2013-07-05

Möödunut ei ole me võimelised muutma (Cicero)

Õieti on see jätk eelmisele sissekandele.
Olen jõudnud sinnamaani, et pean otsustama - kas hävitada oma päevikud täies mahus või jätta osa neist alles. Kas loen neid veel kunagi? Vaevalt.
Keskkooliaegseteni pole veel jõudnudki. Täna lugesin oma ülikooliaegseid. Kindlasti on neid, kes arvavad - säilitada! Ise ma selles kindel pole. On üks helesinine kaustik, mille esileheküljel on väikselt kirjas "Kes seda loeb, on viimane siga!" ("siga" alla joonitud.) Eks ma siis ole, kui vaja! (ma sea-aastal sündinud)
Mul ei olnud üldse kerge seda järjekordselt lugeda. sest need tunded ja rasked mõtted, mis olid minu esimeste ülikooliaastate sagedased kaaslased, pole üldse meeldivad ega nostalgiat tekitavad. 
Vähe sellest, ma isegi ei tunne ennast kohati nende seest ära, olen unustanud selle ängi ja enese tühisuse tunde, mis seal valdav oli. Tagantjärele tundub mulle, et oli vaimse küpsemise aeg, mis murdis teed  läbi mustade enesehaletsushoogude, alaväärsustunde ja madala enesehinnangu.
Valdavalt tüdrukute (filoloogide) kursus koosnes suurtest egodest ja isiksustest, kes kõik tahtsid vist mingil moel ennast kehtestada kaaslaste silmis. Ma ei mäleta ühestki oma varasemast ega hilisemast eluperioodist  sellist maailmavalu ja hirmu üksinduse ees. Ja nii palju pisaraid ( kui see ikka tõsi oli).
 Mõned näited:
- Need intrilaupäevad on kõige õnnetumad laupäevad maailmas. Istun toas ja olen pisarateni kurb.
- Mul on mõnikord nii vilets, et tahaksin ära joosta. Aga mõtete eest pole kuhugi minna.
- See kevad tundus mulle eriti raske. Kuna nüüd on vaimne pinge null, siis ei oska ma isegi enam mõelda.
- Ma olen täiesti endast väljas  ja seda juba mitmendat nädalat. Eile ma ulusin nagu 3aastane.
- Kuidas mina ometi nii nõrk ja vilets olen!
- Meie toa õhkkond on talumatu!
- Võibolla pean ma lihtsalt ootama, ainult - KUI KAUA?
- Miks on kõik nii kaugele läinud? Kuskil peab ju olema lahendus - rahuldav lahendus. 
 
 Põhiliselt siis suhtedraamad, intriigid, (armu)kadedus. Sekka ka labrakatest ja ime küll- õppimisest ja eksamisessioonist.
Kõige rohkem olen maininud soome keele igapäevast õppimist ja eesolevat ladina keele arvestust, mis tundus kaelamurdvalt raske (oli ka).
Ja pidev hädaldamine lektüüri lugemise pärast, et ei jõua, aega nii vähe jäänud jms
Terviseprobleemidest olen maininud unetust ja närvilöövet. Veel üks tõsine angiin, mille pärast jäi väliskirjanduse eksam õigel ajal tegemata. Sooritasin väljaspool sessiooni.
Väga vähe olen kirjutanud kodus käimisest, sest ega sel ajal käidudki rohkem kui kord kuus, kui sedagi. Olid ju ka laupäeval loengud. Koju minek tähendas nendest puudumist.

Teine ülikooliaegne päevik on ka, mis jõuab aga välja esimese töökohani, tütre sünnini ja hiljem koju naasmiseni pärast ema surma. Selle jätan esialgu alles.
Muide, ebameeldivana kogen, et mõned pastakad on jätnud rasvased leheküljed, nagu oleks nende peal keegi praepanni hoidnud. Polegi tint  ja paber igavene!



7 comments:

Hundi ulg said...


Mina olen selles osas õnnelik, et pole kunagi päevikut pidanud. See vist ongi rohkem tüdrukute/naiste pärusmaa. Kui aga oleksin sellist isiklikku, tundeid ja emotsioone kajastavat kirjutanud, siis oleksin need kladed juba ammu aega tagasi hävitanud.

Eks igaühel on olnud perioode, mis meenutades tekitavad ebameeldivat tunnet. Õnneks meie aju salvestab, õigemini väljastab mälestusi selektiivselt. Ning isiklikult mulle pole vaja, et kunagi kirjutatud sõnad taastavad selle, mida olen püüdnud kramplikult unustada.

helle said...

Täpselt!
Mul oli alles ka üks kiri, mille peale olin kirjutanud- ära loe, kui ei taha tuju rikkuda. Tõmbasin selle tuhandeks tükiks.
Sama tegin ka nimetet päevikuga, oleks pidanud ammu tegema.
Võibolla tõesti peavad tüdrukud- naised rohkem päevikuid, sest vaata- kui vähe on ka blogijate hulgas mehi:)
Komme oma tundeid ja mõtteid väga isiklikus vormis sõnastada on vist ikka ammu moest ära läinud, aga nn minu nooruse ajal oli see väga levinud.

Emmeliina said...

vastupidiselt teile olen täiuslik enesepiinaja. sellepärast on mul hea meel, et noorpõlves päevikut ei pidanud. mingit kroonika laadset asja küll. näiteks sellel peol võttis A. mind esimest korda tantsima jne. pluss fotod :P

aga see "ära loe kui ei taha tuju rikkuda" meeldis mulle väga. meenutab katseid noorpõlvekallimaid üles otsida

Heli said...

Sain paar päeva tagasi me ühisel tuttavalt Märjamaalt kristallvaase, vahvelrätikuid, tekstiilist salvrätikuid jpt. Raamatute järgi lähme homme. T.-l oli palju äratundmisrõõmu ja tükike vanematekodu omas kodus...

E. on juba kolinud.

helle said...

Teie näitel võib öelda, et siiski tunnevad noored rõõmu, kui neile midagi pärandatakse.
Asjadel ongi 1) praktiline väärtus, 2) emotsionaalne väärtus.
Mul on ka nii raske ära visata asju/ esemeid, millel on eelkõige emotsionaalne väärtus.
E kolimisest olen teadlik, me vahel räägime telefonis.
Mõtlen/ plaanin isegi külla minna, kui ma Pärnus olen juba kohanenud.
Märjamaa on ikka südames!

Anonymous said...

Tere ;)) Kas päevikupidajail ei ole tekkinud tunnet vanu aegu üle lugedes, et meelde tulevad hoopis uued nüansid, mis siis nii tähtsad ei olnud? Päevikud on hiljem huvitavad - saad teada, mis on täide läinud; kas ikka soovisid seda, misda soovisid ;))
Ja suures asjade sorteerimise tuhinas panin kogematta eelmisel sügisel ka oma talvesaapad ;)) Olge hoolsad! ;))

Anonymous said...

Mismoodi Sa hakkama said selle seltskonnaga? Lihtsalt talusid nende tegemisi päev haaval? Lugesin grupikaaslaste kirjeldust- nagu minu tänane päev. Peaaegu. ülikool, suured egod, pidev millegi tõestamine, meie versus teised...Ei midagi uut päikese all:)