Rohelised niidud

Ükskord olin Luule Komissaroviga ühel sünnipäeval. Oli südasuvi, laulsime õues. Luule ütles, et "Rohelised niidud" on väga ilus laul - seal on kogu inimese elukäik sees. Ja ta laulis seda.
Vahel on nii, et kui teine midagi ütleb, võtad selle paugupealt omaks.

Vaade aknasse (-st)

Liikus siin mõnda aega tagasi meem "Mida näen aknast?". Tegelikult oli vist hoopis nii, et mida näed arvuti tagant (peale arvuti enese muidugi).

Kuna ma istun arvuti taga päris palju tunde, siis vaatan otse ees olevasse aknasse - mõtteid kogudes, sõnu valides, muusikat kuulates ja niisama silmi puhates. Vaade, mis avaneb, on iga päev erinev. Selle tingib aastaaeg, päev, ilmaolud - igaüks eraldi ja kõik kokku.

Täna ma näen kahvatusinist taevast üksikute pilveräbalatega, lund need ei puista. Näen kaht lume all kokku vajunud kilekasvuhoonet, kolme paneelelamut (ehitatud veel sovhoosi ajal), alõtšahekki, mis praegu meenutab maasse torgatud peenikesi puuvõrasid (aga kuidas nad õitsevad kevadel!!!). Kaugemal on täiskasvanud kased ja pärnad, igaühel oma aeg.
Kui puud ja hekid pole lehtinud, paistab kätte ka koolimaja, muul ajal mitte.

Enamasti on vaikne ja inimesi liikumas näeb harva. Ainult koeraomanikud käivad siin linnale kuuluval maatükil oma elukaid jooksutamas.
Ahjaa, mõni lind lendab mööda.

Köögiaknast avaneb umbes sama pilt, aga seal ma istun otse akna all, võin kokku lugeda ka autod meie maja ees - hommikul, lõunal ja õhtul. Parimatel päevadel on neid kahekümne-kolmekümne vahepeal. Mida lähemalt vaatad, seda rohkem detaile näed.

See vaade aknast rahustab mind, see on nii lõputult omane ja pisiasjadeni tuttav. Isegi siis, kui ma kaotaks nägemise, võin seda täpselt kirjeldada. Kui ma jään jalutuks, siis ongi vaade aknast kogu minu maailm.
Mulle meeldib siin - ma ei ela linnas ega maal.

....Vahepeal on ilmaolud muutunud - taevas on pilve läinud ja hästi peenikest, lausa mikroskoopilist lund sajab. Justkui udu langeks maha.

Kevade alguseni on jäänud 10 päeva ja sünnipäevani veel vähem.

Pilt leitud minu fotokast - ei ole vaade aknast

Olla naine nagu merelaine

Vaatasin eile poole ööni seda Eesti Laulu konkurssi. Ükski laul mulle sealt sedavõrd ei meeldinud, et oleks viitsinud hääletada. Võib-olla võitis tõepoolest ilusaim - vähemalt sõnumiga lugu kenade noorte neidude ja keelpillide esituses. Ja eestikeelne.
Mulle tundub endiselt, et Eestil poleks sel aastal küll Eurovisioonile asja, aga...
Kui ma mõtlen meie kõikide aegade eurolugudele tagasi, siis mulle meeldib ikka kõige rohkem see esimene - "Nagu merelaine" (1994)
Viis Ivar Must, sõnad Leelo Tungal, esitaja Silvi Vrait.
Sobib küll naistepäevaks, seda enam, et riim naine/laine on seal sees.
Laine on liiati ilus naisenimi ja Silvi Vrait üle aegade üks paremaid naislauljaid ja ka muidu tark naine. Tasub kuulata ka laulusõnu.
Naistepäev on kena päev - kingitakse lilli ja saadetakse südamlikke sõnumeid.

Minu kass

Minu kass - üles võetud 7. märtsil fotokaga, mis kuulub mulle!

Mind kutsuti pulma

Ammu pole pulmas käinud. Moodsal ajal ju tihti pulmi ei peetagi. Elatakse niisama ja kui üksteisest ära tüdinetakse, minnakse uuele ringile. Ikka nii, et "mina otsin ja sina otsid, kes hooletu, jääb ilma."

Peig oli pikk, kõhn ja uje, pruut väike, armas ja väle. Mõlemad noorukesed, 18-19aastased. Nii noored ju ollakse 12. klassis.
Kõik oli nagu päris: pulmamarss, paaripanemine ...et "hoidke teineteist nii heas kui halvas, kuni lõpupidu teid lahutab". Sõrmused punasel padjakesel (tõenäoliselt lõpusõrmused).
Siis: peig võib pruuti emmata, nüüd võite noorpaari õnnitleda. Kohal oli ka kaks fotograafi.
Klassiõde laulis "Vaiki, kui võid..." Kogu klass oli kohal, sõpru ka mujalt, õpetajatest need, kes viitsisid ennast peoriideisse panna ja tööpäeva järel tagasi minna. Mõni parastas päeval: õppigu parem kodus!!

Minul tulid küll pisarad silma, nii ilus oli.
Pärast pulmatordi söömist asutasid vanad minekut. Noored läksid pulmasõitu tegema ja pidu pidama.

Nüüd ma siin mõtlen, mis elu neid kõiki ees ootab. Annaks jumal, et õnnelik.
Muide, päriselus nad "paar" pole, aga sõbrad küll.

pilt netist

Mõnikord ma komistan ja mõnikord ma kukun

Ivo Linna - igavesti optimistlik, minu põlvkonna iidol, saab 60. Suvel vististi, aga juba valmistub.
Lasen tal endale laulda.
Let's go, Iff! Kaua veel! "Kaunilt kaua" on üks Tõnis Mäe laul. Eks see vana kaardivägi on minu noorusaja lemmikud, koos oleme vananenud;)

Pühapäev, 1. märts

Kuu algused tuleb ära fikseerida, on mu kinnisidee.
Keerasin lehte ka oma kolmes kalendris. See on nagu mingi rituaalne toiming.
Terve kuu pead sa vaatama seda pilti, mida üldjuhul näed esimest korda 1. kuupäeval. Arvutitoa kalendri tõi Triin eelmisel suvel Itaaliast ja seal on kuues keeles kirjutatud kuu- ja päevanimed. Mis keeles on märts Mars?
Fotod on üles võetud Toscanas ja kõik on eranditult suvised.

Mul kohe peab igas tähtsamas ruumis kalender olema!!!

Kuna veebruar oli täpselt 4 nädalat, siis märts kordab seda plaani. Järelikult tuleb ka märtsis 13. ja reede. Ega see kuupäev mind õlgu väristama pane! Minu ebausk välistab selle ohuna.

Märtsilaulu ma ei leidnud.
Kevade tulek seostub Jaan Tättega, kes on ise ka kevadepoiss, sündinud 24. märtsil (1964), kelle minemine-tulemine-olemine on mu südamele oluline.

Seni on kevad veel kaugel.
Märts on meie vöötmes ikka talvekuu, lundki sajab pidevalt juurde.
Siia sobib üks lumine talvepilt.

(pilt võetud delfist)