Emadepäev Eestis

Tühja sest Eurovisioonist. Seal meie laulud ei meeldi teistele. Meil on teistsugused laulud ja maitsed.
Muide, Peeter Volkonski ütles hiljuti ühes intervjuus, et Eesti venelastest saab asja alles siis, kui nad hakkavad kuulama Rannapi ja Mattiiseni laule.
Meil on ilusad kodu- ja isamaalaulud. Meil on maailmatasemel koorid. Ka meie kooli lastekoor laulab imeliselt. Emadepäeva kontserdi lõpetas ta Tõnis Mägi lauluga "Palve": Looja , hoia Eestimaad!

Muidugi öeldakse nüüd, et igal rahval on ju omad südamelähedased laulud. On ja peabki olema! Kellele sobib rohkem "Julgesti, vennad, nüüd tööle"-stiil, lasku käia!
Mina ei väsi kunagi emadepäeval kuulamast "Emasüdant". Meie laulud on nii nukrad, räägivad kurbadest asjadest - igatsusest, surmast, valust, aga ka kodust, vaiksest ojast, metsamühast. See on meile hingelähedane. Miks muidu Jaan Tättet nii armastatakse!

Vaatasin täna enne emadepäeva kontserdi ülekannet üht saadet, kus räägiti emadest, kellel on haiged lapsed. Kõik tervena ilmale kantud lapsed jäid kasvades haigemaks ja haigemaks. Ühes peres olid kõik neli last ratastoolis.

Milline õnn on omada head ema!

Mis on ksenofoobia?

Ksenofoobia on võõrapelgus, võõraviha. Ja seda esineb IGAS rahvusriigis, sest see on nii liigiomane. Ma ei tea, mis -foobia on omade vihkamine, aga foobia see on. Mul on tunne, et pronkssündmuste ebameeldivaim tagajärg ongi ühtede fanaatiline viha omade vastu. Tunnistan üles, ma ei loe lõpuni selliseid artikleid, kommentaare, blogi sissekandeid, kus rünnatakse rahvuskaaslasi ehk siis asutakse vastaspoolele. Mulle ei meeldi fanatism üheski tema avaldumisvormis.

Minu arvates on nüüd tõeliselt silmakirjalik rääkida, mis tehti valesti kuu, aasta, kümme või sajand tagasi. Nüüd peab kokku hoidma ja katsuma ellu jääda. Meie, eestlased!

Ma ei kujuta ette, mida tähendab kübersõda oma mustimas variandis. Tundub, et see on sada korda kohutavam kui pätid pimedas Tallinnas, sest siin pole ju enam asi pronkssõduris ega identiteedis. Ega ennegi polnud.
Vaenlased ei vali vahendeid.

Vaatame parem täna Eurovisiooni eelvooru ja hoiame omadele pöialt!

Dialooge pidama!

Vaatasin õhtul venekeelset saadet ETVs, "Vaateväljas"oli vist pealkiri.

Päris avardav oli. Aaviksoo esines väga loogiliselt ja arusaadavalt. Semjonov oli tüüpiline suurvene poliitika ajaja, kes ei tahtnudki midagi mõista ja ei mõistnud ka. Audentese õppejõud, kes on tegelikult ukrainlane, selgitas väga veenvalt, kuidas tuleb asukohamaal elada. Ei mingeid etteheiteid põlisrahvusele.
Vene kogukonna esindaja oli rahulik- ajas seda kultuurautonoomiajuttu. Kultuur päästaks küll.
Kõik rõhutasid, et peab dialooge pidama, mitte ainult ümarlaudu tegema! Keegi ei ärritunud ega muutunud ebaadekvaatseks. Ei räägitud ka seda lõputut venelaste solvumise- ja identiteedijuttu.

Korrektne saade, aga kas seda venelased ka vaatasid?

Ma arvan, et me saaksime oma venelastega hakkama, kui Moskva oma karvase käega siia korda ei tuleks looma.

Lõikasin 7. mai Postimehest välja Sven Grünbergi artikli " Trooja hobuse sündroom".
Vat sellele ma kirjutaksin kohe alla!

Näis, mida toob homne päev!

Kas eestlane on inimsööja?

Mulle ei meeldi väide, et eestlase lemmiktoit on teine eestlane. Seda hakati kasutama juba 90ndatel aastatel, õige varsti pärast taasiseseisvumist. Ilmselt siis, kui tekkisid edukad ja rikkad, ühesõnaga ühiskond kihistus.

Kui rääkida eestlase rahvuslikust iseloomust(kas üldse selline asi on olemas?), siis üks joon vist seal tõesti on - see on kadedus. No ütelge ausalt, kas olete sellest patust puhas?
Viimasel ajal on hakanud kõrva väited, et eestlane on harukordselt kuri. Võib-olla tuleb see ka kadedusest? Kommentaare lugedes imestan alati, miks on nii palju kibestunud, õelaid inimesi, aga ma ei mõtle kunagi, et eestlane(kõik eestlased!) ongi selline. Kui üldistatakse, siis on see ebaõiglane ja solvav.

Täna on üleüldine palvepäev. Andres Põder kutsus iseenda sisse vaatama ja olema sallivam.
Kui rääkida veel rahvuslikust iseloomust, siis on eestlasele iseloomulik pikk meel ja kannatlikkus. Loodetavasti mitte alandlikkus ja orjameelsus.

Ma ei arva, et eesti rahvas on oma olemuselt halvem kui mõni teine. Võib-olla on ajalugu meis kujundanud teatud individualistlikke jooni, aga teisiti vist poleks meid enam rahvusena olemas.

Igasuguseid mõtteid

Ainult nädal aega ongi möödas pronksmehega seotud ärevatest sündmustest, kui juba hakkavad üksikasjad ununema ja üldistused tekkima.

Ma mõtlesin alles nüüd sellele, et pronksist mees on tegelikult eestlane Kristjan Palusalu ja skulptor samuti eestlane Enn Roos. Miks nimetatakse teda pidevalt Aljoshaks?
Miks ei hakanud venelased omaks pidama Maarjamäe memoriaali, mis rajati nii uhkena ja kauni koha peale?

Lõhki ei ole mitte ainult Eesti ühiskond, vaid ka eestlaste kogukond. Nii hüsteerilisi ja süüdistavaid sõnavõtte poleks ma oma rahvuskaaslastelt oodanud. Üks 10. kl poiss rääkis, et tema külas on vana mees, kes ootab venelasi ja ärvardab: küll te näete, nii see ei jää!

Tegelikult on ka meie linnas alles "tundmatule sõdurile "püstitatud mälestusmärk. Neid oli vene ajal igas linnas. Sinna vist kedagi maetud pole. Mäletan hästi, kuidas käisime kogu kooliga kohustuslikus korras seal võidupühal pärgi viimas. Peeti kõnesid ja lapsed esinesid luuletuste ja lauludega.
Teine väga tähtis päev oli 23. veebruar, armee aastapäev. Siis kutsuti kooli "sõjaveterane", kelle vanust silmas pidades võisid nad üksnes "polgu pojad" olla.

Oi aegu ammuseid!

Meie ja nemad

Vaatasin täna Aunaste saadet "Meie" ja kuulasin pärast jätku ka Vikerraadiost. Ma arvan, et Aunaste ei teinud selle saatega midagi head. Pigem vihastas ja solvas tõsiseid vanemapoolseid eestlasi(ega noored tema saadet ei vaata!), kes pole milleski süüdi.

Ilmselt ei võtnud ta raadios teadlikult kõnesid vastu eestlastelt(tõsi, mõned ikka olid), et saate ideest - meie oleme süüdi! - ikka kinni pidada. Ta lasi liiga pikalt rääkida tegelikult integreerunud, kuid hingepõhjani solvunud venelastel. Liiga vara on selliseid asju arutada, sest kumbki pool pole veel juhtunust toibunud. Iga asi tahab settimist. Miks arvab Aunaste, et eestlastel pole tundeid?

Nagunii ei räägitud põhilisest, mis pole tegelikult ju pronksmees ja selle paigutamise viis ja aeg, vaid kahe kogukonna erinevad arusaamised ajaloost(lihtinimese tasemel). Miks selles saates ei räägitud, et noored karjusid Rossia, Rossia, ja vanemad ässitasid takka?
Igaüks, kes mõelda oskab, saab ju aru, et kõike juhitakse Moskvast, et äärepealt võib korduda 1940. aasta.

Elagu 1 (loe üks) mai!

On riiklik püha. Töörahva püha või mis. Vene ajal oli 2. mai ka vaba. Mida sellega tähistati, ei mäletagi enam. Vist sõja lõppu Euroopas. Siis oli veel punane püha 9. mai, kurikuulus võidupüha. Riiklikke pühi on üldse vähemaks jäänud ehk siis vabade päevadega meie riigis koonerdatakse.

Linn, kus ma praegu olen, on vaikne ja välja surnud. Ei kuulnud öösel ka mingit melu (ma pole oma kodus). Võib-olla on põhjuseks üleriigiline alkoholikeeld ja ka külm ilm?
Kuidas küll rahvas pidutses ilma viinata? Pooldan alkoholipoliitika karmistamist. Alkohol ei pea olema iga kell kättesaadav. Kas niisama ei saa lõbus olla?

Lugesin delfi uudiseid ja blogisid. Tundub küll, et elu Eestimaal hakkab rahunema. Kõik kaasmaalased pole küll ühte meelt, aga nii on see alati olnud. Rahustab see, et mõistlik ja tasakaalukas suhtumine on ülekaalus.