Kuidas ma aiamaal käisin

Olen kuulnud, et inimene peab iga päev vähemalt 2000 sammu käima, et füüsilises vormis püsida. Lugesin isegi ükskord sammud üle ja panin mõttes marsruudid paika.

Täna käisin aiamaal. Tegelikult ma enam aeda ei pea. Viimati tegime vist peenraid ja kasvuhoonet siis, kui Epp minu juures elas. Seega viis aastat tagasi.
Ega ma mingi eriline rohenäpp ole kunagi olnudki, aga kevadel tekib nostalgia - tuleb meelde, kui tore oli maad kaevata ja seemneid/taimi mulda panna. Lisaväärtusena sai värskes õhus olla ja kehale päikest võtta.

Miks ma enam aeda ei hari? Sellel on mitu põhjust. Esiteks polnudki see minu maa, vaid hoopis teise aiast üks osa. Teiseks puudub praktiline vajadus ise midagi kasvatada, kui poest ja turult saab kõike osta.
Minu isa istutatud õunapuud ja marjapõõsad kasvatavad saaki ikka. Keegi ei keela mul sealt osa saada, kuigi vanaperenaine on juba mitu aastat surnud. Tema tütar elab vist Tallinnas, kedagi liikumas küll ei näinud. Isegi kasse mitte, kes varem alati uudistama tulid.

Kurb pilt avanes: rohi rinnuni, vanad autovrakid, tormist murtud puud koristamata. Mis kasu on sellest, et seal on suhteliselt hästi säilinud vana taluhoone, kui puudub hoolas omanik? Hea, et seda pole veel rüüstatud või põlema pandud. (sülitan 3x üle õla)
Korjasin lilli - lupiine, pojenge ja karikakraid. Püsilillede peenar oli peaaegu kadunud. Piibelehti ei leidnud enam üldse. Rohi on need lämmatanud.
Lõpmata nukker tunne on hinges.

Vastikud uudised

Lehti ei taha lugedagi, sest domineerivad ainult vastikud uudised.

- Õpilased jõid end täis ja läksid riigikokku lällama.
- Ühed teised püüdsid mao kinni, olles enne teda vigastanud, ja viisid kohvikusse, kus see paanikat külvas.
- Rongaisad ei hooli oma lastest, sebides endale invaliidsuse ja töötades nn mustalt.
- Riigikogu kavatseb taastada eripensioni seaduse (mille eest??).
- Riigikogu tahab kehtestada uue kuluhüvitiste seaduse, mille järgi ei pea nad enam kellelegi millestki aru andma.
- Vene meedia mustab endiselt Eestit, mõeldes välja igasuguseid valesid.
- Alaealised kihutavad mopeedidel, pannes ohtu nii enda kui kaaskodanike elu.
- Riigieksamid shokeerivad oma raskusega nii õpetajaid kui abituriente.
- Igapäevased: liikluses hukkus nii ja nii palju inimesi, HIV-positiivsete arv on nii ja nii palju kasvanud jne

VASTIK, VASTIK, VASTIK!

Mida head on vastu panna?

- Keskmist pensioni tõstetakse 200 krooni ümber. Hüpake rõõmust, pensionärid!
- Varsti läheb jälle soojemaks...loodetavasti.
- Suvi ja puhkus on ees!

Ja ongi kevad läbi

Veel eile õhtul istusime Vanaõues ja sõime kala valge veini kõrvale. Ilm oli soe ja tuju hea. Hommikul ei uskunud oma silmi ja teisi meeli, kui aknast välja vaatasin. Tuul lõõtsub ja tahab pead otsast ära kiskuda.

Täna said lapsed, kel selleks õigus, suvevaheajale. Eksamid muidugi veel käivad. Kuidagi tühi on.
Õhtuks tulevad siia Epp, Justin ja Marta. Epp lubas mulle kinkida oma esikteose Ameerikamaast.
Katsun elamist kraamida, külalistetoa korda teha, tolmud võtta. Küll oleks vahel hädasti vaja koduabilist!

Maikuu möödus nii märkamatult, isegi sireliõnne polnud aega otsida. Jaanipäevani käin veel tööl, aga see on köki-möki põhitöö kõrval.

Üks kask meil kasvas...

Meie kooli sissekäigu juures kasvab suur kolmetüveline kask. Ilus ja võimas puu. Pärast juurdeehituse valmimist sai temast kooli sümbol. Tema ümber laoti ümmargune kivist barjäär, kus lapsed istuvad ja bussi ootavad. Pimedas on ta valgustatud, igal aastaajal mõjub ta lummavalt.

Juba läinud suvel hakkas ta aga kiduma, langetades oma lehed väga varakult. Nüüd kevadel aga lehtis ainult kolmandik puust, ülejäänud on ära kuivanud. Miski on puu hävitanud. Võib-olla see, et uus sissekäik on kividega kaetud ja muru pole enam üldse? Või siis see, et tema ümber ja läheduses on parkimisplats, mis pole tühi isegi nädalavahetusel?
Kas saab veel päästa näiliselt nii elujõulist puud või on tema saatus otsustatud? Ma pole asjatundja, aga tundub, et viimane on õige.

Puudega on nagu inimestega - kui nad on su kõrval, siis sageli ei teadvustagi nende olemasolu. Nii harjumuspärane on kõik. Aga kui nendega midagi juhtub, siis tunned tohutut ängi ja hirmu. Ja kaotusvalu.

Võib-olla on puudega (kindlasti on!) samuti nagu inimestegagi, et ükskord on AEG käes ja tuleb lahkuda. KOGUJA ütleb: on aeg hoida ja aeg lahti lasta.

Hing vajab midagi muud

Minu vend sai valmis oma esimese autoriplaadi. Tegelikult on see pereprojekt, aga ikkagi... 10 uut lugu. Lastelaulud küll, aga pole "päkapikudisko", nagu üks kriitik ütles. Ei tea, kas see plaat äratab tähelepanu. Promotud on seda omajagu. Olen ise lugenud kolme artiklit, näinud kodulehekülge, kuulanud sealt laule...

Kõige rohkem meeldib mulle laul "Midagi muud", mille sõnad on Tiidu enda tehtud (viis nagunii) ja esitaja Ave-Liis.
Nii me enamasti tunnemegi: "Näiliselt on elu nii hea, aga hing vajab hoopis midagi muud."
Mida täpselt, seda ei oska öelda.

Minu vennal on homme sünnipäev. Tema muusikusaatus pole just kõige lennukam olnud. Ta on kindlasti väärinud enamat, osaliselt on siin põhjus temas endas. Ta on olnud natuke liiga tagasihoidlik ja võib-olla ka mugav. Oma isiklikku stuudiot ehitas ta peaaegu kümme aastat. Millal ta selle tagasi teenib?

Ma pean teda väga heaks klahvpillimängijaks ja heaks heliloojaks, aga ta vajab taganttõukajat ja eestvedajat. Tema loomuses ei ole elada ja töötada rutiinis. Nii on loodud ja nii jääbki.
Niisama ei muutu midagi.

Loodan, et esimene plaat ei jää viimaseks ja et hing saaks ikka seda, mida ta vajab.
Palju õnne sünnipäevaks!

Pildil Marilin.

Naiivne või isegi rumal?

Olen bloginud umbes kolm kuud. Õppisin selle ära ühel koolitusel, aga lugenud erinevaid blogisid olen juba mitu aastat. Esialgu lugesin ainult tuttavate või siis tuntud inimeste blogisid. Nüüd on ring oluliselt suurenenud. Sellest on saanud omamoodi sõltuvus.

Kes on need inimesed, kes blooge kirjutavad?
Esiteks kindlasti need, kellele meeldib üldse kirjutada. Teiseks need, kellele meeldib, et neid loetakse. Need on natuke edevad inimesed ka - neile( meile) meeldib tähelepanu.

Olin algul nii naiivne või rumal, et ma isegi ei teadnud midagi blog.tr.ee´st. Nüüd tean muidugi.
Aga ma ei tea siiani, mille põhjal valitakse(kes valib?) need sissekanded, mis pannakse blogipuus nn päeva pingeritta. Olen kuulnud, et kusagilt on võimalik vaadata, kui palju külastusi on ühel või teisel sissekandel.

Oma lühikese blogikarjääri jooksul on mulgi tekkinud oma lemmikblogijad. Need kirjutavad tavaliselt huvitavalt, näevad asju originaalselt, on teravmeelsed.
Olen aru saanud, et eksisteerivad teatud sõpruskonnad ehk siis need, kelle elust teatakse rohkem ja kelle blogi kommenteeritakse. Oleks nagu kirjutamata seadus, et võõraid blogisid ei kommenteerita, kui just teema pole intrigeeriv.
Enamasti tõuseb mõni teema teravalt päevakorda, siis vaob vaikselt. Nagu meediaski. Eks blogimine olegi natuke meedia ka.

Kui palju võib blogimisel loota diskreetsusele? Mina küll ei kirjuta asjadest, mis on sügavalt isiklikud.

Kuidas ma muudkui naeratasin...

Juba kolm päeva järjest valutab mul pea. Selline tuim valu, pigistab meelekohtades. Pingevalu, öeldakse selle kohta.

Ütlesin tööl kolleegile halvasti, täiesti mõtlematult. Pärast oli häbi. Järgmisel päeval püüdsin heaks teha ja kiitsin tema uut pluusi.

Hommikul läksin linna.
Kui ilus ilm! Väikeses kohas tunnevad kõik kõiki. Teretasin vastutulijaid ja naeratasin.
Turul oli kaltsumüüja. Leidsin endale kaks peaaegu uut toppi. Palusin ühel võõral proual arvata, kas need sobivad mulle. Proua sulas ja soovitas mulle lisaks veel üht jakki. Naeratasime teineteisele. Lihtsalt niisama.

Toidupoes oli tuhat inimest, pikad sabad kassade juures. Teretasin tuttavaid ja aina naeratasin.
Tagasiteel seisatasin mitu korda: kui ilus on praegu Eestimaa- kirsid õitsevad, õunapuud hakkavad ka kohe-kohe, võililli terve meri.
Möödasõitvast autost lehvitati. Ei jõudnud ära tunda, aga naeratasin. Niisama.

Pea valutab natuke vähem...