Oh kuusepuu .... ja Jaan Krossi lahkumine

Tõin oma kuusepuu rõdult tuppa alles täna. On teine väike, umbes 1,5 m pikkune. Otsustasin, et ehteid ei pane, ainult elektriküünlad. Üleni punased. Aga oh häda - need ei läinudki põlema. Katsusin küll kõik lambikesed läbi, aga ei midagi.

Läksin siis poodi uusi küünlaid ostma. Oli kahesuguseid - värvilised ja valged. Kummad osta? Tõeline dilemma. Küsisin mitme käest, millesed nemad ostaks. Sain testi tulemusena 3:1. Ainult mina üksi olin valgete poolt, aga ostsin ikkagi värvilised:)

Illustratsiooniks panin Ellen Niidu ammu kirjutatud lasteraamatu, mis "meie ajal" kandis pealkirja "Kuidas leiti nääripuu". Armas.
-----
Mõtlesin Jaan Krossi peale, kes täna lahkus. Kummardan ande ees. Kolme tema teost pean väga-väga heaks (isiklik maitse-eelistus!) - "Wikmani poisid", "Keisri hull" ja "Tabamatus"(Jüri Vilmsist) pluss novellid. Neist esimest olen nii mitu korda lugenud, et tean peast.
Krossi tagala oli Ellen Niit, kes oskas väärikana tema varju jääda, kuid kelleta poleks Kross olnud Kross.
Olen Krossi esinemas kuulnud - väga tummine. Siis ta rääkis oma kavandatavast teosest "Paigallend". Tal oli suur kõneand. (Kõik kirjanikud pole sugugi head kõnemehed.) Eriliselt on meelde jäänud Jaan Krossi kõne Lennart Meri ärasaatmisel Kaarli kirikus. Selle kandis ette Aarne Üksküla. Mul peaks see tekst kusagil alles olema.

Viimati lugesin Krossilt mälestuste raamatut "Kallid kaasteelised" (ilmunud 2003), mis aga jäi mul pooleli ... ilmselt aja puudusel. Väga mahukas on. Hiljuti kuulsin, et ta oli sellele veel järje kirjutanud või kavatsenud kirjutada. Ei teagi.

Jah, iga teekond saab kunagi otsa... Kurb tunne on. Enam ei saa öelda "elav klassik".

Lisatud 28.dets
Kross jõudis oma mäluraamatu 2. osa siiski lõpetada, mis on minu arvates ime- peaaegu inimvõimete piiril olev. Juba siis, kui ta insuldist paranes (sellises eas!), imestasin ma, et ta pärast seda veel kirjutas. Isegi, kui Ellen vahendas ja aitas, pidi vanameistril jõudu ja vaimu jätkuma. Intervjuudest on meelde jäänud, et Kross arvutit omaks ei võtnud. Kirjutas ikka oma vanal kirjutusmasinal, ja praktilistes küsimustes oli eluvõõras. Ega kõike peagi suutma! Inimene on eelkõige vaimne olend. Vähemalt ideaalis.