Ellujääja

Sain läbi paksu raamatu - Valentine Nõlvak "Ellujääja"(ilmunud 2007)
Raamat vapustas mind mitmel põhjusel:
1. Millised raskused ja kannatused on inimene läbi elanud, ja ikka ellu jäänud, sealjuures säilitanud oma inimlikkuse ja positiivsuse!
2. Kuidas on võimalik nii täpselt, detailselt aegu, asjaolusid, nimesid jms mäletada! ( 679 lk)

Kohati ma väsisin ka ära, kaotasin huvi, jätsin lehekülgi vahele, aga üldiselt võib öelda - köitvalt kirjutatud.
Omapärased on peategelase suhted meestega. Hilise küpsemisega, läks ta mehele ilma armastuseta - ilusa välimusega, aga südametule Juhanile, kes teda peksis ja mõnitas. See jäigi tema ainukeseks ametlikuks abieluks. Pikemalt on kirjutatud ka liigestepõletikus Karlist, kes oli parandamatult haige ja vajas pidevat hoolitsust. Järgmistele meestele erilist tähelepanu pole pühendatud, kuid selle järgi, et sünnivad lapsed, igaüks eri isaga, võib öelda, et ka rasketes oludes on eraelu väga tähtis. Kokku 6 last, kellest osa kasvas lastekodus või kasuperes.
Tundub, et ajad olid ühtviisi rasked nii Eesti Vabariigis, sõja ajal kui pärast sõda. Nälg, külm, jube raske töö, Siber ja vangla, halvad inimesed, haigused - miski ei murdnud meie tublit naist.
Võib-olla on siin ka teatud feministlikke kallutusi, sest naiste hingelisele tugevusele ja sitkusele pole midagi võrdväärset vastu panna meessoo osas. Mehed kipuvad olema allajääjad, joodikud, vägivallatsejad ja jõhkardid. Muidugi on esindatud ka teine väga levinud inimtüüp - litsakad naised:)
Ja veel - inimesed jagunevad laias laastus kaheks : ühed on pahad ja teised on head. Nii on see aegade algusest peale.

Peegelpilt

Olin eile valla laulu- ja tantsupeol. Mulle meeldis, sest "oma rahvaga mul meeldib olla koos". Eriti meeldisid tantsu- ja ilunumbrid. Iseäranis vahva oli Ernst Idla liikumissüsteemi harjutused 20. saj algusest. Esitasid valikrühmad spordiriietuses.
Vahetekstid olid ka naljakad. Üks Maie Põllu vurfi rahvariietes mees luges äärmiselt ilmekalt ette ärkamisaegsete laulude sõnu. (Laulude tekstid on ju väga koomilised, eriti korduste ja refrääniga koos)

Istusin kõrvuti inimesega, keda tunnen ammust ajast, aga kellega pole vist kunagi nii pikalt ühtejärge koos olnud. Ega`s muidu poleks kogu "inf", mis ta jagas, mulle nii suur üllatus olnud. Ma sain teada, kes on kelle armuke olnud, kes on kellele lapse teinud, kes on tühijuttude tegija ja tagarääkija, kelle suu ei seisa minutitki kinni.
Millises pimeduses olen ma siiani elanud!!!
Lõpuks resümeeris mu kaaslane:" S i i n elavad nii õelad ja kadedad inimesed. Sul veab, et sa siit minema saad!"
Mul hakkas isegi natuke kahju tast, kes on sündinud ja kogu elu elanud ühes ja samas kohas.

Peo lõppedes sulandusin rahvamassidesse ja kohtusin imearmsate kaksikutega, kes lükkasid täpselt ühesuguseid lapsevankreid. Olen neid õpetanud, aga vahet ei tee.
Peo üks korraldajatest tõi meile põllulilli, lihtsalt niisama. Väga armas.

(Pildi tegemiseks küsisin luba, siia üles panen juba omal vastutusel.)

Sammulugeja

Sõbrannad kinkisid mulle sünnipäevaks sammulugeja. Umbes sellise - vt pilti (netist)
Kui klassiõde siin oli, siis sättisime minu sammulugeja töökorda. Temal oli ka olemas. Kuigi manuaal oli eestikeelne, nägime tükk aega vaeva, et kõik funktsioonid tööle saada.
Kaalu ja kellaaja märkimisega pold probleeme. Keerulisem oli sammu pikkuse mõõtmine. Kas arvestada varbast varbani, kannast kannani või varbast kannani? Siis leidsime lahenduse - tegin 10 sammu, mõõtsin pikkuse mõõdulindiga ära ja jagasin 10ga. Lihtne!
Seejärel hakkasin toas harjutama. Sammusin kõik toad ja koridori läbi ja vaatasin, mitu sammu kokku tuli.
Esimesed katsetused välitingimustes tegime siis, kui käisime "kodukohas". Üldiselt sõitsime muidugi jalgrattaga, aga mäest üles ei jõudnud vändata. Kodus võrdlesime näitusid ja oh pettumust - minul oli palju vähem sammusid. Nüüd ei teagi, kas sammulugeja vassis või oli tundlikkusega midagi valesti.
Ei tea, miks on minu sammulugejal ka paanikanupp (alarm)? Mina arvasin, et selle pärast, et kui keegi mulle kallale tungib(!!), saan selle abil märku anda. Klassiõde arvas, et kui sammulugeja ära kaob, hakkab alarm tööle.

Katsetused jätkuvad.
Sammulugeja tähtsusest ja seosest tervisenäitajatega loe siit.

Elu Eestimaal

Mõtlesin, et kirjutan midagi lugejate rõõmuks, aga ei tule vist välja. Pea on tühi nagu vana kaev. Klassiõde tuli üle mitme aasta maale oma kodukohta väisama. Võtsime oma vanad jalgrattad ja tegime mõned tuurid ümbruskonnas.
Lõhavere park on korda tehtud. Õnneks mitte ära nüsitud - kogu pilt on selline veidi metsik, v.a pingid istumiseks ja sillad oja ületamiseks. Jalge all prõksusid sajad teod, polnud võimalik neist mööda astuda.

Ei tea, ei mäleta, mis hoone see kunagi oli. Kindlasti mitte loss ega mõis. Võib-olla silohoidla. Kohati meenutas Pompeji linna pärast laavapurset. Toonekurel oli hea ülevaade.

Meie surnuaias puhkab oma viimast und Tartu ülikooli soome keele professor Paula Palmeos, kelle hauda olen kaua otsinud. Surnuaed oma kaootilisuses on vahel hullemgi kui labürint.

Viljapõllud ja kaunid maaelamised pole päriselt kadunud, kuid neid on ikka väga väheks jäänud. On üks laul "Kuni su küla veel elab, elad sina ka". Nojah.

Metsmaasikad on valmimas, kahjuks ei saa neist kunagi kõhtu täis.

Pilt räägib iseenda eest. Ülal: klassiõe kodu, kus pole ligi paarkümmend aastat keegi elanud.

Rattad on väsinud.
Kevadel varastatud ja suve hakul taas leitud jalgratas.

Suvepuhkus käes

Ootad seda suve ja puhkust juba jõulust saati ("mu kevad algab peale jõulu juba" M. Under), ja kui ta lõpuks käes on, ei oska algul midagi sellega ette võtta.

Oskus puhata on väga suur oskus. Tean, kui paljud inimesed kadestavad(osatavad) õpetajaid, et mis teil/ neil viga - pikk puhkus ja alati suvel. Tõsi. Soovitan õpetajaks hakata!
Tunnid lõpevad ära tõesti juba juuni algul, aga ametlikult saab puhkusele ikka pärast jaani. Ja päris nii ka pole, et käid koolis ainult nägu näitamas ja tühja juttu ajamas.

Ja siis tulid need Kappide päevad, mis on selleks aastaks jälle läbi saanud. Ostsin endale festivali passi, et ikka publikuks olla. Inimene on ju nii loodud, et on laisk ja mugav, mugav ja laisk, kui tal sundust peal pole. Pass on ses mõttes sundus, et vähemalt väljakäidud raha saaks tasa. Käisin 8 kontserdil, sh vaimulikul laulupäeval, mis oli ekstreemsete ilmaolude tõttu tõeline kangelastegu.
Eriliselt võimas oli muidugi ERSO ja RAM meie kooli suures saalis (võimlas). Ja miniatuurne (tõesti väike naine) Anu Tali rasket meeste tööd tegemas. Ütelge, mitut naisdirigenti te teate, kes suurt sümfooniaorkestrit juhatab! Rappa ma jaaniööl ei läinud.

Öösel ei tule uni peale, loen siis, kuni hommik ahetab - ööd on ju nii lühikesed:)
Lugesin läbi meie kandi tüdruku Reet Klettenbergi "Minu Ungari"(Petrone Print 2010).
Tubli tüdruk! Pärit paljulapselisest perest (suguvõsast), on ta jõudnud oma noore eluga nii kaugele ehk siis teisisõnu õpetab Ungaris Budapesti ülikoolis eesti keelt (tänapäeval öeldakse, et on eesti keele õppetooli lektor).
Olen tema õdesid-vendi õpetanud ja tema onu on minu klassivend!
Nii tihedalt on kõik põimunud.
Suvi on käes. Jääb veel oodata, millal saabub soe periood.

Täna on suvi - 21. juuni 2012

Eile said elluastujad kätte oma lõputunnistused. Nende jaoks on see elu ilusaim aeg. Mitte kunagi hiljem ei taju nad seda nii selgelt, et kõik teed on valla - mine, kuhu tahes. Õige pea sulgub enamus võimalustest - raha, võimete, suutlikkuse, tahtmiste takka. Aga igaühe jaoks leidub siiski elus midagi spetsiaalset temale ettenähtut. See on lohutav teadmine.
Täna ma pildistasin lilli.
Kaunist suve!

Jälle käes on juuni

Lehekuuke lendab, kägu kukub leina,
vikat ootab räästas, millal pääseks heina.
Kostab pillihäält ja külakiige kaiku,
enne heinaaega tunned suve maiku.

(Hando Runnel "Talupoja kalender")

Suve hakul (kui pidada suve alguseks tinglikult 1. juunit, maikuuga saab kevad läbi) meenub mulle alati 2 Runneli luuletust. Üks on eespool osutatu, teine "jaanipäevaks kõrgeks kasvab rohi". Mõlemad tuntud ka viisistatuna.

Vaatasin läbi eelmiste suvede postitused (see suvi) ja tegin järelduse, et jahe kevad ja lausa jäine suve algus ongi meie kliimavöötmes tavapärane. Miks mulle siis tundub, et seekord on eriti külm, lausa selline, et ei taha toast välja minnagi?

Järgmisest nädalast jäävad koolilapsed suvevaheajale. Need arvamusliidrid, kes aeg-ajalt tõstatavad küsimuse, et meil on liiga pikk suvepuhkus, et tea, mis nad räägivad. Kõikidel on toss väljas. See, et paljude laste jaoks jääb suvi tühjaks, organiseerimata, sest ei pakuta piisavalt laagreid ja töötamise võimalusi, on hoopis teine teema.
Minuealiste põlvkond käis vähemalt ühe vahetuse pioneerilaagris ja teenis orjatööga endale ka väikese taskuraha, rohides sovhoosis kilomeetripikkusi peedivagusid või korjates marju. Maalastel olid kodus omad kohustused. Õnneks pold sel ajal arvuteid (mis on kuradist!) ja telekast ei näidatud ka midagi. Vihmase ilmaga lugesime kodus raamatut, täitsa vabatahtlikult, muide.
Nüüd, kui ma soovitasin(!!) suvel 2-3 raamatut läbi lugeda, muutus klass hüsteeriliseks: "Me tahame suvel puhata kaaa!"
Lapsed ei oska oma aega sisustada, nende vaba aja tegelused on passiivsed. Vanematel aga pole aega, võib-olla ka võimalusi ja tahtmist-oskust midagi muuta.
Ja veel see, et seadusega on keelatud lapsel tööd teha. Miks peab pendeldama ühest äärmusest teise?
Isegi enese järelt koristamine on keelatud!!? Katsu sa lapsele öelda, et "võta kommipaber maast üles."
"Ega mina pole seda visanud," ütleb ta.

See on jah jutt, et "vanasti oli rohi rohelisem", aga mõned väärtused on ikka devalveerunud küll.

Ootan suvesooja, ootan puhkust, ootan...tont teab mida. Viimased nädalad veel tööl käia!

pildil Parika rabajärv maikuus 2012