Elu on kannatus

Iga kristlane või vähegi haritud inimene teab, et suur reede on Kristuse ristilöömise päev ja "häid pühi" sel puhul soovida pole paslik. Samas pühapäeval sobib see hästi, siis võib mune värvida, neid kokku koksida ja kõhukinnisuseni süüa. See konkreetne tegevus aga pole Kristusega seotud.
Pühapäeval saavad kokku Kristuse ülestõusmine, paastu lõpp ja kevadpüha.
Mind ajas naerma, kui laste käest küsiti (raadios), kuidas neid mune ikka värvitakse ja koksitakse. Nii naljakad vastused olid. Üks poiss seletas, et nende peres võetakse munad otse kana alt ja süüakse toorelt, et jube rõve on toores muna.
Eks laste jaoks on munade värvimine lõbus tegevus, ise mäletan, ja kokku toksimine samuti.

Täna hommikul andis intervjuud Toomas Paul. Ma ei saanudki päris hästi aru, kas ta heitis rahvale ette usutunnete leigust või lihtsalt konstateeris fakti. Mis siin ikka teha! Vaba päev (suur reede) kulub kõigile marjaks ära - kes teeb suuremat koristust toas, kes õues, kes puhkab või teeb vaegtöid.
Ühtlasi tunnustas ta eesti rahva mõistlikkust ja pragmaatilisust. Ei ole mõtet minna raskel ajal (praegu) tänavale või Toompeale meelt avaldama, sest "kusagilt ei ole ju midagi võtta".

Märt Treier, kes Vikerraadios tänast hommikut juhtis, rääkis prügimägedest - neist, mis eelmisel kevadel kokku korjati, ja neist, mis juurde on tekkinud või siiani ära vedamata.
No mis sa teed - on ilmas inimesi igasuguseid!! Kusagil Bhutani riigis India naabruses upub rahvas prügi ja vaesuse sisse ära, aga on lõpmata õnnelik.
Jaan Tammsaar öelnud eile, et inimesed ise mõtlevad endale kannatusi juurde. Et elu ei pea võtma kui üht lõpmata kannatuste rada.

(Lugesin läbi ka Irja Kassi Taimaa-jutu. Jätsin selle nimelt praeguseks ajaks.)

pilt ja jutt