Oh Liina, Emmeliina!

Kuidas siis nii. Kas Sa ei olnud küllalt tähelepanelik, kui õhtuhämaruses hakkasid teed ületama? Või ei jõudnud Sa isegi reageerida, kui auto nurga tagant tormas ülekäigurajale.

 Terve eilne päev ja õhtu mõtlesin ma Sinule, kuidas Sa oskasid elust rõõmu tunda, kuidas Sul oli/ on 4 vahvat poega ja vitaalne ema. Kuidas Sa nautisid aega brannedega ja käisid isegi septembrikuus kaelani vees. 

 Siis vaatasin oma blogi sissekandeid ja sedastasin, et Sa oled alati ka minu postituse all kommenteerinud. Jah, see blogielu ja blogijate ring. See oli/ on üks omaette maailm ja märkamatult jääb neid vähemaks, kes on bloginud juba 10 ja rohkem aastaid.

 Liina, Sinu sissekanded olid alati nii vahvad, sisukad, tihti lausa uurimuslikud. Tänu nendele teadsime Sinu elust päris palju. Sinu tööelust, Sinu poegadest ja lastelastest, eraelust ja minevikust. Olid väga teravapilguline, kriitiline ja otsekohene, kui leidsid, et "on mõningaid puudusi". Sulle läksid korda väga paljud asjad. Viimasel ajal märkasin ma Sind tihti FBs. Eks see olegi rohkem nö seeniorite hobi. 

 Liina, me jääme Sind mäletama!

 Olgu lend Sulle kerge!

Kuidas me laulupeol käisime

1.alt lavale mineku ootel. Tuju on hea.

Lõpuühendkoor "Sa oled ainus" viis Olav Ehala, sõnad Leelo Tungal

 

Väike osa meie Salukoorist, vihm meid ei heiduta (6. juuli 2025)

Koroona /covid/ on alles!

Tuli mõte kirjutada. Pole nii ammu seda teinud, ei tea, kas oskangi. Tähed on nii väikesed?? See on lühike sissejuhatus.

  Juunikuu keskel jäin jalapealt haigeks. Nii paha oli olla, et ei oska kirjeldadagi. Pole palavikus olnud palju aastaid, nüüd kippus üle 38 olema. Peavalu, kondivalu, silmavalu. Tohutu väsimus. Köha, nohu, kurk haige. Söögil pold mingit maitset ega lõhna. Tütar tõi testi ja mis imelugu - mul covid 19 kogu oma täiuses. Nõrganärviline nagu ma olen, hakkasin kohe kartma, et millal olukord kriitiliseks muutub. Tulid meelde koledad juhtumid, kus inimesed koolesid tänaval ja haiglas, kus oht elule oli eriti just vanemaealistel.

 Olin küll mitu vaktsiini saanud, aga sellest juba aastaid möödas. Kartsin kõige rohkem, et jään vinduma (nö pikk covid) ja ei pääse laulupeole. Olin ju terve aasta käinud harjutamas ja ette laulmas (muidugi mitte üksi!, ikka kooriga).

Umbes nädala pärast tundsin, et tervis hakkab tagasi tulema, ainult kohutav väsimus oli veel. Magasin päeval ja und jätkus ka ööseks. Higistasin hirmsasti ja kaotasin kaalu (ainuke hea asi selle juures). Nüüd on täpselt kuu möödas haigestumisest ja võib küll öelda, et pääsesin eluga. Ka maitse- ja haistmismeel taastus, maovaevused ja seedehäired taandusid.

 Sm blogijad! Koroona pole kuhugi kadunud ja võib tabada meist igaüht. Just kuulsingi, et üks tuttav, mh meditsiinitöötaja, jäi covidisse. Muidu elan hästi ja naudin Eestimaa tüüpilist suve! 

P.S oskused on kadunud. Ei saa näiteks aru, miks taandread ei ilmu tekstis, kuigi ma neid olen mustandis jätnud. Kui keegi vanadest blogijatest saab aru, mis mul siin valesti on, kuidas saab parandada, siis võiks kommentaariumis anda teada.