"Ukuaru" Ugalas

Käisin Ugalas "Ukuaru" vaatamas. Nüüd lugesin Margus Mikomägi väga kena arvustust Maalehes ja tahan ka kaasa kiita.
On jah natuke nagu filmi moodi, aga on ka veidi teistmoodi. Minna osatäitja Carita Vaikjärv meenutab tüpaažilt noort Elle Kulli, aga ega Minna polekski saanud olla selline tänapäevalik piitspeenike beib. Kuidas ta siis vastu oleks pidanud sellele jube raskele elule ja tööle!
Kui noor Lembit Ulfsak on vastupandamatu seal filmis oma pilliga, siis lavastuse Aksel on nats niruvõitu (Meelis Rämmeld) ja pilli ei mängi ta ka mitte. Pilli mängib teine mees (Jalmar Vabarna). See oli neil väga hästi ära lahendatud.
Ma vaatasin ja mõtlesin: kui palju suudab Eesti naine, kui lõputu on tema kannatus ja kui ääretu ta usk ja lootus. Lavastuses on Aksel kuidagi eriti loru ja laisk (noh füüsis ka mängib oma osa!). Ei saa kohe arugi, miks see Minna teda nii hirmsasti tahtis ja armastas.
Keldriaugu peremees (Indrek Sammul) on laval sümpaatsem kui filmis. Ma oleks küll vist Minna asemel tema valinud. Kas tõesti on Eesti naine õnnetu nii siis, kui ta läheb mehele armastusest (pilli pärast?), kui ka siis, kui mängus on raha ja rikkus?
Parim variant oleks mõlemad korraga!!!

Lavastus oli tore, täpselt just selline, nagu Margus Mikomägi kirjutas. Ja see "Ukuaru valss", mis lõpus kõlab, on nii ilus. Arvo Pärdi muusika ja puha.

Tuled koju ja mõtled veel tükk aega. NII raske, kui oli sõja eel ja ajal, praegu küll pole. Või ma ei ole millestki aru saanud:)

fotod netist võetud

Esimene mai

Eile, 30. aprillil istusin 6 tundi riigieksamil. Olin võtnud endale tööd kaasa, ka paar ajakirja, aga kolleeg pakkus lugeda Margit Mõistliku monograafiat Artur Alliksaarest "On raske vaikida ja laulda mul" (2011). Lugesin selle "ühe hingetõmbega" läbi.
Nii meeldis ja köitis mu meeli. Julgen küll väita, et see on üks paremaid omasuguste seast, mida ma viimasel ajal lugenud olen.

Kui mina 60ndate lõpupoole ülikooli jõudsin, oli Alliksaar juba surnud, aga tema vaim näis lehvivat ikka veel ülikooli ja Werneri kohvikus. Tolleaegne akadeemiline noorus oli ikka hullult pöördes Alliksaare (edaspidi AA) pärast. Tema luuletused levisid käsikirjadena ja suuliselt. Tolleks ajaks oli ilmunud ainult üks väike luulekogu "Olematus võiks ju ka olemata olla" (1968, "Loomingu" Raamatukogu), mida mul oli tohutu õnn omada. "Alternatiivid" olid peas ja neid sai igas sobivas situatsioonis tsiteerida.
"Kas elu on naljakalt tõsine või tõsiselt naljakas?"

Mis mind hämmastas AA elu ja saatuse juures, oli see, et olud olid pidevalt tema vastu, et õnnelikke ja rahulikke perioode polnudki. Treffneri koolist välja heidetud, jäigi see AA viimaseks ametlikuks kooliks (seega siis 9 klassi), kuid kas kellelgi tuleks pähe teda hariduse puudujääkides kahtlustada. Muide, oma poolikut haridust ta häbenes ja varjas, isegi valetas selle kohta. (Miks muidu räägiti varem, et ta on ühe semestri ülikoolis õigusteadust õppinud?)
Kust pärines tema geniaalsus? Eks vist taevast ja suurest lugemusest.
Oma lühikeseks jäänud elu jooksul (suri 43aastaselt) tundis ta pidevalt nälga nii vaimses kui füüsilises mõttes. Tegelik elu ei armastanud teda. Kui oligi veidi stabiilsem aeg, siis põles vahelduseks maja maha.
Natuke isiklikku õnne on siiski kõigile ette nähtud. Nii kohtas AA Lindat, kes oli tast 6 aastat vanem, ja neile sündis poeg Jürgen. Lindat ma mäletan, kuigi isiklikult ei puutunud kokku. Temast räägiti, ja mitte kunagi halba. Ta oli väga eriline, isegi kummaline, aga samasugune vaimne aristokraat kui AA. Vaesus ja puudus ei jätnud neid kunagi maha, aga see ei teinud neid pisikesteks väiklasteks inimputukateks.
Ain Kaalep on maininud oma mälestustes, et AA-d ümbritses palju ülekohut, nõmedust ja argust, mis ei ole teatavasti kunagi nimetu.
Ma ei saanudki aru, miks AA loomingut tema eluajal ei avaldatud, kuigi kogu pealkirjaga "Tuul käib tantsimas sarapuusaludes" oli kirjastusele juba 1965. a üle antud. Vist ongi nii, et kõige suuremad vaenajad on sama tsunfti tegelased. Kadedus, mis muud.

Kõik teavad AA luuletust "Aeg" ("Ei ole paremaid, halvemaid aegu./ On ainult hetk, milles viibime praegu.")
Ma kirjutasin ära teise samanimelise luuletuse.

Aeg ei oota, aeg ei ole kärsik.
Jääb vaid mälestus ja mõttevärsid.

Tuul toob pakast, jahutades ahju.
Millestki on kohutavalt kahju.

Millestki on talumatult hale,
ja see miski kerkib kõrgemale.

Ühel tummal õhtul temas upud,
pihus puhkemata õienupud.

Artur Alliksaar

P.S. 1999. a jõuluks kinkisin iseendale AA "Päikesepillaja". Selle järelsõnast:"Tegelik elu jättis Poeedi kõhu sageli tühjaks. Tegelik elu ei armastanud teda. Ta pidi liiga ruttu lahkuma. Vaimuelus on kõik vastupidi. Vaimuelust ei lahku Alliksaar kunagi." (Arne Merilai)

Sünnipäev, 3

Märts - sünnipäevakuu. Vähemalt pooltel mu sõpradel on selles kuus sünnipäev. Või siis veebruaris või aprillis, ühesõnaga - sealkandis.
Ega ma suurelt taht oma sünnipäeva pidada, parema meelega poleks üldse väljagi teinud, aga kussa pääsed.

Tänapäeval hoolitseb FB selle eest, et juba esimestest hommikutundidest hakkab saabuma õnnitlusi- virtuaalseid. Mõtled, et ah see kõik on nii pealiskaudne suhtlus! Paljud soliidsed inimesed peavad feissbukki isegi kahjulikuks või vähemasti ajaraiskajaks, aga mina nii puritaanlik pole. Mul on puudusi, olen sellega ammu leppinud:)

Pooled märtsikuu sünnipäevad on selleks puhuks peetud. Tulemas on veel väiksemas ringis, traditsioonilised, võib-olla ka improd.
Aasta tagasi tabas raske haigus üht meie sõbrannat, kes alati suure mängulisusega oma sünnipäevi pidas (ka märtsis).
Sünnipäeva paiku on inimene nii haavatav, murelik, ebakindel. Mul on heameel, et ma ka seekord eluga pääsesin.
Soovin kõigile kena kevade algust. Kui päike veed valla lööb, siis pole enam pidamist.
Küll ma ootan kevadet!

Õige eestlase autoportree

Vaatasin minagi Eesti Laulu selle-aastast finaali koos Andrus Kiviräha kirjutatud ja Suka-Teplenkovi esitatud vaheklippidega. Laulude kohta midagi arvama ei hakka (pole mingi spetsialist), aga mulle meeldis, et võitis eestikeelne lugu. Nii Lenna kui Ott mõlemad väärisid võitu mu meelest, aga meil on alati nii, et kui poiss ja tüdruk on võrdsed, siis antakse võit poisile (naissugu on kindlapeale aktiivsem helistaja).

Vaheklipid olid tabavad, aga neid peaks eraldi vaatama.
Nagu üks õige eestlane, lugesin minagi hommikul, mida delfis kirjutatakse ja kuidas seda kommenteeritakse. 3 korda võite arvata, mis prevaleerib! Õige, Robert kohal. Ta alustanud vist juba kontserdi esimestel minutitel. Muidugi ei olnud midagi hästi - laulud haledad (ikka Heidy Purga süüdi), Piret Järvis mõttetu tibi, vaheklipid labased ja ei ajanud isegi suunurka võbelema jne jne

Mõnikord ma kannatan hingeliselt oma kaasmaalaste õeluse, rahulolematuse, labasuse, piiratuse, taktituse pärast, mis paistab vastu kommentaariumidest. Ma tean küll, et meie sinuga sellised pole, ma üldse ei tea, kes mu sõpradest ja lähedastest oleks, aga ... KES need on?
Ah õige, Robert oma emaga ju, see kärnas näoga ja väärastunud mõtteviisiga.

Pildil üks õige eestlane Andrus Kivirähk (foto Ilmar Saabas, delfi)

Sünnipäev

Täna on sünnipäev. Juba hommikul sättisin ennast lainele, vaatasin, mida tv pakub. Valisin "Wikmani poisid". Vahepeal tegin põikeid Tartusse, köögis hoidis meeleolu Elmar.
Siis oli aeg minna koos oma kaaslinlastega Lembitu juurde.
Napilt jõudsin õigeks ajaks, orkester juba mängis ja Sakala lipkond marssis.
Rahvast oli palju, eks ilm ka ju soe veebruari kohta (plusskraadid!).
Vallavanem pidas ilusa kõne, lapsed tantsisid "Eesti muld ja Eesti süda"- tantsu, koolipoisid lugesid ette nende 74 kaasmaalase nimed, kes olid Vabadussõjas langenud. Pärast süüdati 94 küünalt ja siirduti Arturi Juurde kringlile ja teele.

Kõik olid nii rõõmsad, õnnitlesid üksteist sünnipäeva puhul. Poes oli rahvast väga palju, aga keegi ei närveldanud.

Nüüd hakkan sättima Pärnusse tütre juurde ja lapselapsi üle lugema. Eks õhtul vaatame presidendipaari vastuvõttu. Pidulik kontsert paraku jääb nägemata, sest samal ajal olen bussis.
Mul on heameel, et Eesti on vaba. Võiks öelda, et olen isegi õnnelik.

Oli natuke vaba aega, vaatasin korra netis ringi. Et mis blogides kirjutatakse ja mis uudist on ilmas.
No kes on küll need inimesed, kel on tahtmist vinguda ja viriseda ka sünnipäeval!!
Vinguja, kas sulle meeliks sünnipäev, kus külalised pugivad kõhu täis ja siis hakkavad üksteise võidu kiruma su puudusi, su vananevat keha, su lagunevaid hambaid, hõrenevaid juukseid. Üldse leitakse sind nii armetu olevat, et häbi sul olgu mingit sünnipäeva pidada.
Ja korter on sul ka koristamata! Mingi potjomkin ainult tehtud! Tolmurullid ronivad ukse juurde vastu!

Ajalugu tänapäevas

Meie väikses kodulinnas tehti täna ajalugu.

Lembitu monumendi originaalfiguur toodi kooli fuajeesse. Koopia asub oma ajaloolises paigas aastast 1990.

Lembit. Amandus Adamsoni taies, mis püstitati 24. juunil 1926.a ja mida hiljem lõhuti võimul olevate kommunistide poolt kaks korda.

Käesoleval pildil on Lembit lina all peidus ja ootab taasavamist.

Kooli aulas jälgivad õpilased ja külalised all fuajees toimuvat pidulikku tseremooniat!

On 23. veebruar 2012, Eesti Vabariigi 94. sünnipäeva eelõhtu.
Õnne, Eesti!

Väljas on veebruar täna - 05.02.12

01.02. 2012 sündis mu teine lapselaps, mis teeb mind tohutult õnnelikuks.

Köögiaknal näitab termomeeter + 11, toas +15.

Päike tõuseb. Nii ilus on, aga väga külm.


Akna taga näitab kraadiklaas - 30C. See pole muidugi mingi rekordnäit.

Aeg on kuulata jälle SEDA laulu.

Hmmm! Pühapäevahommik Reet Linnaga!!! Äsja lõppes "Prillitoos", nüüd algas "Tähelaev". Reet Linna ja jalgpall?