Eesti siga

Ma sain täna postkaardi ...Rakverest?! Ilus kaart, peal on seaproua ja seahärra. Alla on kirjutatud millegipärast "setu siga".
Pildil seapaar (vt kõrval). Mammi palja ülakehaga, rinnaesist katmas suur stiliseeritud ehe, peas pärg ja vööl rahvariidevöö. Papi kannab kübarat kõrvade vahel ja seljas pikka valget kuube lilla tikandiga. Mõlemad on heas toitumuses ja mingitud, sõrad lakitud.

Loodan, et see ei jää ainsaks saadetiseks. Küsimus on ainult, kas järgmine on mulgi lehm või saare lammas, aga kindlasti ikka ka rahvariietes, palun.
Panin kingituse kohe külmkapi külge (magnetiga), et kaunis taies pidevalt silma all oleks.

Elu on kannatus

Iga kristlane või vähegi haritud inimene teab, et suur reede on Kristuse ristilöömise päev ja "häid pühi" sel puhul soovida pole paslik. Samas pühapäeval sobib see hästi, siis võib mune värvida, neid kokku koksida ja kõhukinnisuseni süüa. See konkreetne tegevus aga pole Kristusega seotud.
Pühapäeval saavad kokku Kristuse ülestõusmine, paastu lõpp ja kevadpüha.
Mind ajas naerma, kui laste käest küsiti (raadios), kuidas neid mune ikka värvitakse ja koksitakse. Nii naljakad vastused olid. Üks poiss seletas, et nende peres võetakse munad otse kana alt ja süüakse toorelt, et jube rõve on toores muna.
Eks laste jaoks on munade värvimine lõbus tegevus, ise mäletan, ja kokku toksimine samuti.

Täna hommikul andis intervjuud Toomas Paul. Ma ei saanudki päris hästi aru, kas ta heitis rahvale ette usutunnete leigust või lihtsalt konstateeris fakti. Mis siin ikka teha! Vaba päev (suur reede) kulub kõigile marjaks ära - kes teeb suuremat koristust toas, kes õues, kes puhkab või teeb vaegtöid.
Ühtlasi tunnustas ta eesti rahva mõistlikkust ja pragmaatilisust. Ei ole mõtet minna raskel ajal (praegu) tänavale või Toompeale meelt avaldama, sest "kusagilt ei ole ju midagi võtta".

Märt Treier, kes Vikerraadios tänast hommikut juhtis, rääkis prügimägedest - neist, mis eelmisel kevadel kokku korjati, ja neist, mis juurde on tekkinud või siiani ära vedamata.
No mis sa teed - on ilmas inimesi igasuguseid!! Kusagil Bhutani riigis India naabruses upub rahvas prügi ja vaesuse sisse ära, aga on lõpmata õnnelik.
Jaan Tammsaar öelnud eile, et inimesed ise mõtlevad endale kannatusi juurde. Et elu ei pea võtma kui üht lõpmata kannatuste rada.

(Lugesin läbi ka Irja Kassi Taimaa-jutu. Jätsin selle nimelt praeguseks ajaks.)

pilt ja jutt

Turvaline

Juba mitu päeva sain MSNi kaudu etteheitvaid teateid: sa levitad viirust, tee oma arvuti korda.
Olin isegi solvunud- mina ja viirused? Ma olen ju niii korralik, ei kola kusagil ringi, ainult kindlad sissetallatud rajad.

Kutsusin siis täna kaks toredat poissi oma arvutit vaatama. Istusid siin jupi aega, panid tõrjed peale, sättisid siit ja sealt, vahetasid paroole.
Nii, nüüd peaks korras olema.
Turvaline.
Turvalisus on ikka üle kõige. Igas valdkonnas.

Noored metsas sinililli korjamas (Epu erakogust)

Pistoda laul

Üks mehisemaid mehi meeste hulgas (vähemalt meesnäitlejate arvestuses) laulmas üht mehist laulu. Minu lemmik selles voorus! Kahtlusteta!

Testin ennast

Leidsin Tiia juurest. Lõbus teha.

Pikk nädalavahetus

Olen suhteliselt väheliikuv, jalad on küll all, aga rattaid pole. Kui ma kuhugi kaugemale, näiteks pealinna tahan sõita, siis tekib kohe küsimus, kuidas ma saan. Meilt ühtki bussi ega rongi otse Tallinna ei lähe. Tuleb otsida ja leida optimaalseid võimalusi ja ilma paari ümberistumiseta kuidagi ei ole võimalik. See kõik aga väsitab ja tüütab. Vahel on vaja paluda mõnd head inimest, et see viskaks Olustverre kiirbussi peale, aga vastutulelikkuselgi on piirid. Miks peaks keegi minu pärast laupäeval vara üles tõusma!?

Tallinnasse ma pääsesin ja sealt edasi Keilasse ka. Kõik oli peaaegu samamoodi kui eelmisel aastal. Külalisedki kordusid. Ainus vahe oli selles, et seekord oli "pidu ööbimisega"(minul).

Pühapäeval oli Tallinnas ilus päikesepaisteline ilm. Võtsime jalad selga ja kõndisime Kadriorgu. Mittetallinlasena ei satu ma sinna kuigi tihti, võiks öelda, et isegi üliharva.

Kui aega on vaja parajaks teha, siis on seda tavaliselt liiga palju. Jälle üks ajaga seotud paradoks.
Lühidalt - õhtuks olid piletid draamateatrisse "Voldemari" etendusele.

Paljud blogijad on seda juba näinud, ma ei hakka kedagi sisu ümberjutustamisega kiusama.
Vanem põlvkond mäletab hästi, kes on Voldemat Panso ja milline oli tema osa Eesti teatriloos.
Milline oli noor Voldemar, seda võisime näha Tiit Suka esituses.
Sukk on andekas näitleja, hea parodist, koomiku andega. Ja see pansolik paks s ja lehvivad lokid, ülevoolav energia, kehakeel ja kõlav naer! Ning punase niidina läbiv mõte: ma ei taha/ei tohi surra, mul on nii palju vaja teha!!!
Tohutu mosaiik, mis oli kokku pandud (Kivirähk ja Karusoo). Mulle meenus, kuidas Panso kunagi kirjutas, et ta jälgib elu mõttega, "kuidas seda lavastada". Eesti teater on Panso nägu ja tegu...suures osas.

Teatrisse peab minema puhanud olekus, vaimselt värskena. Mina aga olin eelnevatest üritustest väsinud ja piilusin vargsi kella. Mitte et igav oleks olnud, aga...

Koju tagasi jõudsin alles südaööks.
Väljas sadas sirget ja sooja kevadvihma. Olin läbimärg, kui tuppa astusin.

Selline nädalavahetus oli siis seekord.
Jäid ära kõik mu lemmiksaated, sest telekat me küll kusagil ei vaadanud.

Ees on õnneks lühike nädal.

Täna on kevad!

Mida imet teeb üks päikseline päev!

Tuli meelde üks lapsepõlveluuletus:

Nüüd sulisevad veed ja veed,
ööd nendest helisevad.
Ja mööda märga porist teed
me juurde tõttab KEVAD.

Kes on autor, ei tule pähe. Võib-olla Ralf Parve?

Ja jälle meenub Jaan Tätte:

Mis teed, mis teed, mis homme õhtul teed?
Läheks vaataks, kuis kraavides voolavad veed.

Kui oleks veel laps, siis paterdaks lompides ja laseks tammisid alla.

Lind ka laulis hommikul. Tuju läks kohe heaks.

Lapsed tegid aprillinalja kah. 5ndad olid ära segatud ja kriit oli paberiga kaetud. Eks ma siis tegin, et ei saanud millestki aru.

Tore päev see 1. aprill!!!

Pildid: esimesel liigvesi Soomaal, teisel kodukoha järv