Ilus laul

Vaatasin uut saadet "Eesti otsib lemmiklaulu".
Ilusad laulud kõik. Nii palju on veel laulmata. Minu lemmiklaule.

Muide, mulle meeldis ka Tanel Padar (nagu kultuuriministrilegi!) - ilus laul ja nunnu poiss!

Ja muidugi igavesti armas Ivo Linna.

Tegelikult on minu lemmiklaul nr 1 see ja selles esituses.

Kes on süüdi?

Vaatan igal reedel "Vabariigi kodanikke". See saade meeldib mulle rohkem kui "Foorum". Mõlemad on poliitilised ja päevakajalised, aga Rannamäe võtab saatesse ka mitte-poliitikuid ja arendab teemat sügavuti. Üldjuhul ei muutu seal õhkkond närviliseks, vahel küll sissehelistajad heietavad liiga pikalt ja teemast mööda, aga inimesed tahavad ennast tühjaks rääkida.

Seekord oli teemaks küüditamine.
Pean kohe ütlema, et ma ei taha hakata vaidlema teemal, kas eestlased ise küüditasid oma kaasmaalasi, koputasid, röövisid, kaebasid. Iga rahva hulgas on reetureid, argpükse, eks ka meie hulgas.

Aga mulle meeldis seekord Merle Karusoo arvamus, et kõik sai alguse juba palju varasemast ajast, baaside lepingust ja ilma püssipauguta alistumisest. Ja hirmust... surma ees, selle ees, et kõik võib korduda, et pole garantiid. Väiksele on lihtne liiga teha, eriti hirmunud rahvale.
Koos Merle Karusooga imestan/olen nördinud, miks lastakse meil siin müügile igasugust rämpsu, mis õhutab vihavaenu, miks ei võeta vastu otsust, et kommunism oli samasugune inimsusevastane režiim nagu fašism, miks laseme end rahumeeli natsideks/fašistideks sõimata, miks oleme nõus igasuguste süüdistustega. Ja miks me ei lakka süüdistamast iseend.
Mina seda ei tea, miks.

Milleski ma olen süüdi

Milleski ma olen süüdi.
Millestki ma olen prii.

Isamaa mul maha müüdi.
Kuid sest maast ma pole prii.

Vana-Jumal vaatas päält.
Kas ta kordki tõstis häält?!

Milleski ma olen süüdi.
Millestki ma olen prii.

Isamaa mul maha müüdi-
kes sest süüst on päris prii?

Vana-Jumal vaatas päält,
tema ka ei tõstnud häält!

Hando Runnel kogust " Laulud eestiaegsetele meestele" 1988

Jaan Tätte

Tahtsin algul pealkirjaks panna "Jaan Tätte, mu arm", aga ei julgenud. Ei pannud siis.
Aga Jaan Tätte meeldib mulle väga, ja tal on täna sünnipäev.
Ma olen tema elu uurinud, õigemini juhendanud üht uurimistööd tema kohta. Sellega seoses tekkis süvendatud huvi.
Laulud meeldivad ja sõnad ka. Mul on Jaan Tätte laulusõnade kogu (välja antud 2002) - kingitus, kahjuks mitte Jaanilt.
Tätte laulude ja sõnade juures on üks kummaline fenomen - ta kirjutab nii lihtsalt. Olen aru saanud, et suurim võlu üleüldse peitubki lihtsuses. Mitte segi ajada lihtsameelsuse, lihtsustatuse, elementaarse, labasuse või banaalsusega!
Samas valdab Tätte täiuslikult eesti keelt, nüanssideni.
Veel: Jaan Tätte on generatsioonideülene.
Üks näide.

Mis teed
(laulusõnad, viimane kolmandik)
--------- ---------------------------------

Mis teed, mis teed, mis teed peaks minema,
et näha, kas toomingad õitsevad veel?
Mis teed, mis teed, mis homme õhtul teed?
Läheks vaataks, kuis kraavides voolavad veed.
Ma ei tea, ma ei tea, ma ei tea, miks te ei tee
vahel rõõmsamat nägu, kui näete mind teel?
Tean ju küll - teie ka tahaks tulla minuga,
aga täna ei jõua ja homme ei saa.

Jaan Tätte on sõnu teinud ka teistele, näiteks Olav Ehalale.
See ka.

Mis asi on kultuurikriis?

Merle Karusoo on "kuri tädi". Ma kohe kardaks teda, kui peaks tema all töötama.
Muidugi hindan ma teda kui lavastajat - nii palju, kui näinud olen.
Neid elulugusid alates "Olen 13-aastane" jt

"Halbade aegade tagasitulekut ei ole enam karta, halvad ajad on käes," loen Merle Karusoo antud intervjuust. (PM Arter, 21. märts 2009)
Ja veidi allpool: "Majanduse varinguga tekkinud august me ronime välja - ja kukume tagasi. Ehk ronime veel kolmandatki korda, aga siis on ka kõik. Siis oleme rahvusena lõpetanud."

Mulle ei meeldi, kui mind ehmatatakse ja ähvardatakse. Ei meeldi ka, kui süütundeid tekitatakse ja parastatakse - seda tahtsite, jah, laenasite ennast lõhki, müüsite ennast, nüüd vahite lõhkise küna ees. Paras-paras! Me ju ütlesime teile kohe!!! Kes MEIE?

Vat selline on kõnesoleva intervjuu toon!
Ei midagi positiivset praegu ega tulevikus!
(vähe sellest, et mingi Rapla mees maailmalõppu ennustab juba 3 aasta pärast)

Lugesin Mari Tarandi mälestusteraamatut Juhan Viidingust. Seda ei saanud kiiresti neelata, sest liiga valus oli vahetevahel. Ei pea näägutama, näpuga vibutama, süüdlast otsima.
Me oleme "ühe väikse rahva liikmed", kirjutas Mari Tarand, ja "sellel imelikul rahval on tugev luulevajadus."
Kustotsast me kultuuritud oleme või siis totaalses kultuurikriisis? Või kui ongi kriis, siis ära võta lootust!!

Kui mind enam ei ole

Kevade tulemine

Meil on siin neli aastaaega, aga kõige rohkem oodatakse ja räägitakse ikka kevadest. See on peaaegu sama tähtis kui uue aasta saabumine. Otsitakse kevade märke, tunnet, tõmmatakse õhku ninasõõrmeisse - kas on juba kevade lõhna?
Esialgu ei toimu midagi - öösel külmetab, päeval sulatab. Tuul on vinge ja mahlakase asemel tilgub nina. Üks märk on see, et hommikul läheb vara valgeks. See viga aga parandatakse varsti ära, kui minnakse üle suveajale.
Nii et kevad on küll meeltes, igatsustes, aga reaalsuses alles kaugel.

Tunnen inimesi, kel hakkavad sõrmed surisema - tahaks mulla sisse neid panna. Kellel on ammu seemned ostetud/tellitud, võib-olla pottigi pistetud.
Mina ootan kevadet väga, aga sellist, kui kask on õrnalt heleroheline, ussike ukerdab mullast välja, linnud on ärevuses ja ei lase magada, hing on haige, sest igatseb tont teab mida.
Mina ootan kevadet, kus rohulible kasvab silmnähtavalt, pungad pakatavad kõigest väest ja metsaalune on (sini)lilli täis. Ja päike põletab nagu läbi suurendusklaasi.
Miks mulle tundub, et sellised kevaded on jäänud ka aegadesse, kus "rohi oli rohelisem"?
Peale selle ma kardan, et SEE aeg on nii üürike, et ei jõua märgatagi.

Ükskord kirjutas laps kirjandis "Kevadet otsimas": otsisin "Kevadet" toast ja köögist, küsisin vanaema käest, kas ta pole näinud. Otsisin päeva, teise, tüki kolmandatki. Lõpuks leidsin ...madratsi alt. Kes ta sinna küll oli pannud?

Kevadest on palju luuletusi, mõned neist on väga tuntud.

Ühte lugesin hiljuti.

Hullkauge kevad, roheline kleit
ja huulil, mis veel polnud puudutand,
campari. Elu esimene klaas,
mis muutis kõik - see magusus, hõrk,
mõrkjus,
see meeletus - ja haljas, haljas valu,
mis hoiab ärkvel läbi unegi.

Doris Kareva kogust "Lõige" (2007)

Pildil punarind

Kuidas süüa pulkadega

See on ju imelihtne!
- Võtad kaks pulka õigetpidi kätte - peenemad ja ümmargused otsad taldriku poole, kandilisemad ülespoole.
- Haarad umbes keskelt natuke sedamoodi kui pliiatsit, ainult näpud üsna sirged.
- Siis algab söömine - püüad saavutada midagi kahe pulga vahele. Esialgu ei õnnestu, aga mis siis - naljakas on ikkagi. Lõhki just ennast ei söö. Pulkadega.
- Pärast ponnistusi võtad noa ja kahvli ning lõpetad "piruka" kiiresti ja kadudeta.
- Et järgmisel korral paremini esineda, tuleb kodus harjutada - pulgad pihku ja riisi nokkima!!!

Vaatasin õhtul üht dokfilmi, kus hiinlased sõid rikkaliku laua taga, pulgad peos. Mingi raskesisuline film oli immigrantidest ja ülemaailmsest majandussurutisest.

NB! Sel aastal tuleb kevad teisiti! Kuula ise!

Epp on pulkadega väga osav(pilt erakogust)