Vana aasta mingu, uus aasta tulgu!

Kunagi oli blogijatel kombeks oma aastast kokkuvõtteid kirjutada. Olen minagi seda teinud. Proovin nüüdki, sest ei taha, et viimaseks postituseks  jääks nii kurb, nagu ta praeguse seisuga oli. 

Ma kirjutan viimastel aastatel harva, aga see ei tähenda, et ma teiste vanade tuttavate blogisid ei loeks. Ikka loen, tunnen huvi, kuidas neil elu läheb.

 Kohe mööduv aasta oli minu jaoks vastuoluline. Skaalal 1st 10ni võiks numbreid panna erinevalt, mitte ainult keskele. Kaotasin oma kalli eluaegse sõbranna, kellega iga päev helistasime. Siiani on raske leppida, kuigi oleme selles eas, et kõike võib juhtuda. Ptüi, ptüi, ptüi!

Aasta tippsündmus oli muidugi laulupeol käimine oma väikese Salukooriga. Süda jätab kohe mõne löögi vahele, kui kuulen  viimase laulupeo laule.  

Minu armas ristilaps läks mehele. Pulmad olid nii armsad, lihtsad, ei olnud glamuuriga üle pakutud. Neil oli 10 aastat kooselu seljataga, mõlemal omad sõbrad ja ühised sõbrad. Ma polegi varem nii mängulises ja põnevas pulmas olnud. Õhtujuht oli Jüri Muttika. 

Otsustasime Epuga, et koostame suguvõsa raamatu. Meil on blogi vanadlood, mis praegu seisab jõude. Aga seal on nii palju toredaid mälestusi ja kroonikat. Kirjutajaid oli tipphetkeil 4, juhukirjutajaid teist samapalju. Epp on juba ühe osa kokku pannud. Tuleb veel 2-3, oleneb. 

jätkub, juhe jooksis praegu kokku