Waterloo Roadi kool

ETV hakkas hiljuti näitama BBC uut sarja "Waterloo Roadi kool".
Ma arvan, et kõik, kellel kooliga mingit pistmist, leiavad siit palju mõtlemisainet. Ei jõua ära imestada, kui hästi tehtud - kui head probleemiasetused ja huvitavad lahendused. Ja mitte ainult kooli teema - õpetajate ja õpilaste omavahelised suhted, vaid ka kõike muud.
Britid ikka oskavad!

Valla raamatu esitlus

Igal juhul nüüd on ta valmis!

Pookstave panemas.

"Kaua tehtud kaunike" kehtib täiega!

Hääästi magus...mmmmm...

Lugemisest ja raamatutest

Kolmekuningapäev juba käes ja ma pole SEL AASTAL veel kirjutanudki.
Kaks nädalat on läinud nii kiiresti nagu veidi pikem nädalavahetus. Põhilise aja pühendasin lapse(laste) hoidmisele. Ei arva, et see kerge töö on. Vastupidi - eeldab head füüsilist vormi ja mängulisust. Õnneks mõlemad omadused on arendatavad... vajadusel.

Igal vabal hetkel lugesin. Ma ei tea, kas minister kiidaks mu valiku heaks. Vähemasti eestikeelne originaalkirjavara. Elulooraamatud. Üldiselt siis selline easy-värk.
Andres Laasiku "Kaljo Kiisk. Ikka hea pärast"(2011) läks mul üle kivide ja kändude. Nii detailirikas. Kuigi Kiisa filmid ju üldiselt teada, oli üllatav, kui palju intriige, piikide murdmist ja jama kaasneb loomingulise tööga. Vahepeal tekkis tahtmine lehekülgi vahele jätta, just nende pikkade jurade pärast, aga lugesin siiski lõpuni. Peategelase surma tõttu 2007. aastal jäi Kiisa enda osa raamatu valmimisel liiga põgusaks.

Kirsti Vainküla "Ervin Abel. Siin ma olen" (2010) oli väga kerge lugeda. Kesse Abelit ei teaks, eelkõige tema Kiirt, hilisemat Kiire-papat. Üllatas, et Abel nii populaarne ja armastatud rahvakunstnik oli. Halbadest joontest oli rõhutatud seda, et Abel laenas ohjeldamatult ja enamasti ei maksnud tagasi. Töötas nagu hull, eraelus mingi pullivend polnud. Naistele meeldis hirmsasti, sest oli sportlik, vaimukas ja alati ülikonnastatud-lipsustatud. Eks ta tervis selle va alkoholismuse nahka läks (jõi noorena äädikat!?), aga tal oli ka geneetiliselt nõrk magu.

Vahur Kersna "7X7"(2011) on mul veel pooleli. Mõne raamatu ees ja ümber käib suur meediakära. Kersna puhul räägib kaasa see, et tal oli/on mingi raske haigus ja see on nüüd seljatatud või kontrolli alla saadud. Mitte miski ei huvita kaasinimest rohkem kui teise elu intiimseim pool ehk siis eraelulised seigad-suhted, haigused jms. Mind häiris see, kuidas Kersna sõbrad-seltsimehed on kaasautoritena täiesti ettearvatavad- ütlevad seda, mida lugeja juba teab. Ma ei tea, kas see on ikka piisavalt hea võte, et elavast klassikust kirjutavad oma arvamusi ja hinnanguid tema kaasteelised-kolleegid. Millegipärast tundub mulle see tellitud kiitusena ja väga edev. Aga nohh, geeniuse värk!

Ja Vilja! Kindlasti on ilus olla kellegi noorusarmastus, mida ei varjuta isegi hilisem SUUR armastus.

Lisatud 7. jaan.
Lõpetasin eile Kersna ära. Erilise naudingu ja uhkustundega jutustab Kersna oma "ämbritest". Mõnda neist mäletan ka mina väga hästi. Näiteks seda Hommikutelevisiooni saadet 1993. aastal, kuhu Kersna oli kutsunud 2 äsjavalitud missi ja koleda Matti Miliuse, kes esitas kahtlase sõnumiga luuletuse.
Selle kohta kirjutab Kersna:" Mul oleks targem olnud põgeneda tagaukse kaudu. Fuajees ootas mind kolme meetri kõrguseks paisunud Enelin (Meius), kes, näost lilla, vajus mulle peale nagu tsunami. (---) Siis purjetas ta (Meius), südantlõhestavalt niutsuv prl Kits kaenlas, uksest välja." (lk 178)
Asi lõppes kohtus ja Hagi Šeini noomitusega Kersnale ja vabandusega televaatajate ees.

Eesti miss 1993 Karin Kitse (kindlasti mitte KITS!!!) oli minu klassi tüdruk ja väga kena, sümpaatne neiu, kes päris kindlasti polnud sellist kohtlemist ära teeninud. Oli siis Meiusega, kuidas oli.

Kas Eestis on hea elada ja muid uitmõtteid

Jõuluvana tõi mulle Vahur Kersna elulooraamatu, kus on palju pilte sees ja suhteliselt vähe juttu.
Vaatasin ka intervjuusid, mida VK oli teinud eriliste inimestega. Ma saan aru, et VK on üle elanud suure puhastuse. Loomulik ju, et pärast rasket haigust hindad ümber eluväärtusi.
Põhiline mõte, et tervis (ja hingerahu) on kõige tähtsam siinpool jõge, ja muidugi inimsuhted- lähedased, kes ei jäta sind üksi mis tahes raskes elusituatsioonis, läbis punase joonena kogu paketti.
Kõike muud saab raha eest osta. Ja kui raha ei jagu, siis järelikult pole ka vaja nii palju tarbida.
Küsimus, mida VK kõikidelt intervujeeritavatelt küsis, oli "kas Eestis on hea elada?". Eranditult kõik vastasid jaa, tuues põhjenduseks nii vaimseid kui geograafilis-poliitilisi aspekte.
Kõikide küsitletute nimed ei jäänud meelde, aga sisukaim oli mu meelest Sven Grünbergiga tehtud usutlus. Üllatus oli ka Erik Tohvri, rahvakirjanik, kelle teoseid ma paraku lugenud pole. Sümpaatne vana oli.

No sellist aastavahetust annab mäletada.

Tulin ühel õhtul venna juurest. Avasin oma korteri ukse, kass lippas nagu välk jalge vahelt välja. (Ta on tohutult solvunud, kui ma ära käin) Siis kuulen äkki helinat, õigemini viisi "I wish you a Merry Christmas and a Happy New Year". See kestis nonstop.

Esialgu arvasin, et pissipott laulab, aga siis meenus, et laulev pi-pott on ju Viljandi lapsel.
Hakkasin lauluallikat otsima. Lõpuks leidsin- see oli üks väike ilukarbike ehete jaoks. Kui sahtel oli lahti, siis laulis. Mis teda äkki laulma pani, ei tea. Ilmselt oli laps eelnevalt sellega mänginud. Arvatavalt laulis leierkast kõik need päevad, mis ma ära olin.

Eile õhtul tabas mind uus katsumus. Kui olin teleka kinni pannud ja sättisin magamist, kuulsin katkematut ja kõrget heli. Noh umbes sellist, mida teeb tuleandur, ainult veidi nõrgemalt. Kass oli ärritet ja hakkas kiunuma. Otsisin jälle heliallikat kaua enne, kui leidsin. See oli UPS. Lülitasin selle välja. Ilmselt pidev voolu kõikumine oli ta lolliks ajanud.

Aasta hakkab lõppema. Seekord oli ta siis selline - minu arvates sugugi mitte kõige halvem. Hinnad on jah palju tõusnud ja elu kallis, aga rääkisime noorte sugulastega, kes elavad Rootsis, ja resümeerisme, et Eestis on paljud asjad isegi paremini korraldatud. Ja tagasi keerates loo algusesse võin ikka ja jälle kinnitada, et iseenda eest pole kuhugi põgeneda. Hea on seal elada, kus sa tunned hingerahu ja tuge lähedaste olemasolust. Muid hüvesid võime ju endale osta !!???

Kui uus aasta on vähemalt sama hea kui eelmine, siis oleme mäel. Aga alati tasub loota, et tuleb parem!
Uut ja paremat kõigile blogijaile!!

Viimased jõuluostud

Olgu kohe alguses öeldud, et mingit jõulutunnet pole siiani. On hoopis tülpimustunne. Nagu Bianka väga tabavalt mainis, on jõulud igal aastal ühtemoodi, mis puudutab traditsioone. Eriliseks võib jõulud muuta - ilm, meeleolu, mingi kaasnev sündmus/ootus.
Tegin veel viimased kiired ostud, eelmine ostupäev oli möödunud laupäev, kui käisin läbi lörtsi ja lobjaka Viljandis jõululaadal. (sealt ma selle viiruse sain!)
Kuigi täna on viimane päev enne jõule, ei näinud ma kusagil rahvamasse tunglemas ja oste sooritamas. Vastupidi. Majapidamistarvete poes polnud kedagi ja müüja kallas minu peale oma varjamatut pahameelt. Esiteks püüdis ta mind veenda ostma kunstkuuske, kui juhtusin korra kuuse poole pilku heitma. Siis näitas ülisoodsa hinnaga toasusse (2 eurot paar). Seal oli veel väga hea hinnaga müügil lastekelk(puust) ja soome kelk(punane).
"Kui lumi tuleb, võetakse need kohe ära, " porises müüjanna, "ega keegi ju ette mõtle!"
"Maal pole mõtet poodi pidada! Kõik käivad linnas ostmas. Küll te ükskord näete, kui iga kruvi järgi peab Viljandisse sõitma!" pahandas poeomanik.
Tundsin ennast süüdi, kuigi ma selle poe püsiklient pole. Läksin lihtsalt vaatama.
Ega`s poes vaatamas käida, ikka ostmas!

Häid jõule! Olgu nad ikka mõnes mõttes erilised!

Jõulude eelõhtu

Vanad saavad susse ja sokke

Minu säästuaja jõulukompa (valminud täna hommikul kiiruga)

Minu lemmikkuused "stiliseeritud jõulukuuskede" võistluselt. Oleks tahtnud endale ka midagi sellist teha kui alumisel pildil, kuid ei viitsinud vihmaga õue puuoksa otsima minna.


***
Ükskõik, kuidas eirata mõtet lähenevatest jõuludest, tulevad nad siiski. Ärge saage valesti aru. Jõulude vastu pole mul midagi. Las nad olla. Jõulude aegu saab mehiselt süüa. Sülti ja verivorsti, seapraadi ja hapukapsast. Mis sest, et pärast jõulu on mitu kilo juurde tulnud ja magu välja veninud.

Kingitustega on alati häda. Pole ideid. Ammu oleme loobunud kingitustest, millel puudub praktiline väärtus. Noored pered saavad köögitarvikuid, lapsed saavad pidžaamasid, vanad saavad toasusse ja etnosokke. Ühel aastal kinkisime raamatuid, mida laenutamise korras kõik lugeda said.

Lastele tuleb jõuluvana, kuigi kumbki 2st ei oska veel nii palju keelt, et salmiga maha saaks. Loodetavasti ei karda nad jõuluvana. Mida aeg edasi, seda rohkem lastekeskseks me muutume, sest lapsi tuleb juurde.

Tegin endale koju ka väikesed jõulukompad, sest kuuske ma sel aastal ei too. Kuigi täna on endiselt "vihmane ja pime polaaröö", on mul imekombel veidi jõulutunnet. On ka viimane aeg, sest 4. advent käes ju.
Muide, esimene jõululõuna - töökollektiiviga Taagepera lossis - on juba toimunud.

Alumised pildid SJ valla kodukalt.

Detsember - jõulukuu

Vaatan aknast välja - paistab ilus ilm olevat. Päike tõusis äsja, maa on roheline, taevas helehall. Mitte miski ei meenuta talve. Õhtuks pidi kohale jõudma järjekordne tuul ja vihm.
Usun küll vanarahva tarkust, et "ega tali taeva jää". Kui enne lumi pärale ei jõua, siis märtsis hiljemalt.
Nii palju siis ilmast.

Lugesin just lastele ette üht käitumisõpikut, kus muuhulgas oli öeldud, et "absoluutne tabu on rääkida võõraste inimestega haigustest, surmast, rahvusküsimustest, vältida võiks ka poliitikat", see-eest sobib aga alati võtta üles ilma teema. Te ju teate küll seda inglaslikku small talki?!

On selline asi nagu arenguvestlus.
Miks peaksid vanemad tahtma mulle rääkida oma pere probleemidest? Miks peaksin ma seda teadma? Vahel on nii ebamugav kõigil osapooltel. Olen märganud, et vanemad kaitsevad/õigustavad igal juhul oma lapsi. Võib-olla on see päris loomulik. Vahel järgneb õpetaja suhteliselt ettevaatlikule kriitikale selline turmtuli, et tuju läheb ära mitmeks päevaks. Laps vaatab kõrvalt, ja kindlapeale tunneb uhkust südames, et tema ema(üldjuhul käivad koolis ju emad) julgeb õpetajaid süüdistada.
Üldiselt oleme hakkama saanud, jäädes viisakuse piiridesse ja lähtudes põhimõttest, et osa teemasid on tabu.

Olen selleks aastaks arenguvestlustele ringi peale saanud.
Jõuludeni on jäänud kõigest kolm nädalat. Põletan hoolega küünlaid.
Kaunist advendiaega kõigile!

Pildil eelmise aasta 1. advendi hommik