Viies osa alapealkirjaga "Trööst" sobis hästi oma tonaalsuse poolest jõulu-eelsesse perioodi, kui inimeste meeled on rohkem avatud valgusele ja headusele, õigemini on vastuvõtlikumad.
Selle järje puhul tundsin, et põhifilmi kehv tundmine tuleb mulle isegi kasuks. Ma lihtsalt ei tea täpselt, millised need poisid olid, kelle vanematel tuli neid kaotada 2 korda ja kelle kohta on öeldud "koletised".
Nii ma vaatasingi...seda järge ja püüdsin aru saada.
Inimesed reageerivad valule ja leinale erinevalt. Kuigi pool aastat on traagilistest sündmustest möödas, ei tarvitse veel möödas olla terav süütunne ja mõistmatus, mis on valeti tehtud, et lastest on tulnud sellised jõhkardid.
Täitsa normaalsed ja intellektuaalsed kodud olid ju. Pauli isa Väino (Erik Ruus) lausa kirjanduse professor, ema Ireen (Liina Olmaru) arvatavalt psühholoog, kodu kui külaraamatukogu(või see polnud kodu?)
Teise poisi Olavi ema Julia on loomaarst (Anu Lamp), kahe taksikoera omanik. Tagasihoidlik, leebe, südamik naine, üksikvanem! Kas on üldse humaansemat elukutset kui loomaarst!
Ja nende pojad olid siis koolivägivalla algatajad ja mentorid, organiseerijad ja suunajad!
Olen viimasel ajal lugenud, et kasvatuse osatähtsust on kõvasti ülehinnatud, et empaatiatunnet, tolerantsust on nii vähe hoopis seepärast, et aeg on selline - meedia, internet ja kogu ümbritsev keskkond on inimlikkuse ja vaimsuse hävitanud. Kodu ei paku seda, mida ta vanasti pakkus - turvatunnet, mõistmist ja armastust, sest moodsa haiguse läbi on kõik nakatunud tuimusesse ja lootusetusse, mille kaasnähud on jõhkrus, julmus, hoolimatus.
Lähedust ja soojust otsid/leiad pigem oma looma juurest, kui saad seda kodakondsetelt.
Ei tahaks seda ikka 100% uskuda.
Siiski oli see palju rõõmsam ja lootusrikkam film kui see Joosepi isa Marguse lugu.
Aga koduloomad pakuvad troosti küll, kogetud asi.
See oli Gerda Kordemetsa film.
Pilt ja jutt siit.
17 comments:
Ma pole teisi seeriad sellest "pärast"-loost näinud ja sedagi vaatasin poole silmaga. Sest nii võltsi tõlgendust mina ei usu. Vanemad on nii-ii head inimesed, kellele (ei-tea-kuidas) on jagatud jõhkardist lapsed. Ja siis on vaesed vanemad õnnetud ja pettasaanud (me kaotasime oma lapsed kaks korda)...
Päriselt nii juhuslik see laste iseloomu jagamine ei ole. Lapsed lähevad hukka siis, kui nad ei saa vanematelt armastust, aega ja tunnustust. Punkt. Ükskõik, kas vanemate aeg kulub joomisele, töötegemisele, enesearendamisele või lastele parema tuleviku kindlustamisele. Lapsed jäävad ikkagi ilma hellusest, normaalsetest arendavatest suhetest vanematega ja maksavad selle pettumuse kellelegi teisele kätte. Nagu juhtus filmis "Klass". Aga kui vanemad isegi ei analüüsi, mis valesti läks, vaid keskenduvad oma isklikele üleelamistele, siis ma neile küll kaasa tunda ei saa. Lollus (eriti nii haritud inimeste puhul) ei ole kergendav asjaolu.
Minu arust on need inimesed, kes loomi väga tugevalt armastavad, mingil ajal inimsuhetes pettunud ja on oma suutmatuse teisi inimesi armastada kandnud oma tunded üle loomadele. Miks ka mitte, aga ikkagi on see lihtsama vastupanu teed minek. Loomad armastavad sind tingimusteta söögi, sooja toa ja mõne pai eest. Inimesed on palju nõudlikumad. Niiet mina suuri loomaarmastajaid küll ei idealiseeriks.
Pole filmi näinud, aga kummalisel kombel haakus midagi arvamusega kasvatuse möjust siin minu arusaamadega.
Nimelt lugesin samuti uurimust, et kasvatuse möju polegi esmane. Näiteks riigikord, kuhu laps synnib, on isegi tähtsam.Kuidagi vöib ju ka sellest aru saada, isiklikult arvan väga suure möju olevat siiski hoopis pärilikkusel.
Seda kinnitab ka fakt, et yhest perest pärit lapsed vöivad olla täiesti erinevad juba titest peale. See on ju kirjanduslik teema, et vennad lähevad yksteise vastu - yks on kaabakas, aga teine idealist.
Olen ka rääkinud lapsevanematega ja nad kinnitavad seda. Samad vanemad, sama kasvatus, aga lapsed erinevad kui öö ja päev. Ingel ja saatan körvuti. Nii et...ma poleks nii kategoooriline, kui eelpool kirjutav kommenteerija.
Vaatasin ka oma lapse kasvamist. Nii tugevalt oli isasse ja on siiamaani, ehkki isa läks ära, kui laps oli viiene; mingit abi ei osutanud ega kasvatusest osa ei vötnud.
Pöhiarusaamad elust, zhestid, kehahoid, liikumine - köik isasse, olenemata minu kasvatusest.
Eks päriselus on igasuguseid nüansse mängus, mis laste kujunemist mõjutavad. Mõnikord tõesti ei oska arvata, kuidas on laps niisuguseks kasvanud. Film aga peaks tegelema üldistusega ja minu kriitika on eelkõige sellest tulenev.
Ma tean oma kogemustest, et ühest perest pärist laste puhul on tihti tegu erinevate iseloomudega ja ka geenidega. Näiteks kui üks laps tahab rohkem iseseisvust, siis teine võib-olla hoopis turvalisust. Kui neid kasvatada ühtmoodi, siis ühele neist see sobib, aga teises tekitab trotsi ja vastuseisu. Aga vanemate hoolimine, armastus ja nende poolt lapse eripära märkamine on ikkagi kõige tähtsam. Seda ei asenda miski.
Ei näe küll vajadust Bianka kombel nii resoluutne ja võltsinägev olla. Lapse (või üldse kellegi lähedase) kaotanu elab läbi mitu perioodi, olenevalt välistest teguritest võivad need olla erineva pikkuse ja kuluga. Mina näen Väino käitumises just väga loogilist mustrit, alates ühe eelmise osa peksustseenist kuni kiindumiseni erinevatesse naistesse ja lähedusse koduloomaga. Ilma mingi irooniata, muide! Ehk kuluks sulle, Bianka, ära vaadata ka eelnenud osad? Ka lapse kasvatuse ja kasvatamatuse osas olen Biankaga natuke eri meelt - kui algkoolieani on ehk kodusel kasvatusel oluline roll, siis põhikoolist alates muutub esmatähtsaks kool, sõbrad ja karjakäitumine, soov end karjas kehtestada (tugevamatel) või siis karjaga koos silgata (nõrgematel). Pauli roll targa ja ilmselgelt vanemate poolt karjäärile ja kõrgetele nõudmistele suunatud kasvatusega noormehena oli koolikiusamise juhtumis märksa olulisem juhmide täideviijate osast. Ses suhtes ei näeks ka tegelikkuses vastuolu "korraliku" kodu ja julma kooli vahel.
Tervikuna oli see osa rahulikult kulgev, lõpp oli ehk nats äkiline ja jättis ikkagi otsad lahti, aga see oligi ilmselt tegijate taotlus.
Võlts on ehk vale sõna. Tõepoolest, lapse kaotanud vanema tunded võivad tõesti täpselt sellised ollagi, nagu filmis. Ja tal ei tule pähegi vaadata asju teisest vaatenurgast kui omaenda üleelamised. Võib-olla mõnes hilisemas osas. Lihtsalt mul on raske uskuda, et nende vanemate arutelust või mõtetest ei jookse läbi küsimus, miks nii läks. Aga tegelikult pole ju sellel enam nagunii tähtsust. Kas filmis põhjusele näpuga näitamine kellelgi teisel aitaks vigu vältida, on ka kahtlane.
Kasvatus, seesama algkoolieas, aitab lapsel orienteeruda tulevikus, nii heas kui halvas. Ja kui vanem näeb, et hiljem asi kisub viltu, siis peaks vähemalt püüdma lapsega rääkida. Varasem usalduslik vahekord annab võimaluse, et laps siiski kuulab. Ma mäletan oma lapsevanema karjäärist kõige rohkem seda hirmu, et ma pahandamise või keelamisega satun olukorda, kus kaotan lapsega kontakti. Õnneks seda ei juhtunud, kuigi sõprade mõju oli loomulikult oluline.
Mind alati natuke hirmutab, kui ma puutun kokku nii resoluutse ja mustvalge maailmanägemisega nagu Biankal on... Võibolla sellepärast, et see meenutab mind ennast teismelisena ja hirmus on mõelda, et täiskasvanud inimesed võivad mõelda nagu teismelised.
"Lapsed lähevad hukka siis, kui nad ei saa vanematelt armastust, aega ja tunnustust. Punkt."
Lapsed võivad hukka minna ka siis, kui vanemad neile kogu oma aja, armastuse ja tunnustuse pühendavad, selle asja nimi on nimelt poputamine, ära hellitamine ja üle mõistuse käiv reaalsusetaju ära võtmine... Heaks näiteks on siinpuhul South Parki seriaalist pärit Cartman, kui kellelegi kirjanduslik näide vajalik tundub.
Laps kasvabki üles teadmisega, et talle on kõik lubatud ja teised, need on pask ja alamad olendid...
Kui peres on 1 laps, siis on puhtalt õnneasi, kuidas välja tuleb.
Tean peret, kus poisslast kasvatasid ema ja vanaisa. Väga hästi õnnestus.
Mu enda sugupuus on peaaegu igas peres mõni suurem või väiksem ebaõnnestumine.
Olen Nirtiga ühte meelt - liigne poputamine ja ülekasvatamine võib vastupidiselt oodatule mõjuda.
Variante on nii palju ja lõplikku tulemust prognoosida peaaegu võimatu.
Antud seriaalis ei selgu paraku, mis vigu kasvatuses tegi näiteks leebe, delikaatne ja väga inimlik Julia.
Väino peres võis oletada, et ehk oli andekale poisile liiga suured ootused peale pandud(Oxford jne), aga see ei tõesta ka absoluttselt midagi.
Raimond Kaugver kirjutas kunagi teose "Meie pole süüdi" (filmi variant "Õnnelind flamingo"), kus oli üks ühele tõestatud, kuidas vanemate kasvatuslikud vead põhjustavad lapse muutumise kurjategijaks.
Nii lihtne tundus!!!
Nirtile: niipalju kui mina olen märganud, oled sina (nüüd juba teismeliseeast väljakasvanuna) üsna sageli oma arvamust selgelt ja mõnikord ka teravalt välja öelnud. Oma arvamuse omamine ei kao vanusega, usu mind, vanainimest. Lihtsalt alati ei öelda seda enam välja.
Ilmaaegu hakkasin targutama, ja asjatult teravalt. Aga ma endiselt arvan, et inimesed põevad hilisemas elus kõige rohkem armastuse ja tähelepanu puudust lapseeas.
Bianka, midagi pole Sa siin ilmaasjata arvanud!
See on lihtsalt piirkond, kus inimestel on nii erinevad, radikaalsed ja vastuolulised arvamused-kogemused.
Siin filmis oli koolivägivald, aga sama valus on näiteks narkomaania-teema. Täiesti korralikust ja eeskujulikust kodust võib tulla narkomaan, kes lõpuks tõmbab kõri maha ka oma armastavatel vanematel. Kust ta küll seda õppis!!!
Muidugi armastavad vanemad üldjuhul oma lapsi ja tahavad neile parimat. Kui nad ka ei suuda oma lastele tagada ilusat elu, tahavad nad vähemalt, et lapsest saaks hea inimene.
Tegelikult ei tahtnud ma kasvatusest üldiselt rääkida, siin on nüansse mustmiljon. Kõik vanemad on mingeid kasvatuslikke vigu teinud ja selle valguses lausa imesta, et sellele vaatamata nii palju korralikke inimesi on kasvanud :) Millal vigu saab liiga palju või millal miski osutub määravaks, kes oskab seda mõõta või ette ennustada. Tagantjärele tarkus on teadagi, täppisteadus.
Minu sõnavõtu tingis filmist tekkinud mulje, nagu oleksid vanemad süüst puhtad, vaesed kannatajad, kellele juhtusid nii halvad lapsed...
Peale kogemusi omaenese lastega hoian ma suu üldiselt lastekasvatuse koha pealt kinni. Noh, murepunktide mastaap pole küll võrreldav filmitemaatikaga, aga ikkagi on tunne, et igal lapsel on antud oma tee minna. Kas ma oskan alati last vajalikul määral toetada? Oskan ma tõmmata (eetilisi) piire just sinna, kuhu tarvis (ja oskan ma need lapsele arusaadavaks teha)? Oskan ma sekkuda parajal määral, et näidata lapsele oma siirast huvi ja samas mitte muutuda lämmatavaks? Ma ei ole kindel. Ma püüan, on kõik, mida ma oskan öelda.
Samas on ilmselt vähe poegade emasid, kes pole kunagi kuulnud oma poja kohta märkust: lõi kedagi, kasutas roppsõna, segas tundi. (Tütre võib küll ilmselt suureks kasvatada selliseid kaebusi kuulmata, võib olla mõni eriti pädev ema või isa saab ka poisiga nii hakkama.)
Ja veel: osa keskkonnast saame me ise kujundada, osa saame kujundada teatud määral, ja osa on loterii. Noh, näiteks kasvõi klassid ühes ja samas koolis.
"Osa keskkonnast saame me ise kujundada, osa saame kujundada teatud määral, ja osa on loterii. Noh, näiteks kas`või klassid ühes ja samas koolis."
Iibis, see on sulatõsi. Sa oled tark ema. Olen Su blogi pidevalt lugenud.
Lapsi ei tohiks vati sees hoida, aga liiga jäik ka ei tohiks olla.
Kust aga läheb piir?
Iibis, mina juhuslikult olen sellise poja ema, kelle kohta niisuguseid märkusi pole tehtud... Aga põhikooli lõpuni olid hoopis teised probleemid, mis kadusid üleöö, kui ta gümnaasiumi jõudis. Ja nüüd on mul väga asjalik ja erksa sotsiaalse närviga noor mees kodus ning et meil vahel siiski vastastikuseid urinaid ette tuleb, pole kõneväärtki...
"Nii ON ja kes teisiti mõtleb, see on vähearenenud inimene!"- stiilis väljaütlemisi püüan ma küll meeleheitlikult vältida ja tegelikult mul vist mitte millegi suhtes selliseid arvamusi enam vast polegi, maailmapilt avardub iga päevaga piisavalt palju, et minema uhtuda selliseid asju. Tuleb lihtsalt ajaga see "Maailm on hall ja triibuline nagu naabri kass..." arusaam.
Ja puhtalt oma kogemusest võin väita, et mida sitem lapsepõlv ja nõmedamad vanemad, seda parem inimene sealt tulema kipub. Lapsepõlvest mäletan hoopis seda, et need ülihoolitsevate vanemate illikukud lapsed olid tõelised sadistidest värdjad mõnikord, kes piinasid ja põletasid salaja kassipoegi ja armastasid teistele käkki keerata ja õpside-lasteaiakasvatajate ees tegid head nägu, selja taga näitasid teistele keelt või keerasid mingi käki kokku vms, täpselt nagu filmis "Klass" see Paul oligi.
Tegelikult on aga tõsi ka see, et perekonnas on kolm last: viitele õppiv muusikakoolis käiv tore ja nohiklik vanem õde, beibest pooleajuline piff, kes koolis poppide kamba liidrina mõnuga teistest üle sõidab ja tulevikus kohtutäiturina halastamatult inimesi tänavale tõstab ja eluheidikust vanem vend, kes eneselõikumise ja -tapukatsetega hullumajast hullumajja käib ja 32-aastaselt ennast üles poob.
Tingimused ja kasvatus sama, tulemus erinev, geenide, ärrititele ja kasvatusele reageerimisele erinevused.
Nii et millest me üldse räägime.
Kirjutasin Sjgelle juurde ka:
""Nii ON ja kes teisiti mõtleb, see on vähearenenud inimene!"- stiilis väljaütlemisi püüan ma küll meeleheitlikult vältida ja tegelikult mul vist mitte millegi suhtes selliseid arvamusi enam vast polegi, maailmapilt avardub iga päevaga piisavalt palju, et minema uhtuda selliseid asju. Tuleb lihtsalt ajaga see "Maailm on hall ja triibuline nagu naabri kass..." arusaam.
Ja puhtalt oma kogemusest võin väita, et mida sitem lapsepõlv ja nõmedamad vanemad, seda parem inimene sealt tulema kipub. Lapsepõlvest mäletan hoopis seda, et need ülihoolitsevate vanemate illikukud lapsed olid tõelised sadistidest värdjad mõnikord, kes piinasid ja põletasid salaja kassipoegi ja armastasid teistele käkki keerata ja õpside-lasteaiakasvatajate ees tegid head nägu, selja taga näitasid teistele keelt või keerasid mingi käki kokku vms, täpselt nagu filmis "Klass" see Paul oligi.
Tegelikult on aga tõsi ka see, et perekonnas on kolm last: viitele õppiv muusikakoolis käiv tore ja nohiklik vanem õde, beibest pooleajuline piff, kes koolis poppide kamba liidrina mõnuga teistest üle sõidab ja tulevikus kohtutäiturina halastamatult inimesi tänavale tõstab ja eluheidikust vanem vend, kes eneselõikumise ja -tapukatsetega hullumajast hullumajja käib ja 32-aastaselt ennast üles poob.
Tingimused ja kasvatus sama, tulemus erinev, geenide, ärrititele ja kasvatusele reageerimisele erinevused.
Nii et millest me üldse räägime."
Oot, see viimane läks valesse blogisse :S
armastuse ja hoolivuse koha pealt kallutan oma kaalud Bianka poole.
Arutlemiseks aga üks mõtteke: oma laste õnnestumisi näeme alles nende endi laste pealt. St. et millisteks kasvavad meie laste lapsed.
Sellepärast meeldibki mulle elulugusid vaadata läbi mitme põlve.
Arvan, et kassi piinajal, naise peksjal või roolijoodikul pole mingit pistmist vanemate haridusega. Enda omaga ka mitte.
Post a Comment