Uus ilmakodanik on juba nädalane, aga seni veel "lapsuke" ja "tita". Eks aega ole mõelda, kuigi tänapäeval minnakse tihti sünnitama, nimi (ja lapse sugu) teada.
Mina mõtlesin oma lapsele nime tükk aega. Tol ajal liitnimesid (sidekriipsuga) ja võõra kirjapildiga nimesid ei soositud ametnike poolt. Ei mäleta enam, kas just keelati, aga soovitati mitte panna.
Nii saigi tütar tol ajal levinud nime, ühesilbilise, pika vokaaliga.
Nimemood on üks imelik mood. Mõned vanad nimed tulevad ühtäkki jälle moodi ja siis on korraga palju Mariasid, Annasid, Martasid, Miiasid, Liisusid. (poiste nimed pole momendil minu jaoks aktuaalsed). Ilusad nimed ju - mulle meeldivad tõesti - aga kui tulevikus on lasteaia ühes rühmas kolm Miiat!
Olgu mis on, aga vanemad võiksid ikka pikalt mõelda, mis nad oma lapsele nimeks panevad.
Lugesin üht nimekirja. Tule taevas appi!!! Kuidas sa neid liivakastist tuppa hüüad!? Kuidas noomid, kui pahandust on teinud!? Naer tuleb peale. Või itk.
Koolis kohtab ka igasuguseid nimesid. Sain sügisel uue klassi, mille tüdrukute nimed mulle tükk aega pähe ei jäänud. Nii erilised ja keerulised on.
Vahel on lapse nimi üks, aga kutsutakse teistmoodi. Kasutatakse lühendatud varianti või mingit mugandust või mõeldakse hoopis midagi uut välja.
Mul oli üks sugulane, kes andis kõikidele oma lastele ja lastelastele hellitusnimed.
Kuidas teile meeldiks, kui teid vanainimesena kutsutakse ikka veel Põnnaks?
Muidugi- kelle laps, selle nimi.
Seepärast ma üldse ei sekku nimevaliku keerulisse ja vastutustundlikku protsessi.
Eks me kõik tea klassikast, kuidas Kiired oma kolmandale lapsele nime otsisid ja mis sellest sai.
8 comments:
Praegu kehtiv nimeseadus lubab maksimaalselt kaks eesnime ning võimalikult eestipärases kirjapildis, nii et need nimevärdjad kaovad tasapisi. Loodame, et Su tütrel on tervet mõistust ja leiab kena nime lapsukesele.
Lugesin seda nimekirja ja tõepoolest, pigem itk tuleb peale. Need lapsed peavad ju nende nimedega elama, ega see ei ole mängukarule nime panek.
Sellest nimekirjast Rahe Saara Sahaarat me isegi tunneme. Kui ära harjud, siis ilus nimi ju. Ja Kutt on juba üle 30 aasta vana. Kunstnik täiskasvanuna (ka vanemad on kunstnikud).
Vahel mõtled jah, et mis nimi pandud, aga hiljem selgub, et see imelik nimi nagu sobibki just sellele lapsele. Ja teinekord jälle ongi kohe tunne, et nimi on vale ja siis tekivadki hüüdnimed, mis jäävad eluks ajaks. Minu lastel ka olid kõigil pisikestena hüüdnimed. Kui lasteaeda läksid, siis hakkasime õige nimega kutsuma ja nii need hüüdnimed kadusidki. Aga mu mehel täditütre nimega on küll nii, et õige nimega ei kutsuta teda koolis ka mitte. :)
Oi, minul on ka suur aukartus nimede ees :) Mõtlen sellele, kuidas nimi kõlab, kuidas aru saada ja hääldada on jne.
Oma lastele nime valides kiikasin suguvõssa, nii lastel on nimi saanud ikka kellelegi mõeldes...
Ikka jube küll, kui Kirke asemel pannakse lapsele nimeks Cyrke, brrrr (hiljuti nägin sellist nime) :S
Nimedega on küll nii, et harjud ära, ja siis tundub, et see on ainuõige. Samas tuleks ikka mõelda, et nimi jääb eluks ajaks - see on nagu kink või pärandus vanemate poolt oma lapsele.
Aga ikkagi olen ma selle poolt, et nimi peaks olema eestipärase kirjapildiga, üheselt mõistetav (et kõik saaksid aru, kas poiss v tüdruk)ja lisaboonusena võiks kanda mingit traditsiooni (esivanemate nime-eelistus). Tihti arvestatakse ka seda, et eesnimi kõlaks kokku perenimega, aga see on rohkem nn kõrvaline küsimus.
Hüüd- ehk hellitusnimed on täitsa normaalne nähtus, tihti nad jäävad nii külge, et teisiti ei kujuta ettegi.
Tean Riinat, keda kõik kutsusid Triinuks. Kunagi tundsin Ainot, keda kutsuti Pilleks.
Igasuguseid näiteid on.
Ajalooliselt võttes, see polnud probleem, kui külas oli kümme Jüri ja kümme Mari, nimed ikka kordusid ja hüüti talunimede (tnp siis perekonnanimede) järgi. Mul oli omal Epp klassis ja mind ei seganud...
Mind aga samuti häirib see teine pool, kui inimene peab eluaeg seletama oma nime. Just tulin tagasi raamatutuurilt, kus tuli kümnetele lasteraamatutele nimelisi pühendusi kirjutada. Rikkusin nt ühe lapse raamatu veidi ära, ta nimi oli Troy Rocco, aga ma alguses kirjutasin Troy Roko ja pidin seal siis parandama. Cärola oli ka. jms. Küll oli hea siis mõnda lihtsat selget nime kirjutada (isegi kui seda nime kordub, mis siis!)
Mul on eesnimega hea ja kerge põli - kõlab hästi, esineb vähe (70-ndatel sündis Eestis peale minu veel vaid 5 sellenimelist) ja valesti on seda ka üsna raske kirjutada ;)
Perekonnanimega on mul küll raskusi, arvestades mu mitte just filigraanset diktsiooni ja kiiret kõnemaneeri. Püüan ikka teadlikult need nasaalsed-helilised häälikud välja öelda, ja ikka on pahatihti vaja juurde selgitada, et ei, mitte L ega R, vaid N on lõpus. Neid, kellel sellised eesnimed on, kus võõrale tuleb küsimatagi tähttähtelt ette veerida... no ei taha mitte ettegi kujutada!
See Epu toodud näide Cärola on ehe näide sellest, millised nimed mulle kõige vähem meeldivad. No ei liha ega kala - C ja Ä korraga sees on päris võigas. Oleks siis korralik eestimaine või korralik võõramaine, aga nii...?
Minul tütarde nimed Liisa ja Laura lähevad pidevalt sassi. Oleks vist pidanud panema nimed siis esimesele: Liisa-Laura ja teisele Laura-Liisa, siis pole juba suurt vahet.;)
Post a Comment