Sünnipäevanädal õnnelikult üle elatud, kallistatud-lillitatud, mõtlen täna emakeelest- eesti keelest.
Ikka ma imestan, et mida vanemaks saadakse, seda tähtsamaks muutuvad väärtused, millele nooremalt üldse ei mõtle või vähemasti ei pea nii oluliseks. Ehk siis asjadele, mis kestavad (peavad kestma) üle meie aja, kas või igavesti.
Ma ei valeta, kui ma ütlen, et mind ei pane muretsema nii võrd ülemaailmne finantskriis, majandussurutis, osooniaugud, suur kuritegevus jms (eks ikka need ka, mis must muidu arvatakse?!) kui künism, skeptitsism, ülbus, ükskõiksus, üleolev suhtumine meie oma emakeelde ja kultuuri. Siin ei tõmba ma piiri generatsioonide vahele, sest seda pole. Väärtushinnangud ja prioriteedid ei pruugi sõltuda vanusest. Vanusega nad võivad muutuda, seda küll, aga sellest ma juba kirjutasin.
Mul oleks nii palju kirjutada, aga kartes langeda professionaalsesse kretinismi, piirdun üldisemaga.
Eesti keel ei sure mitte välja, vaid ta jääb vaeseks nagu sandike, kes elab küla armust, kel pole oma koda ega kauneid riideid selga panna, hea, kui mingid räbalad üll on ja hütike, kust tuulevarju saab.
Lugesin PMst ühe eesti keele õpetaja mõtteid ja olen temaga igas asjas nõus.
Oma ameti tõttu näen kõike seda pealt, mis toimub meie keelega. Ta lihtsalt lamendub, kasutusel on ainult kõige igapäevasemad sõnad ja mõned moeväljendid, peentest nüanssidest ei saa rääkidagi, sest neid ei vallata.
Kunagi ütles Doris Kareva Fred Jüssi kohta, et ta räägib/kirjutab/mõtleb peenes kirjas. Vat see "peen kiri" jääbki mitmel põhjusel omandamata, kättesaamatuks, arusaamatuks.
Eks me kõik tea seda tunnet, kui oleme sunnitud suhtlema mõnes võõrkeeles, mida oskame heal juhul rahuldaval tasemel. Kuidas tuleb kobada, otsida sõnu ja väljendeid, mis enam-vähem sobiksid ja annaksid edasi ligilähedaseltki mõtet, mis peas pesitseb ja keelel sügeleb.
Vanemad lapsed ei saanud kuidagi aru mõttest, et/ kuidas "keel loob isiksust".( Vt Mihkel Mutt PM, 4.märts)
Samal ajal hakkavad lausa õhust külge moeväljendid nagu "pikemas-laiemas perspektiivis" ja "hetkel" igas lauses, "inimesele" ei leita ühtki sünonüümi.
Ma pole mingi ülipeps või isegi lausa allergiline kõnekeelsuse või võõrapärasuse suhtes, ütlen ise ka tsau, pakaa, okei ja dasvidanija, kasutan sõnu diil, tiim, kopi ja paste and so on, aga asi on ju hoopis muus. Aga ma ei seleta rohkem. Saate isegi aru!!!
Ilusat emakeelepäeva, kaunid blogiinimesed! Tänu teile on meie armas emakeel hoitud!
7 comments:
Sina ise oled ju seda emakeelt blogis vaat et kõige rohkemgi hoidnud, Sinu blogi on alati nii ilusas ja puhtas keeles. Ma küll üritan, aga eks hakkab minulegi see tänapäevane mugandunud keelekasutus külge.
Tundub, et magasin Su sünnipäeva maha, palju õnne tagantjärele! Kauem noor püsid! :P
Minugi poolt hilinenud õnnesoovid - ja hoia ilusti siis meie kallist ja ainukest emakeelt
õnnesoovid siit lumisest Räpinast!!
meilgi lehvib lipp ja pidulikkust lisab päevale lapserohkus(on vaheaeg ja kõik nii omad kui laste lapsed ja kasulaps on kodus hetkeks koos) ja küpsetamisest lõhnav maja+laupäevane rituaal saunas käia ja koos lauas istuda ning kaua jutelda kohvi tassi taga mis ammu jahtunud
Väga asjalikud mõtted. Lugesin ka seda artiklit ja mõtlesin, kas see on võimalik, et lapsed ei tea sõna "räitsakad". Millest siis ikkagi tuleb, see keele vaesumine. Kas sellest, et lapsed ei loe, või meedia kehvast keelekasutusest.
Mulle endale tundub, et blogimine tuleb kasuks. Kui alustasin, siis oli suuri raskusi korralike lausete vormistamisega ja tegin pidevalt parandusi. Mitte et nüüd mu keelekasutus täiuslik oleks, aga loodan, et pisut on paranenud. Enne seda polnud kaua aega enam "kirjandeid" kirjutanud. Ei nimeta küll nimesid ega näita näpuga, aga mõnedel blogijatel on imeilus ja väljendusrikas keelekasutus. Eeskuju innustab, vägisi hakkad ka ise sõnu otsima, et jutt natukenegi ilmekam saaks.
Palju õnne tagantjärele!
Tunnistan ausalt, et üritasin su eelmise aasta märtsipostitustest luurata - ehk leian õige päeva, aga ka siis oli see nii peenelt peidus.
Õnne ja tervist!
Palju jaksu keerulise ja kalli emakeele seemne külvamisel!
Tänan süamest hääde soovide eest!
Mis südamest tuleb, see südamesse läheb!
Palju õnne tagantjärele! Mulle meeldib ka sinu blogi keel :)
Ise kasutan pidevalt sõnu nagu tsau ja okei (minu 5-aastane laps küsis,et mis see okei tähendab. Laps paneb tähele ,kuidas vanem räägib.) Allergiline olen näiteks sõna chillima suhtes.
Aasta ilusaimaks eesti keelseks lauseks valitud "ema hool on kullast kallim" on tõeliselt kaunis. Endale meeldis küll "emme, läheme tuttu" :)
Post a Comment