2010-11-28

Kas reetmist saab andestada?

"Klassi" 4. järg käsitleb reetmise lugu.
See, et Thea tunneb süümepiinu oma reeturliku käitumise pärast rannas, on loomulik. Nõuab südikust, kodanikujulgust, üldse julgust astuda massi ja tumeda jõu vastu. Kõik seda ei suudaks. Thea ei suutnud, aga ta oli intelligentne tüdruk, palju lugenud, tal oli empaatiatunnet ja eneseanalüüsimisvõimet.

Kui meie põlvkond (praegused 50+!) kasvasime, siis olid meie eeskujudeks pioneerkangelased, kes lasid end piinata, keele suust välja kiskuda, kuumade oradega silmad peast torgata, aga ei reetnud ... eelkõige muidugi kodumaad.
Mille põhjal kujuneb tänapäeva noortel veendumus, et reetmine on üks alatumaid käitumisakte inimeste vahel ja üldse?(NB! riigireetmine!)
Keegi tegelastest (Thea isa vist?) ütles, et lastele antakse andeks, et väike reetmine antakse andeks. Ma ei oska arvata, kust läheb piir- mis on väike reetmine ja mis juba suur. Kaspari väga sümpaatne vanaema ei arvanud vist, et reetmist saab andestada.

Filmi lõpus saab Thea Kasparilt kirja. Kas Kaspar andestab Theale selle, mis juhtus rannas? Kas olulise, tähtsa inimese reeturlik käitumine võis vallandada selle, mis toimus hiljem kooli sööklas?
Küsimused jäävad... Vastuseid ei tea vist keegi...

8 comments:

konn, lendav konn said...

Hea Helle! Minu kangelasteks nooruses küll vaprad pioneerid polnud - ehk seetõttu, et ma ei kuulunud kuulsusrikka pioneeriorganisatsiooni ridadesse?!
Aga võib-olla lihtsalt kartsin piinamist:D Filmist ka - seekordne osa oli minu kui tavakodaniku jaoks väga vonks! Mu arust imeliselt mängis rolli välja Paula, ei pingutanud üle ega lasknud latti alla. Teemaarendus oli ka hea, jättis otsad lahti ja vaataja küsimuste kätte piinlema. Paras vaatajale! Samas huvitab mindki, kas Kaspari "pärast elu" osas seda kirja-episoodi kajastatakse. Kui midagi häiris, siis see stereotüüp ollivuudi stiilis, et üks lapsevanem on mõistev hell ja iss, a teine tormab paanitsedes ja käratsedes ringi, a pärast lepivad kõik õnnelikult, kallistades ja pikki sügavaid pilke vahetades ära. Eriti pikad ja sügavad olid muidugi Paula hallid silmad:) Tahaks teda veel kinolinal ja ekraanil näha.

helle said...

Armas Konn! Aitäh, et mind oponeerid.
Thela vanemad olid minu jaoks pehmelt öeldes kummalised. Lausa koomiline oli stseen, kus ema jooksis Thela kannul korteris ringi. Isa tundus jah mõistlikum olevat.
Samas Kaspari ema oli lausa Tuim Tükk ise. Ja sellest tema austajast ei saanud ma üldse tolku.

Olgu mis on - hea ikka, et pärast midagi arutada on;)

helle said...

Appi! Ma olen Theast äkki Thela teinud. Mõte jääb samaks:)

Hundi ulg said...

Sa kirjutad sellest seriaalist väga kaasakiskuvalt. Ning ka kommentaarid on huvitavad. Peaksin vist ikkagi selle sarja ära vaatama. Mis sest, et teadlikult loobusin seda vaatamast. Pimedal ajal tahan rohkem positiivseid emotsioone. See teema on aga ränkraske ja ei tahtnud vihastada kui asi pealiskaudselt tehtud on. Sinu jutust saan aru, et seda seriaali on tehtud ikkagi südamega.

helle said...

Tegijad ise väidavad, et igas osas on oma positiivsus ja lootuskiir sees. Eks me seda sealt otsimegi.
Ma vaatan neid järgesid mõttega, et mõista, ja siis ehk julgen kunagi ka "Klassi" lõpuni vaadata.

catalina said...

Ma ei tea, kas peab päris jääma see tunne, et alati on lootuskiir ja alati lähevad asjad kuidagi joonde. Kurjategijate jaoks. On tegusid, mis on nii jõledad, et nende sooritajatele ma seda küll ei sooviks. Kui 10.klassi noored lasevad juhtuda sellistel rannalugudel, noh, mina ausalt ei tahaks, et nad 4-5 kuu pärast rõõmsa ja helge naeratusega ringi silkaksid.
Ehk siis - ma arvan, et see järg olnuks etem, kui ühe inimese lugu lõppeks nii, teise oma teisiti. Mitte, et on juba aimata, et iga osa laheneb positiivselt.Fakt on see, et nende jaoks, kes surma said, positiivset lõppu ei ole.

helle said...

Kas kurjategijad olid ainult tulistajad?
Asi ongi ju selles, et süüdlasi oli palju rohkem, vaata, et terve klass ja ka nende kodud, sest tulistamiseks läks ju pikaajalise kiusamise tagajärjel. Filmi autorid tahavad näidata, kuidas asjad arenevad ja ületavad piire.
Lootus, et süüdlased saaksid aru ja ühiskond muutuks tolerantsemaks, peab ju jääma. Seal ju ei pisendata ega muudeta probleeme olematuks.

Liana said...

Mulle endale meeldis see neljas osa küll(Joosepi isa osa kõrval), kuna siin oli seda enesesse vaatamist ja oma vigade tunnistamist ning soovi neid mingilgi moel parandada.