Tuulepealne ja Õnne 13

Küsimus on, miks mulle ei meeldi suurelt kavandatud ajalooline draamasari "Tuulepealne maa" ja meeldib väike Eesti elumudelit järgiv "Õnne 13".
Algul ma mõtlesin, et "Tuulepealne" lihtsalt nõuab sisseelamist ja saab edaspidi südamelähedaseks - et head näitlejad, toredad liinid, huvitav aeg. Aga ei tuhkagi.
Vaatasin ühel hommikul 5. osa kordust, ikkagi ei meeldinud. Vabadussõjast on viis aastat möödas, aga tegelased pole kriimugi muutunud. Peategelaseks valitud Rasmus Kaljujärv on nii uimane, no kuidas saab üks elukutseline sõjaväelane selline olla. Ei päästa ka noorte armuasjade esiletõus, isegi seksistseenid ja paljad kehad mitte. On lihtsalt igav ja ei haara kaasa.

Nüüd vaatasin ka "Õnne 13" kordust. Ei midagi erilist, aga väga head stseenid. Teplenkovi ja Kõre ühepoolne? armastus. Silmade kõne. Üksküla ja Aav raamatupoes silmadest ja prillidest rääkimas ja hiljem kohvikus jäätist limpsimas, eakaaslastena teineteist leidmas. Mõnus, hästi lavastatud ja mängitud.

Siis ma mõtlesingi, et "Tuulepealse" kirjanduslik algmaterjal (stsenarist Mihkel Ulman) on lihtsalt nõrk. Ajaloolist tõde võib ju seal sees kübeke olla (kaasautor Lauri Vahtre), aga ilukirjandust pole mõhkagi. Näitlejad ja lavastaja ei suuda imet teha, nagu näha.(Režissöör on ju mõlemal seriaalil üks - Ain Prosa)
Võib-olla oleks aidanud, kui oleks kaasatud stsenaariumi kirjutamisele mõni kogenud ja paremas vormis dramaturg( kas või Jaan Tätte või siis Teet Kallaski dialooge üle vaatama või Kivirähk natuke villast sisse viskama).
Nüüd on kahju - palju raha magama pandud, suur töö ära tehtud, aga tolku nii vähe. Kunsti malo.

pildid netist