Norra poiss oli nii-nii armas, rõõmus ja lustlik, et tema võidus ei kahelnud vist keegi. Ja veel need võimlejad-tantsijad seal, kes kaelamurdvaid saltosid ja muid trikke tegid. Tempo-tempo!
Eesti laul on väga ilus, tüdrukud samuti, pean tunnistama, et nii kõrget kohta ei julgenud lootagi. Üle hulga aja pidu jälle meie õuel, rahval pole midagi kellelegi ette heita. Nüüd ehk lõpetatakse ära ka jutud "Epliku needusest" ja "Paadami klannist". Ära olid juba ammu tüüdanud. Tont seda teab, mis laulu ühel või teisel korral võidule viib.
Norra võitu oskasid kõik ennustada, aga mõne teise maa kõva tegija ebaedu või põrumist mitte. Üks on kindel - autoriteet ja endiste aegade kuulsus ei maksa siin midagi.
Eriti teeb rõõmu see, et meie eurolaul oli eesti keeles. Võib-olla see maksis ka midagi!?
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment