb nakkusjuhtumeid. (Esimese koroonasurmani oli jäänud veel 2 nädalat.)  Samal õhtul teatas Jüri Ratas surmtõsise näoga, et reedest, 13. märtsist pannakse kõik kohad kinni ja edasi tuleb kodus püsida. Eriti ohtlik on viirus vanuritele. Ma just sain aasta vanemaks!  Järgmisel hommikul oli mul nohu, kurguvalu ja hääl ära. Läksin kohe hulluks. Koroona! Kindlapeale istus mu kõrval või taga mõni nakatanu, kes levitas viirust. Hiljem hakati rääkima superlevitajatest, kel endal sümptomeid pole. Siis ma õnneks seda ei teadnud.
Nii ma jäin koju karantiini nagu tuhanded teisedki. Ajasin ilmselt kõik närvi oma koroonahirmuga. Kui tütar tõi süüa, siis rääkisin temaga magamistoast, et 2 m distantsi oleks.
Nii möödusid esimesed 2 nädalat. Ei olnud eriti tore. Uni muutus katkendlikuks, unenäod "tähenduslikuks". Paar korda päevas haaras mind ärevus. Uudised koosnesid eranditult koroonast. Enam ei mäletagi, mis enne seda oli päevakorras. Vist pensioni II sammas.
Head oli ka  - hakkasin väga hästi toituma. Mõtlesin välja nädalamenüü, et oleks ikka mitmekesine. Nüüd olen hädas paari-kolme juurdetulnud kiloga.
Kui 2 nädala möödudes selgus, et mul ikka pole koroonat, tulin isolatsioonist välja. Jalutasin, jalutasin. Liikusin, liikusin. Igasuguse ilmaga. Terve Jaansoni rada ja jõeäärsed tänavad on nüüd minu jalajälgi täis.

Õppisin Pärnu kohta nii mõndagi. Nii avastasin vana ja hüljatud, punasest tellisest haigla, mille vastas seisab peaaegu sama uhke mahajäetud vangla. Miks need majad maha jäeti ja miks pole neist midagi saanud?  Haigla juures on kasutuses ainult torniga kabel, mille kohta oli sügisel uudis, et keegi pätt süütas selle põlema ja toimus laibarüvetus. Nüüdseks on kõik jälle nagu uus.
Vandaalid on palju vaeva näinud, et haigla kõik aknad sisse visata ja muid sigadusi teha, aga ikka on vanal üle 100 aastasel majal mingi kummaline võlu. Vana haigla sai kuulsaks metanoolitragöödia aegu 2001. aasta sügisel. Siis hukkus 68 inimest, üle 40 jäi invaliidiks.  Paljud ellujäänud jõid ennast hiljem ikka surnuks.

 Pärnu haigla täies hiilguses (avatud 1910, maha jäetud 2005)

 Vandaalid on juba kõvasti lõhkunud. Esiuks on kinni löödud, et majja ei pääseks

 Haigla vastas on vana vangla, mis nii lummavalt ei mõju kui haigla

Vaade haiglale õue poolt, otse ees on hiljem ehitatud osa, kus oli sünnitusosakond. Mõned mu tuttavad on seal veel sel sajandil sünnitanud oma lapsed.

Fotod võetud internetist

...järgneb