Ei mäletagi, millal viimati teatris käisin.Oi, mis ma räägin - eile käisin. Ugalas. Tom Ziegleri tükki "Grace ja Glorie" vaatamas. Ameerika autor, maailmas rohkesti lavastatud ja kõrgelt koteeritud.
Kahe naise tükk - üks on vana ja haige, elab viimaseid päevi ehk Grace, teine- tunduvalt noorem, edukas, aga elus juba traagika üle elanud, ainuke poeg liiklusavariis hukkunud ehk Glorie.
Publik oli silmnähtavalt eakas, noh vanemapoolne.
Lugesin läbi ka kriitika, mis ülistas Leila Säälikut, aga heitis Kadri Lepale ette mõningast rabedust ja liigset paberkottide ja toidunõudega sahkerdamist. Mind ei häirinud.
Raske, aga üdini inimlik teema. Kuidas olla ja mida teha, kui tead, et surm saabub lähiajal. Mingit lootust pole, aga hirm on, kuigi Grace väidab vastupidist.
Grace koob kampsunit kaugelt sugulasele, noorele lapsele, keda ta näinudki pole. Magama ei julge jääda, sest teab, et siis on lõpp.
Glorie, vabatahtlik hospiitsist, aitab vanal naisel viimaseid päevi üle elada ja asju kokku tõmmata. Samas avab ka oma elu tagakülje.
Varandus (majake mägedes koos 50 aakri maaga) on läinud sulide kätte, sest Grace`i raha ei huvita.
Südamlik (ja natuke naljakas) oli testamendi tegemise stseen, kus Grace avaldab kaamera ees oma "viimse tahte", olles eelnevalt noore naise poolt meigitud ja ilusaks tehtud.
Gloriele pärandati ämma uhke supitirin, mida vana naine kasutas viimastel elupäevadel mittesihtotstarbeliselt ehk siibrina.
Oli küll natuke ameerikalik, eriti mis puutub suhtumisse jumalasse ja usku saatuse vääramatusse jõusse.
Sain elamuse.
No comments:
Post a Comment