Pildil meie koolimaja - raske tuvastada, kas sügisel või kevadel.***
Pühapäeva hommikul, päev enne 1. septembrit...
Vaatan siin ringi ja uurin oma garderoobi, mida küll homse päeva pidulikkust silmas pidades selga panna. Paneks seeliku ... või isegi kostüümi? Käikski kohe sel aastal "naiselikumalt" riides, muidu kogu aeg aina püksid ja püksid;) Igat värvi.
Jalanõudega on ka pahasti. Pori ja lörtsiga (mida lubati!) ei kõlba ju lahtise varbaga minna, külm ka. Sisejalanõudeks tuleb vaadata mõned kontsaga kingad, sest madalaga hakkab jalg juba tunni aja jooksul valutama...
Ohh! Olen küll kolmat põlve õpetaja, aga ikka enne esimest septembrit haarab mind ärevus, mis kipub üle kasvama pisipaanikaks ( nagu torm kasvab tihti üle orkaaniks??). Liialdan veidi - nii hull asi just pole.
***
31. augustil on ühel minu kooliaegsel sõbrannal sünnipäev. Käisime alati tema pool, aga üks kord on eriliselt meeles. See oli enne viimast klassi. Pidu peetud, kõik teised koju läinud, tuli sõbranna mind saatma. Oli soe sume augustiöö (mitte nagu praegu!!), jäime jutustama. Minu meelest istusime heinarõugu alla!?
Jutustasime ja jutustasime, kõik rääkisime südamelt ära, et mis plaanid ja mured on, keda armastame salaja ja lootusetult... Plikade jutud.
No lõpuks said jutud otsa ka ja läksime igaüks oma koju.
Mul ei lähe see pilt kunagi meelest! Ema-isa olid kodust lahkunud, ja paistis, et kiirustades!?
Mis siis selgus! Vanemad, vaadates, et tütar ei tule ega tule koju, hakkasid muretsema (kuigi ma ei saa aru, sel ajal polnud ju põhjust - turvaline väikelinn!).
Magamisest ei tulnud midagi välja, nad panid riidesse ja läksid otsima. Kõik sõbrannad aeti järjest üles (polnud ju mobiiile!) - kõik olid ammu kodus ja magasid. Meid aga polnud võimalik leida, sest istusime tont teab kus heinakuhjas.
Ime, et ma naha peale ei saanud.
Vat selline mälestus seostub mul elu lõpuni 31. augustiga. Palju õnne, Imbi!
Lisatud kell 14.51. Lasin end ära petta päikesest ja läksin küllalt kergelt välja. No teate, paras on välja otsida villane müts ja kindad. (Villased sokid panin kodus juba jalga!) Saabumas on jääaeg!!
12 comments:
Kulla Sjgelle - head kooliaasta algust! Emps sammub ka sel aastal kooli - suisa 14 tundi. Õpetajate probleem pole veel ikka lahenenud. Aga talle meeldib tegelikult, ma tean küll;-)
Mul tuli kohe soe ja südamlik naeratus näole. Seega on lootust temaga üritustel kohtuda!
Tervita ja soovi minu poolt parimat õppeaastat. Ei me veel väsi!;)
Konnal pole homme just rõõmus päev, aga mis minust. Nii mõnigi konnalapsuke asub homme taas tarkust taga nõudma. Jaksa, Helle, siis seda jagada!:)
Hea, kui on konnalapsi, kellele tarkust jagada:) Küll siis jaksab, Sina ka!
Heatahtlikult kadestan Sind - igal aastal uus algus. Vaatamata juba Sinu omandatud kogemustele, küll leidub lapsi, kes midagi omalt poolt õpetavad. Õpi siis hoolega!
Tõepoolest uus algus - 5. klass. Avaneb võimalus mitte olla neile "teine ema", vaid "teine vanaema". Loodan, et saan oma ülesandega hakkama;)Püüan vähemalt!
Ikka hakkasid klassijahatajaks? :D
Kas sa mitte kevadel ei lubanud, et ei enam?
Ilusat kooliaastat Sulle!
Ka minul on homme 1.september. ;) Ma ka kolmandat põlve õpetaja. Mina sel aastal 6.klassi juhataja. Ja oma lapsed lähevad kooli. Kaks veel kooli, 1 ülikooli.
Sul on meeles?!
Mõtlesin jah, et ei hakka, aga tööandjale peab ju lojaalne olema ja vahel tähendab see kompromissi.
No läks nii. Ega ma polegi ilma klassita saanud olla. Nii lihtsalt on kujunenud.
Sulle ja Su lastele ka head uut õppeaastat!
Jah, ja mõtle, Triin on siis neljandat põlve koolis tööl!
Minh haarab ka iga aasta ärevus ja tead, tagaks ka koolis (kasvõi natuke aega töötada (proovida). See on ikka väga huvitav sipelgapesa...
Aga ilm on jah selline, et ma otsisin talveriided uuesti välja, need sai vist maikuus ära pandud ;).
Üheksateist aastat on esimesel septembril mu majast mindud algkooli, põhikooli, gümnaasiumi. Sel aastal enam mitte. Natuke on tühi ja natuke on kerge olla.
Palju jõudu sulle, Õpetaja!
Jõudu!
Selles sõnas sisalduvad ka soovid nagu visadust ja paindlikust, mõistust ja intuitsiooni, loogikat ja empaatiat, autoriteeti ja sõbralikust, pisiasju ja üldistusi, suuri ja väikeseid.
Jõudu ühesõnaga.
Kõikidele headele inimestele!
Minu sügav tänu toetuse ja hääde soovide eest! Eks ma püüan. Vahel võib-olla natuke pirisen ka, aga üldiselt säästan ma teid kõiki edaspidi koolitemaatikast.
"Minu elu pisiasjad" on väljaspool tööd seisvad rõõmud-mured. Ma pole kunagi tahtnud, et mind siin blogis üksnes õpetaja või siis mingi suvalise tädina identifitseeritaks.
Ma tahan olla lihtsalt MINA.
Post a Comment