Minu elu tegusamad ja mõnes mõttes ka ilusamad aastad (noorus on ju ilus aeg!) möödusid nõuka-ajal. Mäletan vaesust ja viletsust (lapsepõlv ja ülikooliaeg), pioneeriat ja komsomooliat, rivivõistlusi, leninlikke arvestusi, igasuguseid kampaaniaid ja kohustuslikke üritusi, mida tuli õpetajana ja klassijuhatajana juhendada-vedada ja kõige eest vastutada. Olen isegi üks aasta enne ülikooli töötanud pioneerijuhina.
Ma ei tahagi väita, et kogu see pealesunnitud kasvatus oli läbinisti ja üdini, viimse niidikeseni paha.( Absurdsus kasvas ajas seoses sellega, kuidas venestamispoliitika igasse valdkonda, eelkõige haridusse, tungis) Vähemasti püüti noori selle läbi distsiplineerida ja kasvatada nendest lojaalseid kodanikke, olgugi et täitsa valele ja võõrale riigile. Kindlasti püüti ka nende vaba aega sisukamaks muuta:)
Praegused noored (ei räägi kõikidest, vaid oma kogemustest) ei võta üldse vastu isamaalist kasvatust, sest nad on parasjagu küünilised, kriitilised ja vabad kui linnud. Nemad on kasvanud üles oma riigis, vabas Eestis ja nad ei saagi teada midagi nõuka-ajast, sest see on nende jaoks sama võõras nagu kiviaeg.
Mul on tunne, et vanem põlvkond (vähemalt maal) on neisse süstinud teatud väärarusaami ja nostalgiat vene aja suhtes. Miks nad muidu räägivad mulle, et "siis oli kõikidel tööd, et arstiabi oli kättesaadav, et riik andis haridust kõigile tasuta" jne
Ma soovitasin abiturientidele vaadata sarja "ENSV" - et võrrelgu üht ja teist aega. Ise ma kahtlen oma sisimas natuke, kas see aeg ikka NII absurdne ja groteskne oli, et on liialt urtreeritud. Aga võib-olla oli ka, kui stsenarist Villu Kangur kinnitab, et kõik on elust endast maha kirjutatud ja kõige värvikamad seigad on veel tagataskus varus.
Aga mingi totter sõnulseletamatu nostalgia on ka minul, kui ma vaatan vene kanalite pealt vanu filme või kuulan juutjuubist vene muusikat, näiteks multikatest või filmidest tuttavaid laule. Vene keel, vene kultuur, paljuülistatud russkaja duša ei tekita minus ksenoboobiat. Ma usun ka, et venelane on meile lähem ja arusaadavam kui mõni muu rahvus, kes elab meist lõuna- või põhjapool (Vt Maire Aunaste eelmine saade "Eestlane ja venelane" 17.09 ETV)
Mina küll ei taha tagasi neid kaugeid aegu, kaugel sellest. Ma ei taha isegi noorust tagasi ja igavest elu ei taha ma kaa.
Ei taha mina tagasi ei tea mis kuldseid aegu,
ma tahan olla õnnelik siinsamas ja just praegu
ja nõnda väga õnnelik kuis üldse jaksab olla,
ma tahan olla õnnelik või üldse mitte olla!
(Hando Runnel)
15 comments:
krt, üks ühele elust maha kirjutatud, just selline jabur ja groteskne ümberringi kõik oligi.
rääkisime ühte, tegime teist ja mõtlesime kolmandat moodi.
aastal 82 olin ma 20, muu seas töötanud 2a ka tol ajal väga hinnatud restoranis ja nägin küll kuidas õiged inimesed helistasid ja said mis tahtsid, lisaks oli mul seljataga komsomolisekretäri karjäär ja käidud funktsionäridega nn.. ehh ma ei mäletagi enam mismoodi täpselt seda mitmepäevast üritust viitnal kutsutigi, igatahes rihmad lasti lõdvaks ja tubli alkoholikoguse järel sai kuulda igasuguseid jutte ja mõtteid, väga üllatavaid minusuguse naiivitari jaoks - ma teadsin tolleks ajaks väga hästi kuidas elab põhjakiht kuid ei teadnud kuidas elavad ja mida mõtlevad funktsionärid.
ps: tööd saigi igaüks kes aga vähegi tahtis ja haridus oli tasuta - ilma tööta ja õppimisvõimaluseta ei oleks ma täna päris kindlasti see kes ma olen
Ma saan nüüd kindlasti kaigast ja keppi, aga põhimõttelist vahet ma toonase ja praeguse parteifunktsionäri vahel küll ei näe. Sama telefoniõigus, elamine pilvedes (tulnukad), võimaluste ja vahendite sajakordne erinevus (nõukaajal ehk paarikordne). Loomulikult ei ole mul nõukanostalgiat, kui üldse midagi, siis noorusenostalgia. Ja ikka nii jabur nagu ENVS-s näidatakse see elu ka ei olnud.
Lp kodanik Konn! Ei saa sa mingit kaigast ega keppi, sest sul on õige tähelepanek!
Kui vene ajal oli 1(loe üks)partei, kellel olid käes igasugused privileegid ja õigused, siis nüüd on parteisid ja erakondi palju (ei oska täpset arvu ütelda), kes kõik püüdlevad riigipiruka poole, ihkavad hüvesid ja tahavad valitseda, aga rahvast on ainult 1(loe üks), kellelt siis kooritakse sada nahka.
Ja armas Udupea! Oskasid Sinagi nõuka-ajast võtta parima, mis võtta oli. Kõrgharidust sai jah igaüks, kes viitsis õppida (ja sel haridusel pold midagi viga!). Tööl peeti ka iga viimast kui joodikut, aga ...miks me siis küll nii vaeselt ja viletsalt elasime, kui me just parteifunktsionärid pold?
Ah, lõputu teema...
kuidas kellegi, mina nägin taolisi jaburdusi, kui sarjas, veel ja rohkemgi
huvitav teema :)
olen hr. Konnaga päri. Lisaks parteilistele on nüüd ilmunud uus ja huvitav ilming - mittetulundusühingud. Tulu väike, kuid isiklikud kulud-tulud suured. Altruistlikud heategijad jäävad varju, kirevad ikka need teised eriti partei liinis.
Sarja tegevus toimub linnas, maa-asulates olid teistsugune elu ja rikastes või vaestes majandites jälle erinev.
Ei taha, kuigi töötasin norm. töökohal!! Meelde tulevad piimasabad (üks titt käe otsas, teine kõhus) ja üldse kogu noor keskiga kulus sabas seismisele.
Ainuke, mis minu meelest parem tundub oli töökohtadele suunamine. Sellega olid kaitstud ja lapsevanemad muretud.
Hea Emmeliina!
Sinuga täitsa nõus. See defitsiit ja pidev muretsemine, kas ikka saad ja kuidas saad vajalikud asjad(tutvuste süsteem!!)
Maaelu, eriti kolhoosielu, oli omaette ooper, seal töötasid põhiliselt spetsialistid, farmitöölised ja funktsionärid. Põllutöölisi oli väga vähe ja hooaajatöö tegi ära õppiv noorsugu. Olen selles küsimuses juba kusagil sõna võtnud.
Farmitööliste kohutavalt rasked töötingimused maksti kinni suurema palgaga, aga kas see ka tervise tagas!!?
Töölesuunamine oli hea ainult nendele, kes leidsid, et see on mugav. Uus koht andis ka mingisuguse elamispinna.
Kui aga ei tahtnud suunatud saada, siis oli vaba diplomi saamine väääga keeruline. Tuli valetada ja vassida, fiktiivselt abielluda ja igasuguseid imepõhjusi välja mõelda kuni sahkerdatud arstitõenditeni välja.
Töökohale suunamine oli sunnismaisuse üks alaliik. Aga oli muidugi neid, kellele see sobis ( ma olin oma Märjamaaga väga rahul)
Kuigi terve minu lapsepõlv (mis oli väga ilus aeg) jääb nõuka-aega, ei igatse mina seda aega taga. Kogu oma teismeea kuulsin ma vaid kuidas mind hakatakse Soome mehele panema ja ärgu ma jumala eest eesti poisse vaadaku (tulemus: läksin protestiks eesti poisile mehele juba 18 aastaselt). Venelased said tasuta kortereid tõesti, enamus eestlastest pidi siiski oma korterid välja ostma (kooperatiivkorterid) ja see oli ka tollal kallis. Minu vanemad maksid kooperatiivkorterit ja ehitasid ka maja ja selleks töötas isa 3 kohal, nii, et ega me teda eriti kodus näinudki.
seda saadet ma ise näinud ei ole, aga mind ajab alati tigedaks jutt "ilusast nõukaajast, kus kõigil oli raha ja tööd".
nõus. tegelikult pidasin tööle suunamise all rohkem ametikoolide noori silmas, no neid õnnetuid 19-seid, kes peaksid äkki suured olema, ise hakkama saama, aga on mingi haridus, kuid pole seda õiget õpitud tööd.
Ülikooli lõpetanutel juba "silmad peas" nende valikuid peaks loomulikult konkurentsitama.
veel praegugi tuleb meelde kuidas noore paarina tahtsime pealinna (oli vist Mündi baar) eluga tutvuda ja kuidas siis baarman üleolevalt maakaid vaatas kui šveitserile 3 rbl. loovutasime.
üldse tuleb igasugust meelde. eks näe, mis nad tänases osas välja mõtlevad
Minul on vastuolulised tunded. Seda AEGA ei taha tagasi, kuid mõned aastad oma elust kindlasti - midagi teeks teistmoodi, midagi jätaks tegemata.
Lugedes siinseid kommentaare lisan vaid kaks mõtet. Esiteks, suur vahe inimese enesetundes on elada vaeselt vaeste hulgas tollal ja elada vaeselt nüüd. Ning teiseks, kurb, et mitmed inimesed ei saanud nõukogude ajal teha seda tööd, mis neile oleks meeldinud. Traagika on aga see kui täna ei saa töövõimeline inimene üldse tööd. Kolmas mõtteke veel. Meenutage laste tasuta trenne, ringe, üliodavad laagrituusikuid jms. siis ja samasid asju nüüd.
Ei, ei taha ma ülaltooduga öelda, et siis oli parem. Ma ei igatse seda aega tagasi. Aga üdini halb aeg see ka polnud.
Eh, Helle!
Vastupidiselt sinule tahaksin mina küll noorust tagasi. Igavest elu tahan ka, aga minu usu järgi me oleme igavikulisteks sündinudki. Kes igaveseks eluks, kes igaveseks surmaks.
Et kas ma seda nõuka aega tagasi tahaks? Igas ajas on halba ja head.
Nõuka ajal oli usuline tagakius see, mis mind kõige enam on häirinud.
Ometi on mul arhiivikohvrikeses neli diplomit lõpetatud õpingute kohta.
Kui mõned isiklikud tragöödiad välja jätta, on mu mälestustes noorus roosa ja tulevik helesinine.
Olevikku sa tead. See on seni mu elu kõige raskem aeg. Aga eks aastega muutuvadki ka väikesed probleemid raksemalt ületatavaks.
Nii et kõik läheb oma loomulikku rada. :-)
Vaatan, Hundi ulg kirjutab oma kommentari öösel kell 4.
Hmm!
On kolm võimalust: unetus(erinevatel asjaoludel), valu või öötöö.
Ingrid, olen ikka mõelnud Su peale, et kuidas Sul läheb.
Ajad on kindlasti nii head kui halvad üheaegselt ja vaheldumisi. Inimene hindab kõike ju oma isikliku elu taustal. Kui läheb hästi, ongi hea aeg.
Noorus on juba ise nii suur boonus, et raskused ei tundugi ületamatud. Ja see lootus ja usk tulevikku, siiani veel.
Mina vaidlen siin hundi ulule nõuka-aegsete tasuta ringide koha pealt vastu. Mina käisin klaveriklassis, mille kuutasu oli 21 rubla. Mäletan seda, kuna raha saadeti koos minuga õpetajale ja tegu ei olnud mitte mingi eraõpetajaga, vaid muusikaklassiga.
Ega meie perel nõuka ajal küll hästi ei läinud. Elasime kiratsevas vaesuses. Aga mu megaarmas ema oskas selle mure laste jaoks kuidagi nii olematuks või ebaoluliseks muuta, et jäigi üle ainult noorusrõõm.
Ei pioneeriks ega komsomoliks olemist olnud vaja, ehkki komsomoli mitteastumise pärast käisime paari tüdrukuga aru andmas, et miks mitte, et me tahame ju komsomoli klassi teha.
No oli tõesti lollusi selles nõukogude korras, aga neid lollusi on ka tänases poliitikas. Niisuguseid lollusi, et hoia kahe käega peast kinni.
Ja ometi on ka nüüd võimalik paljudel riigi poolt kunstlikult tekitatud ebainimlikes raskustes ellu jääda ja isegi elust rõõmu tunda. Pean silmas vaesust, võlakoormaid ja kodukaotust. Eriti lastega peredel ja invaliididel, aga ka töötutel.
Ce la vie!
Et kuhu ma kadunud olen?
Loen teid mitmeid, pidevalt loen ja elan kaasa, aga ise ei viitsi sissekandeid teha.
Fotoaparaat läks ka "fotoaparaadi maale tagasi", seega pole pilte, mida blogisse panna ja nii ta siis jäigi soiku.
Oi Ingrid, mis on Sust nüüd küll saanud? Leidsin Sinu kommentaaridest nii palju tuge.
Post a Comment