Oh Liina, Emmeliina!

Kuidas siis nii. Kas Sa ei olnud küllalt tähelepanelik, kui õhtuhämaruses hakkasid teed ületama? Või ei jõudnud Sa isegi reageerida, kui auto nurga tagant tormas ülekäigurajale.

 Terve eilne päev ja õhtu mõtlesin ma Sinule, kuidas Sa oskasid elust rõõmu tunda, kuidas Sul oli/ on 4 vahvat poega ja vitaalne ema. Kuidas Sa nautisid aega brannedega ja käisid isegi septembrikuus kaelani vees. 

 Siis vaatasin oma blogi sissekandeid ja sedastasin, et Sa oled alati ka minu postituse all kommenteerinud. Jah, see blogielu ja blogijate ring. See oli/ on üks omaette maailm ja märkamatult jääb neid vähemaks, kes on bloginud juba 10 ja rohkem aastaid.

 Liina, Sinu sissekanded olid alati nii vahvad, sisukad, tihti lausa uurimuslikud. Tänu nendele teadsime Sinu elust päris palju. Sinu tööelust, Sinu poegadest ja lastelastest, eraelust ja minevikust. Olid väga teravapilguline, kriitiline ja otsekohene, kui leidsid, et "on mõningaid puudusi". Sulle läksid korda väga paljud asjad. Viimasel ajal märkasin ma Sind tihti FBs. Eks see olegi rohkem nö seeniorite hobi. 

 Liina, me jääme Sind mäletama!

 Olgu lend Sulle kerge!

Kuidas me laulupeol käisime

1.alt lavale mineku ootel. Tuju on hea.

Lõpuühendkoor "Sa oled ainus" viis Olav Ehala, sõnad Leelo Tungal

 

Väike osa meie Salukoorist, vihm meid ei heiduta (6. juuli 2025)

Koroona /covid/ on alles!

Tuli mõte kirjutada. Pole nii ammu seda teinud, ei tea, kas oskangi. Tähed on nii väikesed?? See on lühike sissejuhatus.

  Juunikuu keskel jäin jalapealt haigeks. Nii paha oli olla, et ei oska kirjeldadagi. Pole palavikus olnud palju aastaid, nüüd kippus üle 38 olema. Peavalu, kondivalu, silmavalu. Tohutu väsimus. Köha, nohu, kurk haige. Söögil pold mingit maitset ega lõhna. Tütar tõi testi ja mis imelugu - mul covid 19 kogu oma täiuses. Nõrganärviline nagu ma olen, hakkasin kohe kartma, et millal olukord kriitiliseks muutub. Tulid meelde koledad juhtumid, kus inimesed koolesid tänaval ja haiglas, kus oht elule oli eriti just vanemaealistel.

 Olin küll mitu vaktsiini saanud, aga sellest juba aastaid möödas. Kartsin kõige rohkem, et jään vinduma (nö pikk covid) ja ei pääse laulupeole. Olin ju terve aasta käinud harjutamas ja ette laulmas (muidugi mitte üksi!, ikka kooriga).

Umbes nädala pärast tundsin, et tervis hakkab tagasi tulema, ainult kohutav väsimus oli veel. Magasin päeval ja und jätkus ka ööseks. Higistasin hirmsasti ja kaotasin kaalu (ainuke hea asi selle juures). Nüüd on täpselt kuu möödas haigestumisest ja võib küll öelda, et pääsesin eluga. Ka maitse- ja haistmismeel taastus, maovaevused ja seedehäired taandusid.

 Sm blogijad! Koroona pole kuhugi kadunud ja võib tabada meist igaüht. Just kuulsingi, et üks tuttav, mh meditsiinitöötaja, jäi covidisse. Muidu elan hästi ja naudin Eestimaa tüüpilist suve! 

P.S oskused on kadunud. Ei saa näiteks aru, miks taandread ei ilmu tekstis, kuigi ma neid olen mustandis jätnud. Kui keegi vanadest blogijatest saab aru, mis mul siin valesti on, kuidas saab parandada, siis võiks kommentaariumis anda teada.

Maja, kus ma juba 10 aastat olen elanud (Pärnus)

 

Inimõigus või olmemure?

Kirjutan ühest olmeprobleemist või õigemini - murest. Elan juba 10 aastat ühes tavalises hruštšovkas Pärnu kesklinnas jõe lähedal. Meie majas on põhiliselt üksikud pensionärid või muidu vanad inimesed. Igal aastal on ikka mõni päriselt lahkunud. Asemele tulevad järgmised vanad ja üksikud. Või siis üürnikud. Korterid tühjalt ei seisa.

 Kaks aastat tagasi suvel lahkus päevapealt Olga, kes elas minu peal olevas korteris. Tema tütar, kes elab Tallinnas, pani korteri müüki. Ma pole pisiasjadega kursis, aga õige pea tuli korterisse üüriline - noor ema imikuga ja lapse isaga (arvatavasti). Kohe tulid ka probleemid. Selgus, et noormees on narkomaan ja vägivaldne. Isegi politsei käis mitu korda teda ära viimas. Siis kuulsin ma, et korteri omanik tõstis ta (nad) välja. Ema lapsega lahkus varem. Jälle oli ilus vaikne elada.

 Uuest sügisest tulid uued üürilised - 2 õde, kes käivat väidetavalt Wendres tööl. Vanemal õel on 2 kassi. Noorem aga on suitsetaja. Ta suitsetab toas. Nad käivad tööl vahetustega. Ma nende töögraafikut ei tea, aga suitsetamise järgi korteris saan ma aru, et mõnikord algab vahetus varahommikul ja mõnikord lõpeb hilisõhtul. Vastik-vastik suitsuhais tungib minu magamistuppa vastavalt töögraafikule. 

 Algul ma proovisin heaga. Rääkisin neile, et tänapäeval püüavad noored pigem mitte suitsetada(ma ei rääkinud ju teismelistega), et õige oleks üldse maha jätta või kui ei saa päevapealt, siis suitsetagu õues. Rõhusin kahjule rahakotis ja tervisele nagunii. Kirjutasin isegi veenva  kirja, mille panin uksematile. Kirjas kirjutasin, et üldse on ebakultuurne suitsetada eluruumis. 

 Paar päeva pärast seda vist oli puhtam õhk. Aga siis jätkus uue hooga. Seejärel pöördusin KÜ esimehe poole. Ta käis olukorraga tutvumas, aga ei saanud korterisse sisse. Minu palvel võttis ta kontakti korteri omanikuga (tuletan meelde, suhteliselt värske omanik), kes väidetavalt olevat käinud üürnikega rääkimas. Ja kes olevat väitnud, et keegi ei suitseta korteris.

 

Kurtsin muret oma tütrele, kes omakorda rääkis uuesti korteriühistu esimehega, mispeale trepikotta ilmusid eeskirjad ja ettekirjutused suitsetamise kohta. Olukord on aga endine. Öösel, kui kõik normaalsed inimesed magavad, suitsetab minu peal korteris noor neiu ennastunustavalt (akna peal?). See olukord teeb mind lausa õnnetuks. 

 P.S.  Ühistu koosolekul nenditi, et  inimesel on õigus oma toas mida tahes teha. Võibolla tuld keset põrandat just mitte, aga ma ei tea ka. Mis see suitsetamine muud on!!  See tegi mu tuju ikka päris halvaks. Kannatasin nii füüsiliselt kui vaimselt.

 Siis võttis üks õdedest oma kaks kassi ja kolis välja. Ta oli ju tegelikult kaassuitsetaja ja kassid ei talunud suitsuhaisu. 

(Eelnev kirjutatud juunis 2023)

Edit 23. sept 2023

Umbes kuu tagasi, just sel ajal, kui olin väikesel reisil, kolis välja ka teine õde, see suitsetav. Kui jõudsin koju, teavitas mind uudisest altnaaber. Algul ma ei uskunud. Kartsin, et küllap ta on ka mõneks päevaks kuhugi ära läinud. Siiani käin õues kontrollimas, kas aknad on ikka kinni. (Suitsetamise ajal olid pärani lahti). Nüüd hoian pöialt, et järgmine üüriline poleks peopanija, sest pidev tümps, eriti öötundidel, poleks ka vastuvõetav. 

Blogijate kokkutulekul

 Mõtlesin mitu päeva, kas kirjutan üldse sellest ja kui kirjutan, siis millises võtmes. Kirjutan lihtsalt nii, kuidas tuleb.

Ritsiku blogi loen väga ammu, nagu ka Konna ja Tegelinski oma. Saatuse tahtel olen elama asunud Pärnusse ja Ritsiku kodu on kiviviske kaugusel mu tütre kodust. Mõtlesin, et kui ma ikka üldse seltskonda ei sobitu, saan märkamatult ära tulla. Minu loomuses ei ole vaikselt nurgas istuda, aga pean ennast ikkagi poolenisti introverdiks. Küllap ma hakkama saan, mõtlesin. Ilm oli hommikul vihmane, aga oli teada, et plaan B on ka. (Õnneks lakkas vihm ja oli päris harju keskmine eesti ilm)

Tutvustamise ringis tundsin ennast ujedalt. Polnud nii pikka aega pidanud endast kõva häälega rääkima. Liiati tunnetasin, et ega peale 2-3 erandi mind keegi tunne ka. Õnneks oli kohale tulnud Tegelinski, kelle külje alla ennast sättisin. Aitäh, Tegelinski, seltskonna ja ilusate joonistatud taieste eest!

Ma pole enam järjepidevalt bloginud, sekka vaid mõned sutsakad päevakajalistel teemadel. Ja need, kes "minu ajal" olid mu blogisõbrad, on ka  paljud loobunud, mõned jälle kammbäkki teinud, nagu ma isegi. Aga hoogu sees enam kahjuks pole.  

Ehmatuseks kuulsin Tegelinski käest, et üks pikaaegne ja väga pühendunud blogija on hiljuti lahkunud. Vaikselt, märkamatult. 19. mail tegi veel postituse ja 21. mail teda enam polnud. Uurisin hiljem eakaaslaste käest, kas nemad teavad midagi lähemalt. Keegi polnud kuulnudki! Puhka rahus, Linda!

Sic transit...

Laud oli äge ja tujutõstvat märjukest oli ka. Tegelikult oli ikka päris tore. Minu vasemal käel istus Eda (Tavainimene), kelle blogi olen tükati lugenud. Arukas ja vaimukas. Muidugi teadsin blogi põhjal SK. Sain tuttavaks Piretiga. Kauri olen märganud aktiivselt kommentaarimas siin ja seal. L.Konna käest sain kingiks raamatu. Viktoriiniküsimustele vastata ei osanud. 

Nüüd olen mõelnud, et mis see siis oli. Minu jaoks ikka väike eneseületus, sest tundsin ennast "vanaemana", kuigi ma ennast üldse vanaemana ei tunne.(väga selge mõte, eks?) Järjekordselt tõdesin, et blogijad on üks omaette rahvakild, keda nö lihtsad inimesed ei pruugi mõista. Kahjuks kõikide kokkutulnud blogijatega  ei jõudnud tutvuda. Nagu Ritsiku blogist võib lugeda, siis need kohtumised on regulaarsed, aastas kord või paar. Mina olin üldse esimest korda. Seepärast võib andeks anda, et ma kõiki ei tunne.

 Muide, Käbi oli väga vahva! Küll ma püüdsin teda enda juurde meelitada, aga tal olid teised lemmikud.

Järeleaitamistund

Otsisin hommikul tükk aega taga Johann Voldemar Jannseni õpikulugu "Albikära Ants". Leidsin ka, aga linki ei oska panna. 

Lugu on liiga detailirohke, et  siin tekstilähedaselt ümber jutustada. 

Lühidalt  nii, et Albikära Ants ostis koos oma poja Antsuga laadalt hobuse, vana mära. Vankrit ei ostnud ja seepärast otsustasid, et sõidavad ratsa kordamööda. Kuni üks ratsa sõidab, käib/jookseb teine  kõrval. 

Ja siis hakkab peale. Kõigepealt tulevad külamehed vastu ja hurjutavad noort Antsu, kelle kord oli ratsa sõita: vitsu vaja anda, laseb oma isa nagu karjapoissi maas joosta. 

Kui isa ratsa sõidab ja poiss kõrval silkab, kurjustavad heinalised, et kuidas nii kõlbab: vaene väeti poisike peab, hing paelaga kaelas, jooksma, kui elujõus isa hobuse seljas sõidab. 

Kui  isa ja poeg mõlemad hobuse selga istuvad, riidleb salk naisi, kes lähevad oma lastele rõugeid panema, et nemad peavad jala käima ja siin sõidab kaks inimest ühe vaese hobuse seljas. 

jne

Koduülesanne:

1. Loe pala tervikuna läbi!

2. Sõnasta loo mõte!

3.  Too näiteid kaasajast!

4.  Mida tähendab  "rõugeid panema"?