2011-03-31

Vargus algab vaatamisest ...(eesti vanasõna)

Lugesin Delfist, et Soomes on eestlased suhtarvult endiselt kõige suuremad kurjategijad (vargad). Mitte et see nüüd suur "uudis" oleks, aga vastik ja ebameeldiv ikka.
Siis lugesin veel ühte blogi, milles avaldatud mõtetega olen ühte meelt.

Nägin samuti seda "Ringvaadet", kus kutsuti inimesi meenutama, kuidas nad nõuka-ajal riiki varastasid. Isegi väga lugupeetud Mati Talvik meenutas midagi, mis mul praegu kahjuks ei meenu. Kõlama jäi mõte, et nõuka-ajal varastamine ja petmine (ja valetamine nagunii) oligi elustiil ja täitsa normaaalne käitumine. Et KÕIK varastasid. Eriti aktsepteeritav ja respekteeritav oli vargus riigi tagant. SELLISE riigi tagant varastamine oli õigustatud ja auasi.
Loll olid, kui ei osanud varastada.

No ma ei tea. Tegelikult ikka tean ka. Mäletan, kui 60ndail ehitati uut koolimaja (tol ajal kestis ehitustöö 4-5 aastat), siis paralleelselt kerkis ka direktori eramu. Oli avalik saladus, kust tulid need ehitusmaterjalid.
Süütumatest asjadest ma ei räägigi, näiteks, et haigla või koolisöökla "solgi" peal kasvatati üles oma kodusead (võib-olla on see isegi mõistlik, miks väärtuslikku kraami raisku lasta?), aga aeg-ajalt tõstatus ka probleem, et pärast tööd viidi kotiga koju produkte ja et söökla töötajatel pold küll asja poodi toiduosakonda.

Aga nüüd neid näiteid korjata, et sellest filmi teha! Mis oleks sellise kinu sõnum?
Et eesti rahvas ongi varastamise peale meister? Kivirähk ju kirjutas sellest oma "Rehepapis". Toatüdrukud varastasid oma prouad paljaks, nii et neil polnud enam surikleitigi selga panna. Siis tõid selle tagasi... oma heasüdamlikkuse ja lahkuse ülesnäitamiseks.
Krattide ülesanne oli vara kokku kanda, nad läksid kohe põlema, kui seda teha ei saanud.

Isegi Tammsaare "Tões ja õiguses" on episood, kus Pearu rikkuse kohal ripub kahtlus, et see on tal mõisast kokku varastatud.

Nüüd, kui ma kuulsin, et kaks Tartu lugupeetud haridusametnikku on kahtluse all, et on omastanud suurel hulgal linna raha, siis .... ma vist ei imesta enam millegi üle.

Vaatasin eesti vanasõnu varastamise, pettuse ja kelmuse kohta. Neid on nii palju. Mõned "toredamad".
- Kis vaatab, see varastab. (Sim)
- Sukavardaga alustab, Siberiga lõpetab. (Trt)
- Mis ripakil, sii ära. (KJn)
- Raasike valeta, raasike varasta, siis saad ilmast läbi. (Trv)
- Vargal varga õnn.(VMr)
- Hästi varastatud on enam kui ostetud. (Äks)

Muidugi on ka selliseid, kus varastamine hukka mõistetakse.
Näiteks "Ole küll vaene, siski aus ja kaine." (Hää)

8 comments:

konn, lendav konn said...

Muidugi oli ka nõuka-ajal riigivargaid, keda jahtis SORVVO ja suuremaid ka KGB, riigi tasemel oli Riigikontroll kardetud asutus. Sellest hoolimata virutasid ka kõige pisemad mutrikesed, seda nimetati "võtmiseks". "Võtsid" ka suured ninad, aga kuna neil ei olnud ise võtta, siis toimis subordinatsioon - peadirektor ütles peainsenerile, peainsener ütles osakonnajuhatajale ja mina ütlesin meistrile, kes ronis värvikeldrisse ja tõi mulle purgikese soome lateksit, mille andsin peainsenerile. Nagu kaalikasikutamise muinasjutus:D
Praegu on asjad nii, et olen oma töömeestele lausa öelnud, et objekti jääke võivad enda tarbeks kasutada - kunagi ei saa ju värvipütt tilgatumalt tühjaks ja segukoti-poolikut ka enamasti tellijale ei jäeta. Kes muidugi teema on üles võtnud, saab ka jäägid endale, sest ma ei viitsi selgitama-arvutama hakata, et kui nt. 100 m2 tarbeks on ettenähtud 25 l värvi ja ma hangin 3 pütti ehk 27 l, sest üheliitriste purkide täpselt võtteks läheks see tellijale märksa kallimaks ja mul pole jumala eest selle paari liitriga mitte midagi teha, prügimäele läheks.

thela said...

Sõna "rehepaplus" on praktiliselt võimatu inglise keelde tõlkida ja kui hakata seletama, mida see umbkaudu tähendab, ei saa lääne-eurooplased ikkagi asjast aru. Eks see meie lastetuba ja ajalugu näitab, kahjuks. Varastamine on vastik, ja õnneks on ka seda hukkamõistvaid vanasõnu. Kahjuks on varastamine ka põhjus, mille alusel olen viimase kümne aasta jooksul kõige rohkem inimesi pidanud vallandama.

tegelinski said...

Kui ma "rhepappi" lugesin, siis mõtlesin: kurb, aga tõsi.
Mitte ainult siis, kui varastamisest juttu oli...

tegelinski said...

oh, ma ei tea, mis nüüd selle "Rehepapiga" juhtus... viskas teine jälle vimka sisse ;)

Hundi ulg said...

Teinekord oli jälle sedasi, et ei võtnud mees võõrast teragi aga viltu vaadati ikkagi kui ta maja ehitas. Aga üldjoontes varastati ja palju.

Ma olen ka mõtelnud selle filmi idee üle. Et mis mind teemas häirib. Häbi meie kõigi pärast - see musta pesu pesemine?

Ma ei tea kuidas Vainokivi seda plaanib, kuid materjalist saaks kokku panna üks mõjus rahvuslik peeglisse vaatamine.

Keevitaja said...

Minu meelest on selle loo juures huvitav inimeste suhtumine. Kui keegi varastaks poest kilo viinerit, siis oleks ta varas. Aga kui hoidud maksudest kõrvale, viid oma töökohast enda tarbeks midagi koju või võtat põhjuseta haiguslehe, siis see nagu poleks vargus. Kõige hullem on just see suhtumine riigi ja tööandja taskust varastamisse. See on OK!

sjgelle said...

Pettus ja vargus - ühed pahad mõlemad.
Vabandust,Keevitaja, ma ei saa päris täpselt aru, mida Sa öelda tahtsid.

Emmeliina said...

Mõtlesin keevitaja jutu üle ja arvan, et sain aru. meie sees on välja kujunenud kindlad dogmad ja võõra vara omastamise reeglid.
Ega asjata nimetatud teatud kontingenti mitte "erastajateks", vaid "ärastajateks". Nii oleks ka seadustest kõrvale hiilimine ja lünkade ära kasutamine vargus. Kuid minu arvates päris üks ühele seda võtta ei saa.