Vaatasin eile ETV pealt dokfilmi Tartu Ülikoolist. Pilk püüdis tuttavaid kaadreid ja lootis näha omaaegseid auditooriume ja professoreid. Paralleelselt keris mälufilm...
Nägin esmakordselt ülikooli peahoonet vahetult pärast tulekahjut 1965. aastal. Siis olin juba kindel, et tahan õppida Tartu Ülikoolis ja ainult seal. Ülikooli maine oli nii kõrge, et jättis varju kõik teised tol ajal tegutsevad kõrgkoolid.
Kes ma oleksin olnud siis, kui ma oleksin kohe pärast keskkooli mehele läinud ja lapsi hakanud kasvatama?
Aga ma astusin ülikooli, maalt ja hobusega, nagu ma olin. Meie kursusel olid valdavalt tüdrukud, ainult 3 poissi.(No kesse ikka poistest filoloogiks/õpetajaks tahtis saada!) Õppetöö ei saanudki veel alata, kui saadeti kolhoosi põllumajandust päästma. Nii kolmel sügisel.
Haridus, mille andis tolleaegne nõukogude ülikool, oli minu arvates pädev. Oli küll palju punaseid aineid, aga neid võis ka kuidagi kergemalt võtta. Oli küll kohustuslik meditsiinikursus (sõjaväeteenistuse raames), aga see andis ka midagi praktilist tulevaseks eluks.
Tagantjärele võin kahetseda vaid seda, et võõrkeelte õpetamise tase oli nõrk - puudus praktika ja ka motivatsioon.
Tolleaegne ülikool oma loengutel käimise kohustuse ja range õppekavaga kindlustas selle, et väljalangejaid oli vähe. Õpingute venitamine ei tea kui pikaks ajaks oli välistatud. Stipendium, mida tol ajal maksti, oli küll väike, ainult 35-45 rubla, aga aitas seegi.
Ma ei kujuta ette, kuidas oleks minusugune vaesest haritlasperekonnast pärit laps õppida saanud, kui oleks olnud ülikoolis õppemaks. Kuidas oleks minu vanemad saanud anda kõrghariduse 4 lapsele!
Vastutustunne ja distsipliin olid need märksõnad, mis meie elu suunasid. Ma poleks iial söandanud oma vanemaid kurvastada sellega, et jätan õppimise pooleli mis tahes põhjusel.
Minu haridus on mind võimaldanud töötada siiani oma erialal. Olen surmani tänulik õppejõududele, kes olid sel ajal enamasti juba soliidsed härrasmehed- Villem Alttoa, Paul Ariste, Richard Kleis, Juhan Peegel, Harald Peep, Valeri Bezzubov, Valmar Adams, Arnold Kask, Huno Rätsep, Karl Muru jt
Ma ei jõua ära kiita Gerda Laugastet ja Ellen Uuspõldu, kes mulle õpetasid selgeks eesti keele nüansid ja reeglid.
Eesti keele kateeder armastas oma üliõpilasi, see liigutab tänini.
Mis juhtus väljaspool kateedreid, sellest tuleks kirjutada teine jutt.
Tänapäeval on kõrgkoole nii palju, et ma ei oska arvu üteldagi, aga mul on tunne, et akadeemilise kõrghariduse prestiiž on langenud. See juhtub kõigega, mida saab raha eest ja mille puhul pakkumine ületab nõudmise.
Võib-olla ei ole mul õigus?!
7 comments:
Vastan mitteametlikule päringule - Eesti Hariduse Infosüsteemi andmetel on Eestis hetkel 31 koolitusloaga kõrgkooli, neist pooled era-kõrgkoolid :)
Täpsem info selles failis: http://www.ekk.edu.ee/ehis/failid/koolide_kontaktid.xls
Huvitav info. Ma poleks nii suurt arvu osanud pakkudagi!
soomes on köik haridusasutused tasuta. kummaline kuidas nad suudavad seda ylal pidada...sest pea igas suuremas linnas on ka ylikool ja need ei konkureeri omavahel ega loobi kaikaid kodarasse, vaid teeva dkoostööd, täiesti hämmastav, mo meelest.
No ega ma ise ka nii suurt numbrit pakkuda julgeks... kui lihtsalt töö ei nõuaks teadmist.
Kas sinul ja taadil oli ühiseid õppejõude ka, temagi ju õppis kunagi ülikoolis eesti filli?
Paul Ariste oli.
Tere!
Nii vana postituse kommentaare enam vist ei loeta, aga lugesin seda alles täna ja lihtsalt tahtsin öelda, et meil oli väga palju ühiseid õppejõude, ülikooli põlemist mäletan ma ka hästi. Nii et palju ühiseid või peaaegu ühiseid mälestusi.
Kõike ilusat!
Post a Comment