Lihtsa elu väärtused

"Ma kadestan sind lihtsa elu pärast, " ütles sõber, kui me arutasime, miks on mõne elu nii kuradima keeruline ja raske. Kui ma väljendiga "lihtne elu" hästi nõus ei tahtnud olla, siis ta parandas: lihtsam elu.

No olgu, ma püüan siin lahti mõtestada oma kuvandit "lihtsast elust".

- Ela üks päev korraga - täna mõtle homsele, homme ülehomsele jne. Olgu, et see tundub liiga lihtne, säästad ennast liigsest ettemuretsemisest majandusraskuste, tervise- ja töömurede pärast.
- Ära kahetse tehtut või elatud elu. See ei aita ega tee ka olnut olematuks. Liigsed enesesüüdistamised muudavad elu päris keeruliseks.
- Ära konuta ega kapseldu koduseinte vahele. SUHTLE! Mine õue iga ilmaga, sa näed teisi samasuguseid, tekib solidaarsustunne ja mõistmine: sa pole ilmas üksi!
- Vali selliseid sõpru, partnereid, kes mõjuvad sulle hästi, mitte ei ohi, et elu ongi raske ja keeruline. HELISTA sõbrale!
- Käi tööl, kuigi teed seda vahel kaunis vastumeelselt. Töö eest makstakse palka ja see aitab sul oma eluga toime tulla. Sunni ennast takka näiteks koristama, süüa tegema.
- Kurda oma "rasket elu" nendele, kes sinust hoolivad, mitte ei ütle "ära hädalda, kõigil on raske".
- Tee midagi enda heaks. Naised, minge juuksurisse, massööri juurde, ilusalongi, spaasse, veeaeroobikasse. Mehed? Ei oska soovitada, aga kindlasti on ka meestel omad tuunimisvõtted ja eelistused. Ja mingid hobid näiteks.
- Rõõmusta lihtsate asjade üle. Kui sul on näiteks lapsed või lapselapsed, siis nende edusammude üle. Või ilusa ilma, toreda reisi, hea sõbra üle. Kui vähegi leiad põhjust, NAERA! (See on väga tähtis!)
- Ära mõtle probleeme välja ega võimenda olemasolevaid. Taga endale hea uni selle läbi, et oled enda ja päevaga rahul. (See pole kerge!)

Muidugi ei ole alati "lihtsat elu" võimalik saavutada, aga püüa, püüa kõigest hingest!!

Pildil ikka Lapimaa - Tarkavaara kullaoja.

Unustamatu Lapimaa

Virmaliste maja juurde!
Erilist elevust tekitas põhja polaarjoone ületamine. Kõik oleks kohe tahtnud polaaröö saabumist näha! Aga aega veel on. Jõuludki naa kaugel, kuigi toimetamised käivad Rovaniemis aasta läbi.
Tankavaara küla - kõige põhjapoolsem koht, kus olime. See on kullauhtjate küla. Ei tulnud meiegi sealt ilma tagasi! Olime seal kaks ööd ja päeva. Ei tahtnudki ära tulla!
All on uhtjale ( või uhtijale?) püstitatud monument.

Kas võib üldse midagi ilusamat välja mõelda!! Looduslik kuld - lapinkulta.
Alumisel pildil tundra ja vikerkaar.

Terviserajal hommikul vara. Loodus ja ka meie veel unised, poolenisti ärkamata.
All - pärlid, tuhandeid pärle...

Sügis ei koonerda värvidega!! Tegelikult võib sellist kooslust ka meil siin märgata!

Fotod Riina tehtud (see on valik u 400st pildist)

Kuidas keegi meelt lahutab

Elu ei saa ju koosneda üksnes tööst ja murest selle ja veel tuhande asja pärast. Nii võib haigeks jääda ja jääbki. Nii tekivad psühhosomaatilised hädad, mille puhul arst ka "ei tea, mis viga on."
Kui rõõm ise su juurde ei tule (enamasti ei tule), siis tee midagi enda heaks, otsi rõõmuallikaid.

Käisin eile masseerija juures. Lõdvestu, käskis ta. Kuidas? Ma ju ei oska. Kusjuures ei oskagi. Kõik on kõrvade vahel kinni, ütles ta. Olen seda ennegi kuulnud. Mitte miski ei allu kangekaelsemalt inimese tahtele kui alateadvus. Võid ju mõelda, et valitsed ennast, aga tuhkagi!!

Nüüd läheb juba varem pimedaks. Tulin koju mööda uut hästi valgustatud linnasisest teed ja keerasin staadionile, et veidi lõigata. Siis kuulsin purjus nolkide kisa ja ropendamist, sekka tüdrukute kiljumist. Keerasin tagasi ja lähenesin kodule suure, aga see-eest turvalise ringiga.
Või mis turvaline seegi oli. Minust kihutasid sentimeetri kauguselt mööda motorollerid, mitu järjest. Need tegid sellist põrgulärmi, ma kartsin, et mu trumminahad lõhkevad.
Võib-olla ongi nii, et noortel pole väikelinnas midagi mõistlikku teha!!!???
Eelmisel nädalal visati meil päevapealt koolist välja kaks tütarlast, kes tulid kooli purjus peaga ja rüüpasid Nipernaadit peaparanduseks.

Mina püüan oma meelt lahutada (jahutada, parandada?) telekat vaadates. Peab ütlema, et nädalavahetusel ikka on saateid, mille vahel valida. Nädala sees ma peaagu ei vaatagi, sest see lõpeb alati ühtmoodi- heidan korraks pikali... ja ärkan ei-tea-mis-kell - saated nägemata ja unerežiim rikutud.
"Vanad ja kobedad" on tagasi! Kuna mulle paar Maie-Valdur üldiselt meeldib, siis lootsin vähemalt muiata saada. No mõne koha peal naersin natuke: kui Maie häbenes oma vana Volgat ja pani paberkoti pähe, et keegi teda ära ei tunneks. Või kui Väino ja Valdur salaja õlut jõid ja seepeale laulsid "Kui on meri hülgehall..." poolsosinal, et mitte Maiele vahele jääda.

Vanad formaadid, nagu "Rooside sõda" ja "Võta või jäta" on mind ära tüüdanud.
Saated tähtedega on jäetud laupäeva-pühapäeva peale. Meil on nii vähe tähti, et ühed ja samad laulavad, tantsivad ja löövad trummi, ja saatejuhiks on ka enamasti Mart Sander. Miskipärast tundub, et hakkab ammenduma.
Eriline oskus on muidugi laule ja tantse staaridega üheaegselt kahelt programmilt vaadata!

Eile pakkus valla ajalehe toimetaja mulle preemiaks hea kaastöö(-valmiduse) eest üht nädalavahetust Värska spaas (koos koolitusega). No miks ma ei taha! Kõik spaad on teretulnud!! Sest kõik, mis on kehale hea, on vaimule nagunii.

Meelt on vaja lahutada/jahutada, et see väga mustaks ei läheks.
Aga kuidas Sina oma meelt lahutad?

pildid netist

Kas muretseda või mitte?

Ma ei tea, kas peaks tuleviku pärast muretsema. Või mis see muretseminegi aitaks.
Arutasime tütrega, et oleme endale elukutsed valinud, millega rikkaks ei saa, aga päris nälga ei jää ja koondamist ka lausa karta pole. Resümeerisime, et kui pole kunagi miljonär olnud, siis ei oska tahtagi. Ja kui oleksid suured hoiused ja aktsiad, siis kardaks ja paanitseks, et äkki pangad ja börsid kukuvad kokku. Aga ei ole ju.

Meil kaotati nüüd ära SEBpanga harukontor ja HANSApanga oma läheb vist sama teed. Varsti pole meil enam ühtki asutust. On ainult kool ja Konsumi pood. Ja kirbuturg vanas kultuurimajas.
Ja märtsis avatud bussijaam, kus joodikutel ja noorukikampadel hea vihmavarjus konutada.
Tegelikult on alles veel ka postkontor, politsei ja päästeamet. Aga seda ei tea, kui kauaks.

Leidsin ühe Hando Runneli luuletuse Juhan Liivi lõimedel. Võib-olla see sobiks siia?

VOLI
Kes raha peab korjama, korjaku,
kes kõhtu peab orjama, orjaku,
kes sõimuta sureks, eks sõimaku -
üht kõikidelt tahta on võimatu,
üht kõikidel teha on võimatu:
kes sõimajaks sündinud, sõimaku,
kes korjajaks loodud, see korjaku,
kes orjajaks loodud, see orjaku,
kes keelama läheb, on nurjatu -
kes peab, see peab!
(1991)

Runnel on mulle alati meeldinud.

Uudis: täna tähistatakse rahvusvahelist VÄÄRIKA TÖÖ päeva! Olete kuulnud?
Head PÄEVA teile, sõbrad!

Kuhu kõik on jäänud?

Kes on lõunamaale lennanud, kes talveunne jäänud, kes lukku pandud, kes urgu pugenud, kes endasse sulgunud, kes niisama taandunud, kes päriselt lõpetanud...
Kellele minagi siis kirjutan!? Ja tundub, et polegi miskit kirjutada... Hakkan parem erakuks...

...ja ongi oktoober käes

Sügis on meil sel aastal uskumatult ilus värviline, justkui heaks tehes suve mõningast puudulikkust.

Pihlakas on minu lemmik. Minu jaoks sümboliseerib ta suve vaikset taandumist ja sügise tasahilju saabumist. Juba suve keskel jälgin ma murega, millal hakkavad marjad punakaks kiskuma. Augustis nad juba on täiesti. Septembris saavutavad täisküpsuse ja enne lume tulekut on neid veel puis... Vahel ka talvel.

Kui ma ükskord uuesti tulen, siis pihlapuuna.

Tiiule mõeldes kirjutan siia ühe Ellen Niidu luuletuse. Tiiu käest olen saanud esimesed õpetused blogimise alal, olen kasutanud oma blogis tema pilte ja imetlenud tema luuleannet. Optimismi ja õnne Sulle koti ja seljaga kaasa, Tiiu!

Pihlakas

Aeg viib meilt päevi
nii märkamatult
kui lehti puult.
Ei tea, ei näegi,
kui oksad paljad
on vastu tuult.

Oh ei, ei hala,
ei taga leina
ma värsket haljust.
Ka sügissuve
kuldkarja päevis
on rõõmu paljust.

Ma mänd ei ole,
mis igihaljas,
ükskõik mis saagu.
Ma pihlak olen,
mis maantee veeres
jääb ruttu raagu.

Kuid siiski, siiski,
kui lehed läinud,
ma täis jään marju.
Ja surnud lumes
ma kuumalt hõõgun
kesk hangeharju.

Ning märkab rändur,
kel süda valus,
mu vaikset loitu
ja väsind linnud
sealt tuisukeerus
veel saavad toitu.

Ellen Niit

Pehme ja karvane

"Pehmed ja karvased" on naljakas saade/sari, aga millegipärast ei tule mul alati meelde seda vaadata. Täna õhtul vaatasin ja oli jälle ... päris naljakas. Seal on vist mingeid muutusi tehtud - uued maskid, õigemini nukud!? Vähemalt Etkar ja Mart olid küll täitsa uued. Eelmine Etkar meeldis mulle rohkem. Nüüdne on liiga heroilise välimusega. Vana Mart oli liiga tokerjas, uus sutt soliidsem.

Dialoog oli nagu ikka päevakohane, aga mille peale ma kõvasti naersin, oli Sea avameelne tunnistus: " Mina olen nii loll, ma ei oskakski riiki reeta." (jutt oli siis riigireetmise skandaalist). Või see, kuidas Mart ja Kristiina vaidlesid, kumb rohkem venevastane on.
Jänes oli vist sundpuhkusele saadetud ( ega ometi mitte koondatud?).

Tunnistan, et ma ka ei oskaks riiki reeta, aga riik reedab meid küll päevast päeva. Kõige suurema reetmisena tajun busside mahavõtmist maaliinidelt. Varsti ei saa enam kuhugi sõita, kui just hoburakendeid töösse ei panda.
Mõistan-mõistan, majandussurutis, aga pikaaegne elukogemus näitab, et isegi kui olud taas paranevad, ei tule kord kaotatud asjad enam tagasi. Rahvas kohaneb ja harjubki sundpaiksusega - varsti ei tule mõttessegi, et sõidaks Tartu, Pärnu või Tallinnasse... Hea, kui Viljandisse vahel saab...

pilt ETV kodukalt vist
Vt artiklit Õhtulehes