Meie kooli sissekäigu juures kasvab suur kolmetüveline kask. Ilus ja võimas puu. Pärast juurdeehituse valmimist sai temast kooli sümbol. Tema ümber laoti ümmargune kivist barjäär, kus lapsed istuvad ja bussi ootavad. Pimedas on ta valgustatud, igal aastaajal mõjub ta lummavalt.
Juba läinud suvel hakkas ta aga kiduma, langetades oma lehed väga varakult. Nüüd kevadel aga lehtis ainult kolmandik puust, ülejäänud on ära kuivanud. Miski on puu hävitanud. Võib-olla see, et uus sissekäik on kividega kaetud ja muru pole enam üldse? Või siis see, et tema ümber ja läheduses on parkimisplats, mis pole tühi isegi nädalavahetusel?
Kas saab veel päästa näiliselt nii elujõulist puud või on tema saatus otsustatud? Ma pole asjatundja, aga tundub, et viimane on õige.
Puudega on nagu inimestega - kui nad on su kõrval, siis sageli ei teadvustagi nende olemasolu. Nii harjumuspärane on kõik. Aga kui nendega midagi juhtub, siis tunned tohutut ängi ja hirmu. Ja kaotusvalu.
Võib-olla on puudega (kindlasti on!) samuti nagu inimestegagi, et ükskord on AEG käes ja tuleb lahkuda. KOGUJA ütleb: on aeg hoida ja aeg lahti lasta.
No comments:
Post a Comment