Täiskuu-uni

Niigi on raskusi unega, nüüd aga eriti. Esiteks ei väsi ma päeval nii ära, et õhtul notina voodisse kukuks. Teiseks või esimeseks? oli täiskuu. Kolmandaks valutas parem õlg ja parem põlv. Neljandaks hiilib unedesse, neisse katkendlikesse, alateadlik mure töö pärast.
Lühidalt - oli õuduste öö.
Imestan alati, kuidas mõni inimene oskab detailselt oma unenägu kirjeldada ja mäletab seda veel pikka aega. Mina üldjuhul unustan ära ja ümberjutustamisega jään hoopis hätta. See-eest ma ka ei usu eriti unenägude tähenduslikkusesse. Kui just, siis arvan, et alateadvus ei jäta momendikski meid maha ja muretseb 24 h. Halvast unenäost jääb siiski terveks päevaks mingi raskustunne hinge.

Üllatuseks avastasin, et on olemas ka spetsiaalne blogi une kui nähtuse kohta. NB! Väga atraktiivne!!

"Parim enne" möödas

Leidsin oma külmkapist, sealt tagantpoolt ühe activa-jogurti ja hakkasin hooga sööma. Siis mõtlesin vaadata kuupäeva. "Parim enne" oli möödas juba juunikuust. Kuigi mulle tundus, et maitseomadused on säilinud, ei tihanud siiski edasi süüa. Mine tea- ajab äkki kõhu valutama!
Et keegi valesti aru ei saaks: mitte pood ei müünud mulle vana toitu, vaid olin ise kunagi ostnud ja unustanud.
Mõtlesin, et teen pannkooke. Pannkoogijahu leidus väike nutsakas, aga oh õnnetust - parim enne möödas. See mõni kuu midagi ei tee, otsustasin riskida. Hästi läks!

Vaatasin veidi kriitilisema pilguga ringi oma sahvris. Kui majandussurutis peaks mind otseselt pigistama tulema, siis tarbin oma tagavarasid. Loodetavasti pole kuivained ussitama läinud. Meepurke on veel aastate varu, kuigi tarvitan mett iga päev. Teesid on ka igasuguseid - kümneid erinevaid sorte. Mul lihtsalt pole teejoomise harjumust. Tuleb harjutada.
Leidsin veel kiirtoidu pakikesi - erinevatelt reisidelt tagasi toodud. Teate küll, sellised, millele valad kuuma vett peale ja ootad siis 3 minti.
Mõned ilmselt vananenud, tähtaja ületanud asjad viskasin minema. Näiteks rukkinäkileivad, mille best before oli juba 2005.

Tunnen viimasel ajal ka enda peal, et "parim enne" on juba ammu möödunud. Aga...

Sunnitud hädavajalik puhkus

Täna sai nädal sellest, kui ma kukkusin ja oma parema põlve meniskit rebestasin. Miks see kukkumine vajalik oli, teab jumal taevas, sest ma ju ei komistanud, ei kaotanud tasakaalu. Lihtsalt kukkusin.
Ma kinnitan teile, et on hoopis kaks iseasja, kas oled vabatahtlikult või sunnitult toas vangis, kuigi aega võid jaotada oma äranägemise järgi ühtviisi.
Õieti ongi mul kolm tegevust, mida siis vaheldumisi teen. Loen. Vaatan telekat. Istun arvutis.
Vahepeal harjutan natuke põlvesirutust ja -kõverdust. Ei saa aru, kus on optimaalne piir "säästva režiimi" ja "liikuvust taastava võimlemise" vahel.
Aeg on maha võetud. Minust sõltumata.

Lugemine. Pooled ööd olen lugenud, sest ma ei väsi päeval piisavalt ära ja kannatan unetuse käes.
Lõpetasin Käbi Laretei "Otsekui tõlkes: teema variatsioonidega" (kirjastus Tänapäev, 2005).

Mulle meeldivad autobiograafiad, mälestused, elulood. Mind huvitab INIMENE, tema hing ja unikaalsus, tema mõttemaailm. Mitte niivõrd see, mis ja millal midagi juhtus, vaid kuidas TA sellest räägib ja mõtleb, kuidas olukorda analüüsib. Olgu, et tänapäeval võib igaüks endast kirjutada raamatu ja kõik pole sugugi puu mahavõtmist väärt.
Inimeste saatused avaldavad mulle sügavat mõju.

Aga Käbist ikka. 86aastane, ikka veel nii ilus ja naiselik, nii hea analüüsivõimega, nii värske, nii andekas, hea intuitsiooniga. Kuigi eesti keelt kõnes valdav, on ta oma teosed kirjutanud rootsi keeles, samas muretsenud, kui palju jääb arusaamatuks ja ebatäpseks tõlke läbi.

Alljärgnev katkend on aga Käbist kaks aastat vanema õe Maimu kirjast (kirjutatud siis, kui Käbi oli oma esimesest mehest Gunnarist lahku läinud ja parajasti kahtles, kas Ingmariga ikka leiab uue õnne):

"Tuleb võidelda vajadusega oma isiksust ja oma soove elukaaslasega arutada. See on ohtlik ja sageli isegi katastroofiline, pea meeles! Küps naine hoidub oma hingeelu lõputust arutamisest, ta saab aru, et naine ja mees ei räägi kunagi üht ja sama keelt. Mehe bioloogiline, füüsiline ja hingeline ehitus on naise omast nii erinev, et isegi siis, kui ta arvab mõistvat, interpreteerib ta seda omamoodi." (Otsekui tõlkes, lk 112)

Miskipärast tundus mulle see mõte nii tähenduslik.

Pilt ja teose tutvustus siit

Tuulepealne ja Õnne 13

Küsimus on, miks mulle ei meeldi suurelt kavandatud ajalooline draamasari "Tuulepealne maa" ja meeldib väike Eesti elumudelit järgiv "Õnne 13".
Algul ma mõtlesin, et "Tuulepealne" lihtsalt nõuab sisseelamist ja saab edaspidi südamelähedaseks - et head näitlejad, toredad liinid, huvitav aeg. Aga ei tuhkagi.
Vaatasin ühel hommikul 5. osa kordust, ikkagi ei meeldinud. Vabadussõjast on viis aastat möödas, aga tegelased pole kriimugi muutunud. Peategelaseks valitud Rasmus Kaljujärv on nii uimane, no kuidas saab üks elukutseline sõjaväelane selline olla. Ei päästa ka noorte armuasjade esiletõus, isegi seksistseenid ja paljad kehad mitte. On lihtsalt igav ja ei haara kaasa.

Nüüd vaatasin ka "Õnne 13" kordust. Ei midagi erilist, aga väga head stseenid. Teplenkovi ja Kõre ühepoolne? armastus. Silmade kõne. Üksküla ja Aav raamatupoes silmadest ja prillidest rääkimas ja hiljem kohvikus jäätist limpsimas, eakaaslastena teineteist leidmas. Mõnus, hästi lavastatud ja mängitud.

Siis ma mõtlesingi, et "Tuulepealse" kirjanduslik algmaterjal (stsenarist Mihkel Ulman) on lihtsalt nõrk. Ajaloolist tõde võib ju seal sees kübeke olla (kaasautor Lauri Vahtre), aga ilukirjandust pole mõhkagi. Näitlejad ja lavastaja ei suuda imet teha, nagu näha.(Režissöör on ju mõlemal seriaalil üks - Ain Prosa)
Võib-olla oleks aidanud, kui oleks kaasatud stsenaariumi kirjutamisele mõni kogenud ja paremas vormis dramaturg( kas või Jaan Tätte või siis Teet Kallaski dialooge üle vaatama või Kivirähk natuke villast sisse viskama).
Nüüd on kahju - palju raha magama pandud, suur töö ära tehtud, aga tolku nii vähe. Kunsti malo.

pildid netist

Mis minuga juhtus

No olgu, kirjutan siis, mis minuga juhtus. Tavaliselt ei juhtu ju minuga midagi - elu on nii rutiini täis - , et vahel hakkab lausa igav.

Alustan nagu Agu Sihvka algusest peale.
Esiku pirn põles läbi, aga see on strateegiliselt tähtis pirn. Ma ju ei näe muidu endale silmi pähe joonistada. Asusin hommikul pool 7 pirni vahetama. Lihtne töö - roni tooli peale, keera kuppel laes maha, võta vana pirn välja, pane uus asemele, keera kuppel tagasi.
Kui toolilt maha astusin, langesin kui niidet selili. Oigasin ja toibusin, siis sain aru, et luud on terved, aga paremat jalga enam põlvest sirgu ei saanud. Selle nimi on vist meditsiiniliselt väljendudes blokk, haigusloos "sirutuse defitsiit". Ma taipasin, et asi on hull - helistasin tööle ja siis perearstile.
Nüüd jätan mõned etapid vahele (kesse viitsib pikka lugu lugeda!), näiteks selle, et kiirabi saatis röntgenisse, kus tehti vajalikud ülesvõtted, ja seejärel teatati, et operatsioon on vältimatu. Kohe järgmisel päeval.

Nii ma sattusin haiglasse kirurgia osakonda. Esimesel päeval siiski ei opereeritud. Tehti hädavajalikud proovid ja mul oli aega haiglaellu sisse elada. Palatikaaslasteks olid üks 80aastane äärmiselt vitaalne vanaproua ja 97aastane lamav haige, kes oli mingil müstilisel moel saanud lahtise jalaluumurru.
Ma tunnen paljusid vanu inimesi, kelle tervis on räbaldunud ja kes on kaotanud seeläbi igasuguse elurõõmu. Aga vat see 80aastane proua oli nii imeks pandavalt ja kadedaks tegevalt optimistlik ja lõbus, kuigi oli tänaval kokku kukkunud, oma näo ja põlved ära äestanud. Tal olevat oma elus olnud juba 16 operatsiooni (mul mitte ühtki). Kui ta käima sai, näitas mõned oma uued ja vanad haavad ja armid ette. Mobiil helises tal vahetpidamata, ja ma kuulsin kümnes erinevas variatsioonis tema kukkumise lugu.
No oli vahva mutt!! Kodust lasi järele tuua lilla siidpesu ja kulmupliiatsi, et äkki saadetakse röntgenisse...või kuhugi. Mina aga jätsin hommikul isegi meigi tegemata, et võib-olla ei sobi.
Ilmaasjata, ütles ta, kirurgid on enamasti mehed!!

Kuigi meniski operatsioon pidavat olema kergemate killast (kaks auku põlve sisse jne), oli minu jaoks kõik uus ja hirmus. Operatsioon toimus spinaalanesteesias ( kes ei tea - see on tuimestus allapoole naba, süst selgroosse) ja kestis umbes tund. Toibumine võttis aega neli tundi ja õhtuks olin juba oma kodus.
Nüüd hüppan ühel jalal ja ootan, et mulle toodaks kargud. Öösel haav valutas kui pöörane. Kaua paranemine aega võtab, ei tea.

Pilt netist. Need pole kargud:), aga paremaid ei leidnud.

Mitte iialgi -meem

Õpetus:
Anna meem edasi 4-le blogipidajale, kelle vastuseid tahad lugeda. Viita blogile, kellelt said meemikutse ja teata blogipidajale, kellele teatepulga edasi andsid.
Mina sain meemi kutse Tiia käest.

MITTE IIALGI! meem, 2 x 4 küsimust.

1. KIRJUTA 4 TEGEVUST, MIDA SA MITTE IIALGI EI TEEKS.
- ei kandideeriks Riigikokku
- ei osaleks tõsielusarjades, sh "Tõehetkes"
- ei teeks langevarju- ega benjihüppeid (kardan kõrgust)
- ei töötaks hullumajas ega vanglas

2. KUS SA MITTE IIALGI EI TAHAKS ELADA?
- välismaal (kui just peaks, siis elaks Põhjamaades)
- paksus metsas, kus on karud ja hundid
- suurlinnas pilvelõhkuja viimasel korrusel
- ühiselamus ühisköögi peal

3. MIDA SA MITTE IIALGI EI SÖÖKS?
- elusaid asju (tigusid, konni, usse, tõuke)
- haisvaid asju, isegi kui see on mingi gurmaani maiuspala
- kassi, koera, inimese liha
- sitta

4. KELLENA SA IIALGI EI TÖÖTAKS?
- vangivalvurina
- laibakoristajana
- pikaravihaiglas sanitarina
- lõvitaltsutajana

5. MILLIST RIIDEESET SA IIALGI EI KANNAKS?

läbipaistvaid sügavalt dekolteeritud sätendavaid kergesti süttivaid kaharaid riideid

6. KELLEGA SA MITTE MINGIL JUHUL EI TAHAKS TUTTAVAKS SAADA?

pahade ja rumalate inimestega

7. KUS SA MITTE IIALGI EI SEKSIKS?

avalikus ebamugavas ohtlikus kohas pealtvaatajate nähes (vuih!)

8. MILLIST SITUATSIOONI SA EI TAHAKS ENAM MITTE IIALGI ÜLE ELADA?

tänahommikust, kui kukkusin toolilt maha astudes esiku põrandale selili ja sattusin põlvemeniski operatsioonile (täiendatud 6. nov)

Samadele küsimustele võiks vastata
Kaamos
Elsa
Metsapiiga
Emmeliina

pluss veel nii mõnigi

On hingedeaeg

Löön vahel guuglisse märksõnu ja vaatan, mis välja tuleb.
Sõnale hing tuli ligi 8 miljonit vastust. Keegi ei tea päriselt, mis see hing on, sest ta on nähtamatu, hoomamatu, aga ometi olemas.
Tal on palju omadusi, öeldakse noor, vana, ilus, õrn, õnnetu, vaene...hing.

Arvatakse, et hing on surematu, et ta külastab elavaid hingedeajal ja ka muidu unenägudes.
Öeldakse, et hing on vaevas (haige), kui on raske olla.
Räägitakse hingeabist ja hingehoiust.
"Sina pead on oma hinge eest hoolt kandma!" käratas köster Tootsile.

Vikipedia ka midagi uut ei lisa. Hing on seotud hingamisega (sama tüvi). Kui inimene lakkab hingamast, lahkub hing tema kehast. Hing on seotud emotsioonidega - hing on täis või hing hõiskab õnnest.
On hingevalu ja hingehäda. On tunne, et hing asub südames, sest kui hing on raske, siis tunned seda südamega (füüsiliselt).

Mõne kurjami kohta öeldakse, et sel pole hinge sees, on hingetu (= südametu). Või müüs oma hinge maha saatanale( = andis käe halvale). Mõnikord võib jääda hingest kinni - ei saa hingata. Rõõmust või hirmust. Hinge sisse puhuma tähendab mõnele asjale elu juurde andma.

2. november on hingedepäev. Vana uskumuse kohaselt külastavad hinged siis kodu, küünal pannakse aknale, et nad selle üles leiaks. Seda osa uskumusest olen alati täitnud. Küünlaleek mõjub ka muidu rahustavalt, on hingele hea.
Mida hing ihkab, vahel me ei tea. See on kõik kuidagi aimamisi. Me saame oma ligimest tema hingevalus aidata, kui hoolime. On veel üks ilus sõna- hingesugulane - hingelt lähedane. Või sugulashing.

Andrus Kivirähk, igavene lõuapoolik, kirjutab "Rehepapis":
"Mitte igal hingel polnud taret, kus teda oodati, ega kuumaks köetud sauna, kuhu olid valmis pandud toit ja paremad kasevihad. Oli üksildasi ja omasteta hingekesi, kellel kunagised elumajad maha põlenud ja sugulased samuti surnud. Säärased hulkusid nüüd kurvalt võõraste hoonete vahel ning kössitasid /---/ mõne räästa all, puntras nagu ussid. "

Hingelind siit