Vaatasin täna emalik-mureliku pilguga üle oma toalilled.
Mõned on pikemat aega kidunud ja ma ei oska nendega midagi ette võtta (näiteks ratsuritähed, ei õitse - ei ela, ei sure).
Sain sünnipäevaks uue orhidee - väikeseõielise kollase (ei ole kuuking). Pean veel teda uurima internetist.
"Vanad" õitsevad nagu hullud, pole neil puhkust ega midagi olnud. Väetist tuleks vist anda?
Minu eriline sõber on flamingolill, mis 5 aasta jooksul pole kordagi õiteta olnud.
Üheks sünnipäevaks sain lille, mille nimi on sulgvõhk. Selle kohta lugesin, et nii vähenõudlik kui vähegi võimalik - ainult tolmu tuleks aeg-ajalt lehtedelt pühkida (pildi pealt märkan, et lehed tolmused!). Viimasel ajal on too sulgvõhk visanud jõudsalt pikkust ja kasvatanud lehti.
Olen tähele pannud, et sünnipäevaks kingitud lilled on mind hästi omaks võtnud.
7 comments:
Minu ratsuritähed õitsevad 2 korda aastas. Jaanuaris ja juulis. Pole nendega kunagi midagi erilist teinud. Ei kastmist vähendanud, ega keldrisse pimedasse pannud. Suvel olen ainult õue varjulisse kohta viinud. Ikka on olnud küljes kas 4 või 5 kellukest.
Orhideed õitsevad ka vahetpidamata, samuti flamingolill. Tööl hoolitsen veel alpikanni eest. See on oma 7 aastat vana ja kogu aeg on õied küljes. Ainuke puhkeperiood on siis, kui olen puhkusel.Tööle tagasi jõudes on tal ainult paar lehte,aga kohe ajab uued õied välja. Muidugi õitsevad veel pillargoonid. Need on kohe eriti uhked.
Oled selline rohenäpp, küll lilled teavad!
Ratsuritähed on vist minust tüdinud, ma pole ka midagi erilist nende heaks teinud. Paar-kolm aastat tagasi istutasin ümber, sellest ajast justkui kiduvadki.
Eluvaim on sees, paha ka ära visata.
Mina lõpetasin suhted ratsuritähtedega, kui nad minu juures enam mitmed aastad õitsema ei läinud. Ükskõik mida ma nendega tegin või tegemata jätsin, selle lillega mul ilmselt lihtsalt astraalkehad ei klappinud ;)
Ja see kollane väikeste õitega orhidee mul enam kunagi uuesti õitsema ei läinud (erinevalt kõigist teistest, mis õitsevad mul juba aastataid). Viskasin ka selle lõpuks minema.
Käisin selle kollase kohta küsimas lillepoest nõu, sest mõned õied juba kukkusid maha. Kahju küll, kui ta eluiga lühikeseks jääb.
Üks kolleeg ütles, et temal ta ka uuesti õitsema ei läinud.
Olen pisut kade, sest mina oma majas toalilli kasvatada ei saa. Selle vana maja aknad ei ole eriti suurt mõõtu. Lisaks on maja ümber sedavõrd palju suuri puid, et kõik taimed kannataksid valguse puudumise käes.
Vastasel korral oleksin kindlasti üks toaaednike hulgast.
Pole midagi, Hundi ulg!
Sul on ju ehe loodus ümberringi, ja mulle tundub millegipärast, et toalilled on rohkem nagu naiste ampluaa.
Mitte et see teisiti ei võiks olla:)
Kaunist kevadet!
Post a Comment