Kunagi oli blogijatel kombeks oma aastast kokkuvõtteid kirjutada. Olen minagi
seda teinud. Proovin nüüdki, sest ei taha, et viimaseks postituseks jääks nii kurb,
nagu ta praeguse seisuga oli.
Ma kirjutan viimastel aastatel harva, aga see ei
tähenda, et ma teiste vanade tuttavate blogisid ei loeks. Ikka loen, tunnen
huvi, kuidas neil elu läheb.
Kohe mööduv aasta oli minu jaoks vastuoluline. Skaalal
1st 10ni võiks numbreid panna erinevalt, mitte ainult keskele. Kaotasin oma kalli
eluaegse sõbranna, kellega iga päev helistasime. Siiani on raske leppida, kuigi oleme selles eas, et kõike võib juhtuda. Ptüi, ptüi, ptüi!
Aasta tippsündmus oli muidugi laulupeol käimine oma väikese Salukooriga. Süda jätab kohe mõne löögi vahele, kui kuulen viimase laulupeo laule.
Minu armas ristilaps läks mehele. Pulmad olid nii vahvad, lihtsad, ei olnud glamuuriga üle pakutud. Noorpaaril oli 10 aastat kooselu seljataga, mõlemal omad sõbrad ja ühised sõbrad. Ma polegi varem nii mängulises ja põnevas pulmas olnud. Õhtujuht (või isamees?) oli Jüri Muttika. Kulminatsioon oli mu meelest see, kui Salukoor laulis viimase noodini puhtalt "Tuljakut". Ja keskööl viidi kogu pulmarahvas Mustlasse "Justamendi" privaatkontserdile. Seal keerutati ka nonstopp jalga. Õhtu üllatusesineja oli Lauri Saatpalu, kes esitas pala "Pulmad" (või oli see peigmehe kingitus pruudile, sest pruut esitas ise väga kauni laulu, mida saatis meie koor).
Ma oleks suvel peaaegu väljamaale saanud, aga mõtlesime vanale elutarkusele, et enne, kui Pariisi lähed, käi Nuustakul ära. Minu meelest tänapäeva pered teevad selle vea, et reisivad kohe Türki või Aafrikasse, aga endal Eestimaa puha avastamata.
Mina ei olnud siiani Hiiumaal käinud. Võtsime ette ja parandasime selle vea. (Meie= neli küpses eas naist.) Reis toimus enne, kui algas turismihooaeg. Seepärast oli praamil ja üldse Hiiumaal lahedalt ruumi. Meil oli broneeritud külaliskorter ja renditud auto. No nii tore oli. Tuletornid ja Eiffeli torn. Vb pärast lisan mõned pildid. Hiljem lugesin, et Eiffeli torni "maaletooja" lahkus hilissuvel raske haiguse tõttu. Meie rääkisme temaga ja ta oli skeptiline, sest kohalik võim ei lubanud tal oma turismiobjekti edasi arendada. No see, mis ta oli aastate jooksul seal disniländis teinud, oli omaette nähtus. Kahju oli mehest ja väga kahju oli loodusest.
Suve lõpul kutsus Saaremaa sõbranna Kuressaare linna piknikule, mis toimus juba 10. korda. Mina käisin 3. korda. Iga kord on olnud nii kena, aga ma kujutan ette, kui kena võib ikka olla veel põlisel saarlasel, kel on sadu tuttavaid (nagu minu sõbrannal). Uue vaatamisväärsusena on lisandunud Lambakogu, mida nüüd vist kõik käivad külastamas. Seal jagub uudistamist ja nautimist kasvõi terveks päevaks. Milline eluterve lähenemine meie riigi esindusorganile! Hiljem lugesin, et idee autoril ja teostajal oli ka mingeid muresid rahadega vms. Keegi meist pole veatu!!
Igaks juhuks jätan siin selle teema edasi arendamata.
Võib-olla kirjutan siia veel kultuurielamustest, kui viitsin meenutada. Aga ma ei kirjuta tervisest, poliitikast ja penskarite raskest elust.
Ikka veel noored!! Aga mitte lambad!
Kursusekaaslased
Kirik ja meie rendiauto väga kokkusobivas toonis.
Hiiumaa poiss
Üks vaatamisväärsusi Hiiumaal, mida see ka endast ei kujuta
P.S. Otsustasime Epuga, et koostame suguvõsa raamatu. Meil on blogi vanadlood, mis praegu seisab jõude. Aga seal on nii palju toredaid mälestusi ja kroonikat. Kirjutajaid oli tipphetkeil 4-5, juhukirjutajaid teist samapalju. Lisaks väga huvitavaid täpsustusi ja mälestusi kommentaaarides. Epp on juba ühe osa kokku pannud. Tuleb veel 2-3, oleneb. Võib-olla tuleb koguni mitu raamatut?!!!
Pidage vastu!
