Õpetaja laps (mõtteid)

Ka õpetajal on lapsed. Need on muidu päris tavalised lapsed, aga vahel on neil/nendega probleeme, mida tavalistel lastel pole.

- Ta peab normaalne olema, st mitte ülbem, lollim, ulakam kui keskmine aktsepteeritav laps.
- Vähemalt esialgu on õpetajate lapsed targad, ette õpetatud ja eeskujulikult kasvatatud, aga neid ei tohi teistele eeskujuks tuua, sest...Kes on õpetaja laps olnud, teab, millest räägin.
- Ta peab pälvima klassi absoluutse usalduse, kui ta tahab, et teda teiste poolt võrdsena koheldakse. Hoidku kaksikmängu mängimisest!
- Ta ei tohi kodus kuuldud saladusi, mis puudutab õpetajate eraelu, välja rääkida. Tal peab varakult välja kujunema luuraja instinkt- teab, aga ei räägi!

Olin ise ka õpetaja laps. Kõige vastikum oli, kui mõni õpetaja ütles tunnis viimase argumendina:" Ise veel õpetaja laps!"( mõtles:"... ja nii edev, sõnakuulmatu, laisk, ebaviisakas!")
Vahel juhtub, et pead oma last õpetama või isegi tema klassijuhataja olema. See seab kõrgendatud nõudmised mõlemale poolele. Kui su laps sind usaldab, pead käituma INIMESENA, mitte õpetajana. Siin võib tekkida ka eetiline konflikt.

Õpetasin oma tütart 6 aastat. Tunnis ma ei vaadanud teda kunagi "teise" pilguga. Vahel küsisin ootamatult, aga ta oli tubli - koolitükid olid ikka enamasti ära tehtud.
Mõningast kasu lõikas ka tema sellest, et olin ta õpetaja. Näiteks kirjandid esitas vahel hilinemisega.
Kodus andsin talle nooremate klasside vihikuid parandada. Ta oli väga proff ja nõudlik.
Oma lapse õpetamine annab võimaluse teda paremini tundma õppida. Sa näed teda teistega võrdluses. Ei tohi teha seda viga, et oled oma lapse suhtes leebem või mingil moel subjektiivne!
Aga südames võid teda armastada ja imetleda küll!