2010-11-14

Elu pärast "Klassi"


Ma ei ole "Klassi" ühtegi korda otsast lõpuni vaadanud, kaks korda olen alustanud. Aga ma tean, mis seal lõpus toimus, või vähemalt aiman.
Nüüd järgesid vaatan küll. Väga hästi tehtud, mis sest, et odavalt. (Mis kasu oleks filmist, mille peale on kulutatud tohutult, mis aga mingeid mõtteid ega tundeid ei ärata.)

Eilne lugu - Joosepi isa Marguse lugu- oli nii kurb, et oleks tahtnud nutta. Kogu filmi jooksul kartsin, et Margus murdub ja ta kas võtab endalt elu või saab infarkti. Viimast hirmu sisendas reklaamiklipp, kus näidati Margust diivanil pikali kooljanäoga.

Päriselus ei oskagi alati pooli valida, ja kas peakski. Siin aga Joosepi vanemad versus hukkunud laste vanemad, kes eranditult jätsid külma ja kalgi mulje. Samas, miks nad pididki kaasa tundma "mõrtsuka" vanematele! Õpetaja ja kooli süüdistamine, et need midagi ei märganud. Hukkunute isad Margust peksmas... Ja Margus kuidagi äpu, ennast alaväärsena tundev.

Hästi joonistus välja lihtsakoelise eesti mehe (isa) tüüp, kes ei oska abi paluda ega abi vastu võtta (hingelist), kes ei oska isegi oma tundeid analüüsida. Juhtunu tõeline õudus jõudis talle pärale alles pärast matust, kuhu ta ei jõudnudki.

Joosepi ema tegi mulle vahepeal täitsa viha, aga lõpp lepitas. Omapärane noormees oli Ingmar, Marguse vennapoeg, kuigi temast ma ka lõpuni aru ei saanud. Kuidagi robotlik ja liiga mõistlik...

Väga mõtlemapanev lugu isadepäeva eelõhtul.
Ja Margus Prangel isa rollis oli väga-väga hea.

10 comments:

konn, lendav konn said...

Mu teletupsust tütar kiidab samuti Margust - hea, kuid alakoormatud näitleja. Eilne järg oli ka minu meelest hästi tehtud, esimene oli justkui pisut rabe.

sjgelle said...

Vaatasin, et nii noor alles see Margus Prangel - 35aastane. Draamateatri näitleja. Pole ammu teatris käinud, ei tea ka, mida ta mänginud on.
Aga loodetavasti nüüd pakutakse talle rohkem osi. Tüpaažilt selline, kes lausa esimesi armastajaid ja uljaid poisikesi mängima ei sobiks.

laborihiir@ said...

Mulle meeldis esimene järjeosa enam. See peksustseen oli veidi võlts - täismehed ukse taga ootamas. Aga samas tekitas sobiva võrdluse peksjate lastega.
Koduks oli leitud küll ajastupuhas korter:) Ainus sobimatu ese oligi arvuti.

Kriux said...

Mitte peaaegu nutma, vaid ma nutsingi. Eile olin liiga väsinud, et vaadata, täna kuulsin tuttavatelt kommentaare, et väga räige osa olevat olnud ja oligi. Alguses väga ratsionaalne, aga alates sellest hetkest, kui Margus Ingmarit poja nimega kutsus, hakkas pisarat kiskuma. Pooli ei olegi vaja valida, mõlemal on valus, kuigi süüdistada tahaks ikka. Väga hinge läks.

sjgelle said...

Laborihiir!
Ma vaatasin ka, et kodu oli nii vaene, nagu oleks see sarjast ENSV.
Peksmisstseen oli tõesti halvasti lavastatud, aga sisu ja idee huvides võib andeks anda.
Aga nende põhikiusajate vanemad olid ikka ülbed küll. Mul oli nii hirmus kahju, kui Margust surnuaialt minema peletati nagu kärnas koera!!!

Emmeliina said...

ei suutnud filmi vaadata, ega edasist. "Kärbeste Jumalaid" ükskord vaatasin, sellest ei tulnud midagi head.

Koomas Toomas said...

Sjgelle, ae, miks sulle peksmisstseen halvasti lavastatuna tundus?
Kas seetõttu, et nii ebamugav vaadata oli ja õõva tekitas? Et nagu nurgeline oli? Aga äkki oli seeläbi uskmatult eluline hoopis? Sest "ilusasti" kakledakse ainult ollivuudi naljafilmides, mida märuliteks kutsutakse. Päriselus on kaklemine enamaltjaolt üks rüselemine, rähkelmine ja lüüaüritamine.
Seal Siili tn trepimademel võetud stseen oli minu meelest dramaturgiliselt üldse kõige tugevam ja tundus intriigi või "loo" nimel kõige vähem üle pingutatud. Kuidas kujutadagi kiusajate vanemaid? Eriti zen-budistlike vagatsejatena? Arusaajate psühhoanalüütikutena? Hästimängitud isadekolmik, Pranglist rääkimata. See teineteise silmist äratundmise leidmine lasi aga kogu pinge alla - 19. sajandil, "Vihurimäe" aegadel ehk küll, aga täna kindlasti mitte. Kindlasti mitte. Situatsioon ise juba väga keeruline, ei saa sinna juurde inimesi nii "diibiks" kirjutada. Terve episood otsa taotakse üheplaaniliselt madalatele tungidele ja emotsioonidele, et siis lõpus ilgelt nunnu roosamanna sinna otsa lörtsatada. Plakatlik.
Aga see teine episood järge oli minu arvates jupp maad parem, kui põhi"teos" ise oligi. Just minu jaoks arusaadavaks mängitud isade tõttu.

Margus said...

Poolte mittevalimine on samuti valik. Tavaliselt nimetatakse seda ükskõiksuseks. Süüvides kaotame energiat, tunneme valu, ebamugavust - mitte igaüks pole selleks võimelised, kuigi on vaja ükskord kindlasti oma puudustest üle saada. Vennapoeg oligi selline ükskõikne, pooli mitte valiv, omas egoistlikus maailmas.

sjgelle said...

Kui viimase kommentaari kirjutas Margus Prangel ise, siis ma olen väga uhke:) Kui kirjutas keegi teine arukas inimene, siis tänan tähelepanu juhtimast näitleja elule ja saavutustele.
Kui pooli ei oska või ei tahagi valida, siis ei tarvitse tegemist just tuimusega olla, vaid hoopis segaduses olemisega, sest vaadake, isegi kohtus tehakse saatuslikke vigu.
Mihkel!
Mina ei tea peksmise metoodikast õnneks midagi. Enim, mis ma olen teinud, on juuksetukast tutistamine ja käest haaramine, et kaklejate hoogu pidurdada. Aga see oli ka nii ammu, nüüd ei julgegi lähedale ja vahele minna, et mitte ise tutakat saada. Muidugi võib seepeale jälle öelda, et ükskõikne, jah.
Inimest uppumast päästa saab personaalselt see, kes oskab ujuda või valdab tehnikat, ülejäänud juhtudel tuleb appi hüüda ja abi kutsuda.
Aga muidu olen nõus - action-filmist oli asi kaugel. Nõrganärvilistele oli seegi peksustseen liig.

Morning Glory said...

ma ei saa küll aru mis seal nii jubedat oli, või ongi suur osa inimestest niivõrd nõrganärvilised.
aga iseenesest väga hästi mängitud ja tehtud, nagu filmgi.