- Parim päev putukate ja näriliste tõrjeks, suurpuhastuseks, pesu pesemiseks, halbadest harjumustest loobumiseks, dieedi alustamiseks või paastumiseks, soovimatust karvakasvust vabanemiseks, ülearuste asjade äraviskamiseks, sahvri ja keldri koristamiseks, mittetoimivate suhete lõpetamiseks, haiguste(nagu kae ja konnasilmad) ärasaatmiseks.(rahvakalendrist)
- Peaks vist koristusbrigaadi peale võtma!
Töist kaduneljapäeva kõigile!
Järgmine kaduneljapäev on 4. oktoobril.
11 comments:
Väga hea, ma siis hakkan täna töölt koju jõudes oma köögi vallutanud äädikakärbseid tolmuimejasse imema. Ehk saab neist ka lõpuks lahti ;)
vat kui kena, et sa meelde tuletasid. kuna kodus nagunii kylmetust ravin, siis vöiks ju midagi asjalikku ka teha.
Ma leppisin täna meie tulevase koduabilisega kokku (hakkab käima abiks kord nädalas koristamas), nii et äkki annab see siis hea hoo asjale ;)
Koduabilisega tuleb mul alati üks nali meelde.
A: Ma tahaks võtta endale koduabilise, aga...
B: Noh, võta siis! Mis aga?
A: Aga ma pean enne kõik ära koristama. Kuidas ma muidu võtan võõra inimese oma koju. Piinlik ju.
Ah, ma ei tea, kas see ongi naljakas!
Mul oleks ka hädasti koduabilist vaja!!
Mina neist "õigetest tegutsemispäevadest" ja kuufaasidest ei tea, aga eile oli mul kodus just järjekordne suur tuuseldamise ja asjade äraviskamise päev.
Sealhulgas viskasin ära ka viimase sissekande blogist (läheb tõenäoliselt täielikule ümbertegemisele, sest asi on seda väärt).
See päevik kuulus ühele kunagisele lastekodulapsele,minu kasvandikule. Ta oli andnud selle mulle lugeda, kuid siis läksid me teed lahku ja päevik jäi minu kätte. Kuidas ma teda ka otsinud pole, ei leidnud ma ainsatki juhtlõnga.
Ja nüüd, taas kord Google'st otsides oli ta nimi ilmunud tema tütre kodulehele, kes nüüd omakorda, kuid nüüd juba virtuaalset päevikut peab.
Ma läksin nii ähmi täis, et tegin blogisse sissekande, kuid kahjuks valesti. Minu eesmärk oli rääkida sellest imelisest kohtumisest, aga asi kukkus valesti välja.
Kui ma olen selle "lapsega" kokku saanud, siis kirjutan (kui ta lubab) uue sissekande uue rõhuasetusega.:-)
Ilus lugu.
Pidasin ka noorena ja kauemgi veel päevikut, seejärel perekonnakroonikat paarkümmend aastat, nüüd siis blogit. Omamoodi haigus kirjutada.
Blogi kirjutades olen ikka veidi krampis, sest iial ei tea, kuidas teistele tundub. Seepärast olengi valinud sellise pealispindse lähenemise, jättes välja kõik, mis on sügavalt isiklik. Ma ei ole valmis oma salajasemaid mõtteid avaldama. Samuti ei taha kirjutada oma tööst ja kolleegidest.
Aga blogi pidamine mulle meeldib, samuti teiste omi lugeda.
Tööst ja kolleegidest kirjutamiseks pole blogi muidugi õige koht.
Liiga üldine jutt on ka liiga üldine, sest sa kirjutad ju võõrastele.
Nii sa jäädki kinniseks.
Praegu blokeeribki sind see, et sa kohe oma töökoha ja elukoha andmetega esinema hakkasid. Aga nüüd tuleb sul oma tee leida ja sa leiad.
Minul, Tiiul, Ramloffil ja paljudel teistel on aastatepikkune staaž kommentaariumites erinevate aliaste
all esinemises. Seal sai niisuguse karastuse, et lõpuks juba tead, mida sul oma nime all esinedes võita ja kaotada on. Ehkki haavatavus jääb.
Blogi aga on võimalus oma mõtteid ja otsuseid mitmesuguste elunähtuste kohta esitada. Ja seda võimalust ära karda. See ei tee kellelegi halba ja ei kompromiteeri samas kedagi. :-)
Olen juba tükk aega mõelnud oma senise blogi sulgemisest. See sai tehtud ülepeakaela koolikursuse raamides, oli kohustuslik teha. Sel ajal oli Tiiu juba mitu aastat bloginud. Mõned alustasid klassi blogi pidamist. Mulle meeldis asi nii, et kirjutasin edasi. Nüüd tunnen juba ammu, et miski piirab mind. Sina tunned seda samuti. Oled mulle mitu korda öelnud.
Ma pole ka selle peale tulnudki, et aliast kasutada näiteks kommenteerimisel.
Paljud toredad blogijad ei tee millestki saladust, ju nad on nii kompleksivabad. Mina ei ole.
Ma tahaksin olla salapärane ja mõistatuslik nagu nii mõnedki meile tuntud blogijad.
Tiiu blogistaaži pikkust ma ei tea, no mitte igatahes nii pikk kui tema staaž netis üldse.
Ta on paljuski muutunud nagu me kõik muutume ja tugevamaks saanud.
Eh nostalgia!
Mis kompleksivabadusse puutub, siis päris vaba ei võigi olla, midagi peab ikka endale ka jääma.
Alles siis kui enam midagi kaotada pole, siis võid peaaegu kõigest rääkida just nii nagu tahad.
Ega minagi eriti vaba ole, õigemini olen väga labiilne: kirjutan, kustutan, muudan, ütlen ka halvasti, kahetsen nõrkemiseni öeldut, olen vahel harva ka uhke, et midagi välja ütlesin. Pikalt kirjutan ainult kommentaare. Nagu näed, ei saa vahel kohe pidamagi. :-)
Mulle tundub vahel samuti, et oma kõige õigemad mõtted kirjutan kommentaaridesse. Samas piiran end, et mitte trügida igasse blogisse oma arvamust istutama.
Mis imeasi see blogi on, et ta nii palju vastakaid tundeid tekitab!?
Kirjutasin äsja ka Tiiule pika jutu. Tal vist arvuti viirust täis, eks loeb siis esmaspäeval koolis.
Tööl me temaga peaaegu kokku ei puutugi ja muidu ka läbi ei käi, aga blogis muudkui vaidleme.
Tiiu on ajakirjaniku hingega maailmaparandaja, kel on samuti suur väljendamisvajadus.
Mulle meeldib blogimise juures ka asja tehniline külg, st võimalus seda ja teist teha, ja ma ei taha neid oskusi minetada, mida ma läbi häda iseõppimise teel olen omandanud. Olen samuti suur kustutaja ja parandaja.
Mina blogin märtsist 2006.
Vanandust- märtsist 2007 ikka, seega pool aastat.
Post a Comment