Katsetused

Uued kingad.

Uus tolmuimeja, pole veel imeda saanudki - nii uus on alles.

Ilusasti õitsev lill, minu sõber, sest ta pole õiteta 4 aasta jooksul olnudki.

Valaste juga, mitte just liiga veerohke (12. mail s.a)

Toila pargi puu - üks paljudest. Tundub kuidagi erootiline;)

Mida selga panna

Kõik naised teavad, et seoses riietumisega on kaks suurt muret: midagi pole selga panna ja riided ei mahu kappi ära.
Lugesin ühest blogist mõtteid riietumisstiilidest ja sellest, mis kellelegi meeldib või sobib. Kommentaariks on mõtteid liiga palju, sestap teen eraldi postituse. Tegelikult ennast eksperdiks ei pea ei moevoolude ega stiilide alal.

Mäletan, et kui läksin esimest aastat tööle, oli mul üks must seelik, samblaroheline kleit (väga mini) ja mõned džemprid/pluusid. Samal ajal tulid moodi alt laienevad pikad püksid. Teksad ei olnud veel kättesaadavad, kui just keegi välismaalt ei toonud või saatnud. (Eraldi teema võiks olla "minu esimesed teksad".) Panen siiani imeks, et õmblesin endale ise pükse, vaatamata oma kesisele õmblemisoskusele (esimesed sõbranna abiga).

Siis oli mul üks poest õnnekombel saadud punane trikotaažkleit, mille kandsin ribadeks. Mitte just otseselt, sest tol ajal moes olnud sünteetilised materjalid olid väga värvipüsivad ja vastupidavad. Käisin sellega kõikides oma vendade pulmades ja sugulaste juubelitel. Kui hakkas lähenema isa juubel, siis ema keelas mul selle kleidiga tulla. Põhjendus: kõik arvavad, et mul polegi muid riideid. Hiljem arutasin ülemise osa ära ja kandsin veel alumist seelikuna. Kui armas võib üks riidehilp olla!

Nüüd pole ma enam aastaid kleite kandnud- pole teisi muretsenudki-, kostüümi ja seelikut veel vahel ülipidulikul puhul. Muidu ikka püksid, igas värvivalikus, igas pikkuses, igast materjalist. Ja t-särgid - kõikides värvitoonides. Sama asi toppidega, asendamatud pintsaku alla. Olgu õnnistatud see, kes õmbles esimesed pikad püksid naistele. Elu on näidanud, et püksid naiste jalas on emantsipeerumisele kõvasti kaasa aidanud.

Olen ostnud riideid kaltsukatest, viimasel ajal küll vähem ja põhiliselt teksasid- särke või pükse, millelt juppe alt maha lõigata. Ma ei peaks elu lõpuni riideid ostma, sest neid pole enam kuhugi panna. Igal suvel viskan küll osa minema, aga kapid on ikka täis. Materjalid on muutunud paremaks, valik suuremaks. Põhiprobleem, mida selga panna, on jäänud.

Pilt siit

Oma laulu ei leia ma üles

Minu isiklik lemmikesitus on tegelikult see.

Väike võitis

Mulle tundus ka nagu žüriile, et kõige parem ja vahvam oli WAF-koor, aga rahvas hääletas võitjaks neidude koori Tõrvast. Sama fenomen oli eelmisel aastal, kui võitis Türi. Ma arvan, et siin on asi nii, et ülejäänud Eesti vastandab end Tallinnale. Tallinn on suur ja võimas, tal on nagunii kõike rohkem.
Ta on ju päälinn.
Tõrva tüdrukud on armsad koolilapsed, mõned alles 8. klassis. Postimehest lugesin. Nende esinemine polnud kuskiltpoolt halb. Kui öösel lugesin tigedaid kommentaare, siis hakkas mul inimestest paha meel.
Asja seletas lahti Aarne Saluveer, kes ütles, et tegemist on eri kategoorias kooridega. Tõrva neidude koor on väikekooride arvestuses parim, Waf noortekooride ja peaaegu täisprofessionaalsete kooride arvestuses.
Ja kes seda endale selgeks ei tee, et väike Eesti vastandub suurele Tallinnale, jääbki tuld ja tõrva sülitama selliste saadete peale, kus helistavad fännid, mitte "asjatundjad". Helistatakse ju emotsioonide pinnal, ega see pole mõni miljonimäng.
Aga mulle Tõrva neidude koor meeldib!!! Mitte ainult sellepärast, et väikelinn, vaid neis noortes oli seda imekaunist sisemist tuld, mida ei saa näidelda ega selgeks õppida.
No vaadake vaid!

Osta või mitte osta - selles on küsimus

Kunagi liikus siin meem "Üks hea ost ja üks halb ost". Seekordne on isegi raskem, sest esimese hooga ei meenu midagi. Ei taha aga Kaamosele võlgu jääda.
Olen väga andetu ostleja. Ühelt poolt võin mõtlematult osta kokku igasugust pudi-padi, mis oleks vabalt võinud poodi jääda. Samas ei suuda tõsiseid oste üksi teha, tahan, et keegi ikka soovitaks või annaks õnnistuse kaasa. Vähe sellest. Vahel ostan kellegi teise eeskujul täpselt sama asja. Vat seda nimetaksingi emotsionaalseks ostlemiseks.
Kingituste valimisega ei saa üldse hakkama ja püüan need ikka kellegi teise kaela veeretada.
Nii ma ei teagi, mida siia kirjutada.
Võin ainult öelda, mida ja kust ma (enam) ei osta.
1. Ma ei telli enam kaupu kataloogidest, sest olen sellega ikka palju alt läinud. Vaatan, et ilus vajalik soodsa hinnaga asi, aga pärast selgub, et ei sobi värvilt, suuruselt ega tegumoelt.
2. Ei osta ka turult näiteks nn Poola kaupa, mille kvaliteet jätab kõvasti soovida.
3. Ei lähe kaasa ka kampaaniate ehk osturallidega, seda juba põhjusel, et meil siin neid eriti ei korraldata ( v. a väikse taksi päevad või midagi hullemat)

On jäänud igapäevased asjad, mille pärast ei põe ega kahetse. Olen ennast püüdnud kasvatada ja mõtlen enne üheksa korda järele, kas ma vajan seda konkreetset asja või mitte. Enamasti ei vaja.

Pildil meie linna ainuke toidupood (netist)

Puudusteta mees

TV3 näitas täna päeval filmi "Moskva pisaraid ei usu" (1979) . Vaatasin ja mõtlesin: 30 aastat tagasi tehtud, aga ikka nii hea. Naljakad, kurvad, tõsised, elulised seigad kõik paigas. Midagi pole muutunud. Ikka minnakse maalt linna õnne otsima, ikka otsivad tüdrukud unelmate printsi ja tihtipeale saavad kõrvetada. Ikka on lootus, et armastus on olemas ja et kusagil on see Õige.
Vana filmi vaadates ärkavad üles need tunded ja mõtted, mis toona olid. Ka 30 aastat hiljem on Goga absoluutselt puudusteta mees- tark, vaimukas, mehelik, karune, otsekohene, kütkestav ja turvaline.
Lühidalt- Aleksei Batalov.

Esimene mai

Vene ajal kubises maikuu punastest pühadest ja muidu tähtpäevadest. Sellest on veel alles jäänud 1. mai. Tegelikult ma täpselt ei teagi, mida sel päeval kõige rohkem tähistatakse. Ilmselt töörahva püha, aga räägitakse ka midagi kevadpühast (ehkki lihavõtted on ju ka seda kohakaasluse alusel).
Nüüd siis Euroopa Liitu vastuvõtmise päev veel lisaks, aga mis püha see ikka on. Tuletatakse kord aastas meelde, et me kõik tahtsime. Muidugi tahtsime, mis meil üle jäi. Uue aja märgina on 1. mai saanud ka "ärategemise" päevaks.

Vanast ajast tuleb meelde, et maikuu oli koolis juba selline metsaistutamise ja kivikorjamise kuu.
Sellised väikesed hooajatööd kolhoosides- sovhoosides olid ikka koolilaste teha. Vahel tuli ette ka hoopis ekstreemsemaid töid nagu keldrite puhastamine ja puude ladumine riitadesse. Maalapsed oskasid kõiki töid ja mõnes mõttes oli isegi vahva tundide ajast põllul/metsas käia.

Siiamaani imestan, kuidas kõik jõuti ära õpetada, sest ka sügisel läks peaaegu terve kuu kartulivõtmise peale. Vanemad inimesed mäletavad seda kindlasti.
Kui veel tänini võetakse sõna teemal, et Mart Laar keeras meie põllumajanduse tuksi, siis tekib mul alati tahtmine öelda, et seesama põllumajandus elas ju koolilaste ja üliõpilaste odava tööjõu najal. Aga ma ei ütle midagi. Siis oli selline aeg ja praegu on teistsugune.

Avaldasin ühel päeval tööl mõtet, et peaks ikka ka vist väikese põllulapi võtma, mine tea, mis ees ootab. Kohe oli lahke kolleeg valmis andma oma osast tükikese ja teine tõi juba maitsetaimi, mida istutada. Ise ostsin poest seemneid ka (till, petersell, redis jms). Mul on suur köögirõdu, panen sinna ühte nurka mõned potikesed ja kastikesed, nagu nüüd moes on, kõik taimed üheskoos.

Aga maikuu mulle meeldib. Ta on kõige kevadisem ja õiterohkem kuu. Rahvakalendris lehekuu. On see läbi, tuleb varsti jälle jaanipäev ja nii edasi. Ise teate ju.

Pildil kodukandi järv koos bangaloga (erakogu)