2007-12-07

Mitu korda sa ei ole Soomes käinud?

Vaatasin eile oma digitv-st kiikamisi Soome juubeliüritusi. Kogu pidu ei olnud aega jälgida, aga ülekannet peosaalist ikka nägin. Rahvast oli nii palju, et tantsupaarid said põrandal ainult tammuda. Oli see siis tango või mis?
Üsna samasugune pilt kui meie presidendi vastuvõttudel.

Mulle Soome meeldib. Olen seal küll ainult kolm korda käinud.
Esimest korda siis, kui Eesti ei olnud veel vaba. Meil tekkisid sõprussidemed Ulvila linnaga(kestavad siiani). Koolist kutsuti külla 10 inimest- 3 õpetajat ja 7 õpilast. Mina osutusin ka väljavalituks. Ulvila jääb Pori külje alla, Helsingist 230 km, juhuks, kui te ei tea.
Olime kohal nädal aega, ööbisime kodudes. Mina elasin inglise ja rootsi keele õpetaja Liisa juures Poris.
Kogu lugu ei jõua ära rääkida, aga mõned asjad on eredalt meeles. Raha meil ei olnud rohkem kui ümbrikusse torgatud paar kymppi vastuvõtjate poolt. Tahtsin midagi koju osta, jõulud olid tulekul. Kohvipaki sain võõrustajalt kingituseks. Ise ostsin jõulumüügilt ilusaid küünlaid, lapsele punased sokid, jõuluteemalisi salvrätikuid ja valgeid ümbrikke. Kõik.
Marketis vahtisin ammulisui maasikaid ja muid marju, mida meil novembris müüa polnud. Banaanidest sai esimest korda elus isu täis.
Meie lapsed, maalt, vagurad ja kombekad, hakkasid juba kolmandal päeval koju igatsema ja mõned tüdrukud nutsid, kui me kokku saime. Vaestele Eesti lastele andsid lahked Soome pereemad kohvriga kasutatud riideid kaasa. Mõned pered panid oma külalise täielikult riidesse - teksad, pusad, tossud ja muud.
Kui ruttu kõik meelest läeb!
Suhtlesin veel Hilkkaga, kelle mees oli Kemira tehases boss. Nad viisid mind restorani õhtust sööma ja ma nägin elus esimest korda pangakaardiga maksmist.
Hilkka ja ta mees olid suures ärevuses, sest samal ajal hakkas Soomes suur lama. Neil oli mure, sest tütar õppis Ameerikas, ja keegi ei teadnud, mis edasi saab.

Ulvilas käisin ma veel kümme aastat hiljem. Siis oli kõik teisiti... nii siin - kui sealpool Soome lahte. Otsisin Liisat taga, aga ta saatis mulle kellegagi sõna, et pole aega... palju tööd on.
See viimane kord Ulvilas jäigi seni viimaseks kontaktiks koolide vahel, sest asja eestvedaja ja hing Marketta suri vähki. Millegipärast oli langenud ka õpilastepoolne huvi.

Küsisin täna abiturientide käest, kes pole Soomes käinud. Kaks oli neid.

(Aga küsimusele, mis on pealkirjaks pandud, vastati kunagi nii: "Ma ei mäleta! Mul on üles kirjutatud.")

Mitu korda oled Sina Soomes käinud? Kas mäletad oma esimest korda?

7 comments:

joodikupoeg said...

Ikka mäletan.Mind hämmastas enim mu tollase koostööpartneri ütlus, et küll täna oli palju tööd - pidin kuuele telefonikõnele vastama;) Ja peale poolt nelja ta enam kontoritelefonile ei vastanud, sest vedeles juba kodus...Kuidas küll nii saab, imestasin toona, töötati ju meil kaheksakümnendate lõpus 10...12 tundi päevas. Ja et kõik peab saama ausalt ära räägitud, siis töötan nüüd ise samamoodi, nagu tookord Tauno:)
Kui oma arvuti taha jõuan, lisan pilte kooliõpetajate külaskäigust Soome. Ehk isegi kirjutan;)

Karuema said...

jah need esimesed korrad aastaid tagasi on praegu imelikud meenutada...laevas omade võileibadega...tänaval alati jala - mäletan, et mul üks kursõde korraldas gruppidele reise helsinki ja millegipärast sain temaga kaasa, soodsamalt vist...ja hotell oli kuskil linna ääres, umbes 5 km või rohkemgi keskusesse. ja ei olnd nii palju raha, et oleks trammi või bussiga tulnud, vaatamata, et jalad haiged...ja kingituseks sai toodud tõesti banaane...imelik meenutada...

kukupai said...

esimesed korrad olid jah sellised, anti kohvi ja lastele riideid kaasa, kaubaküllus hakkas silmadele. Minu teine Soomes-käik kestis kuu aega jutti, olin kursustel. Tagasi tulin, panin tõega pere riidesse.
Nüüd käin Soome vahet tihti, tööasjus ja ei osta kohe üldse midagi, kõike siitki saada. Mul oli enne viisavabadust aastaid piiramatu aastaviisa passis, igal aastal tuli pikendada.

Ingrid said...

Minu esimene Soomes käik oli juulis:
http://ingridfromestonia.blogspot.com/2007_07_01_archive.html
Hommikul sähvas pähe müte, et lähme ja kohe sai ka teoks tehtud. Õhtul tulime tagasi.
Üllatas kõik, mida nägin.
Võimsaim mulje oli see, et Helsingi on rajatud kaljule. Ma ei teadnud seda, mida koolilapsedki teavd.
Nüüd tean. :-)

Eppppp said...

Mina käisin esimest ühepäevasel reisil... Vist umbes 1999. aasta suvel. Aga siis oli juba suur välismaavaimustus nagunii möödas. Kui Soome, siis Soome. Selleks ajaks tundus Venemaa juba eksootilisem.
Tegelikult on Soome ka väga eriline... Loodame kunagi minna uuesti Lapimaale, kus minu ja Justini armastus 2002. aastal alguse sai.

Kaisla Katriina Kroon said...

Mina mäletan eredalt oma esimest käiku Soome. Juuli 1995. Nii sama ei saanud, pidi olema raha tollile ette näidata ja passis ilus kleepekas :D Helsinkist kaugemale ei jõudnud nende kolme päevaga.
Jättis väga ilusa ja toreda mulje... Viisakad inimesed, punased majad ja kus oli kaljusid/kive :D Fantast!
... ja nüüd, aastaid hiljem, ma elan siin :D Rahul!

kata said...

Oli 1990. aasta sügis. Käisime suure grupiga Turus.
Nende inimestega, kellega toona tuttavaks sain, suhtlen tänini. Mõned neist on juba teisel pool...
Mäletan kaubaküllust ja üht tuba, kuhu meid sisse saadeti ja enne välja ei lubatud, kui kohver sobivaid riideid täis. Oli naljakas , imelik ja piinlik ühteaegu.
Sain kingituseks ühe lõhnavee, mille lõhn on minu mälestustes siiani maailma parim. Kahjuks ei mäleta, mis pudelikesega tegu oli.
Turus oli külm ja pime. Soome tähendab tänagi minu jaoks kaamost.