Ka mina tahtsin kunagi õppida ajakirjanikuks. Astusin ülikooli selle mõttega. Tol ajal ei olnud veel eraldi ajakirjandusosakonda. Tuli spetsialiseeruda teise kursuse lõpuks. Enne seda pidi ennast igapidi näitama: olema aktiivne ülikooli ajalehe juures, pakkuma pidevalt kaastööd, tegema intervjuusid, lugema korrektiivi jm
Mäletan, et mõned "algaja esimesed katsetused" ikka ilmusid ka. Sain kord ülesandeks võtta intervjuu ühelt üliõpilaspäevade külaliselt. Vene keeles. Tol ajal oskasin ma kehvasti vene keelt. Olin püstihädas, aga ülesande täitsin. Siis otsustasin, et ma ikka ei õpi ajakirjanikuks.
Pärast natuke kripeldas, käisin Juhan Peegli loengutel, fännasin teda kõvasti.
Hiljem läksid ajakirjandust õppima minu lähisugulased, kellest üks on siiani tuntud ajakirjanik. Epp nimelt, kuigi ka tema tegeleb viimastel aastatel millegi muuga.
Teine loobus oma karjääri poole peal. Oli Äripäevas päris kõva tegija. Nüüd kirjutab mu tütar vahel ühes ajakirjas lugusid. Niisama, hobi korras, põhitöö kõrvalt.
Ajakirjanikke pekstakse päris kõvasti. Vahel hakkab mul nendest kahju. Võib-olla kõige selle pärast, mis mind ennast ajakirjandusega seob(emotsionaalses mõttes).
Ajakirjanikel on oma eetikakoodeks, mille järgi nad peavad vastutama oma sõnade ja loomingu eest ega tohi oma tegevusega tekitada kellelegi põhjendamatuid kannatusi. Pluss veel sada
punkti.
Mina ei ole ajakirjanduse läbi kannatada saanud. Võib-olla on mul vedanud. Ühte asja mäletan küll siiani. Mõned aastad tagasi sai meil üks koolipoiss surma. Ajas ära oma isa auto, tegi sellega avarii, kus ainukesena hukkus. Kaassõitjad pääsesid ehmatusega ja põgenesid sündmuskohalt, nagu see tihti juhtub. Me olime loost vaevalt teada saanud, kui SLÕhtulehe ajakirjanikud olid krõpsti kohal ja otsisid inimesi, kes neile teavet jagaks. Keegi ei tahtnud seda teha. Oli väga suur šokk. Midagi nad siiski teada said ja järgmisel päeval oli see esikaaneuudis. Sündmus kogus palju halvustavaid kommentaare ja tegi haiget lähedastele ja sõpradele. Ma ei oleks tahtnud olla SEE ajakirjanik, kelle tööülesandeks oli sündmust kajastada.
Kindlasti on ajakirjanikud kõrge eetikaga, madala valuläviga ja suure riskifaktoriga. Vähemasti enamik neist. Mina ei peksaks neid umbropsu ega süüdistaks kõigis maailma pahedes.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
11 comments:
Delikaatne teemakäsitlus võiks olla üks märkssõna.
Ajakirjanikke ei vihka, oksa tõmmata ei taha, aga mul lähevad kõik karvad püsti sealtmaalt, kust keegi saab põhjendamatult haiget läbi ajakirjaniku poolt müüdava emotsiooni ja ettekirjutatava mõttelaadi, seda eriti isiklikku ellu sekkumise või traagiliste sündmuste puhul.
Naljakas on see, kui ühest tavalisest oravast kirjutatakse kui "kurjamist, verejanulisest väikeloomast, metsikust loomast, kahara sabaga deemonist, elajast, kiskjast", aga inimese või õnnetuste puhul pole lisaks faktile kõikvõimalike omadussõnade külge kleepimine enam kuigi humoorikas.
Kummaline, ka mina mõtlesin kunagi ajakirjaniku elukutsele. Tartu siiski ei jõudnud, aga TPI-s olin aktiivne pressiklubilane küll, päris paras hunnik neid kaastöid kogunenud. Ja olen minagi Juhan Peeglilt koolitust saanud, tasapisi hilisemaski elus ajakirjandusega tegelenud ja tegelen veelgi. Aga tänapäevastes lehtedes kutselisena töötada küll enam ei tahaks.
Leidsin su kommentaari üles Metsapiiga blogist.
Kirjutasin aga su kirjatüki põhjal ka oma blogisse sellest vihkamisest, aga üks mõte jäi välja: nimelt see, et ma tegelikult arvan, vihatakse ajakirjanikke üldiselt, mitte igaühte eraldi võttes. Sest ausalt öeldes mul on küll pigem sellised kogemused, et kui suhtlen kellegagi vahetult, saan temaga kokku ja me räägime pikemalt, siis ei jää vihast enam midagi järele. Kui sa inimesega ikka viisakalt räägid, seletad ilusti, miks sa talle helistad ja miks tema peaks sinuga rääkima, siis on kõik korras. Ei ole see töö nii hull midagi - tähendab, ei pruugi olla. Hulluks teevad mõned oma töö enda jaoks ise.
Katrin, kirjutasin Sulle vastu Sinu blogi sabas.
Ei, mina küll ei vihka ajakirjanikke. Otse vastupidi: pean neist sügavalt lugu.
Kirjutasin sinna vastuse ka.
Hästi vahva, et keegi veel Andrust ja Pälsonit teab :)
Ja nagu sinnagi kirjutasin, meil töötab terve listi jagu häid ajakirjanikke: Jaanus Kulli, Aigi Viira, Rainer Kerge, Urmas Vahe kohe esimesed näited.
tere
olen andry ervald, Virumaa Teataja ajakirjanik, kas ma saaksin sinuga kontakti, selle õpetaja lapse loo pärast, tahaks hea meelega seda lehte pista
Kirjuta mulle andry@virumaateataja.ee
Neid sinu emotsioone selle surmasaanud poisi loo kohta ma jagan täiega, võid vaadata mis ma paar tundi tagasi kirjutasin
http://www.epl.ee/?arvamus=400960&kommentaarid=0
Soovitan Andryga asju ajada, ta on väga (pieteedi)tundeline ;)
Aga iga ameti suhtes on eelarvamused. Juristid, maaklerid, õpsid... lasteaiakasvatajad... koduperenaised... ehitajad... Kust sa seda ideaalset ametit ikka saad! Igaühe kohta on mingid imelikud eelarvamused.
Arst äkki?
Kuule, Epp, kas sa pole siis kuulnud, et arstid ei oska üldse ravida ja kui ükskõiksed nad veel on?!:D
See lugu, millest Andry kinni võttis, on lõppenud. Kirjutasin talle vastu. Ei näe mõtet vanu asju üles kaevata, kui uusi tuleb karjakaupa peale, mõtlen liiklusõnnetusi.
Siin pole ajakirjanikega mingit pistmist.Oli lihtsalt üldistatud näide sellest, et õnnetuses oodatakse kõige vähem ajakirjanike sekkumist.
minu arvates ei vihata ajakirjanikke rohkem kui mingi muu ameti esindajaid...lihtsalt ajakirjanikud on rohkem luubi all, areenil...ja see häda, et tilk tõrva meepoti ära rikub, on ju kõikide ametitega, eluga üldse...ajakirjanike puhul aga, tänu meedia mõjule ja seadustele, on need tõrvatilgad rohkem esile toodud ja nähtaval.
Oluline ongi seepärast, et iga üksik inimene prooviks olla maksimaalselt tark ja proff, ja kõikides ametites nii, et neid tõrvatilku ei tulekski...aga see on vist ainult lootus. elus juhtub nii mönda...ja eks need vead ja jamad ole ju ka jäälegi vajalikud, õppetunniks. kuda siis muidu targemaks ja paremaks saada...ikka läbi vigade õppides, kõige valusam ja ka kõige magusam...
ja unustasin kirjutada eelmisesse kommenti: tegelt ma tean, miks ajakirjanikke vihatakse - ajakirjanikud ei kipu eriti oma vigade pärast vabandama...nagu poliitikudki, muideks...ja see kui inimene keerab jama kokku, aga isegi vabandada ei suuda, see ongi see, mis imagole põntsu paneb.
Kaja, olen nõus Sinuga. Mulle ei meenu ka ühtegi juhtumit, kus ajakirjanik oleks avalikult vabandanud oma vigade(vea)pärast. Lugesin ühest blogist, kuidas ärapanijad Juur ja Oja mõnitasid oma saates Eesti konsulit Argentiinas, mispeale konsul astus tagasi. Alandamist ja mõnitamist ma ei talu, seepärast ei vaata ka seda "Ärapanijat".
Post a Comment