Täna on suvi - 21. juuni 2012

Eile said elluastujad kätte oma lõputunnistused. Nende jaoks on see elu ilusaim aeg. Mitte kunagi hiljem ei taju nad seda nii selgelt, et kõik teed on valla - mine, kuhu tahes. Õige pea sulgub enamus võimalustest - raha, võimete, suutlikkuse, tahtmiste takka. Aga igaühe jaoks leidub siiski elus midagi spetsiaalset temale ettenähtut. See on lohutav teadmine.
Täna ma pildistasin lilli.
Kaunist suve!

Jälle käes on juuni

Lehekuuke lendab, kägu kukub leina,
vikat ootab räästas, millal pääseks heina.
Kostab pillihäält ja külakiige kaiku,
enne heinaaega tunned suve maiku.

(Hando Runnel "Talupoja kalender")

Suve hakul (kui pidada suve alguseks tinglikult 1. juunit, maikuuga saab kevad läbi) meenub mulle alati 2 Runneli luuletust. Üks on eespool osutatu, teine "jaanipäevaks kõrgeks kasvab rohi". Mõlemad tuntud ka viisistatuna.

Vaatasin läbi eelmiste suvede postitused (see suvi) ja tegin järelduse, et jahe kevad ja lausa jäine suve algus ongi meie kliimavöötmes tavapärane. Miks mulle siis tundub, et seekord on eriti külm, lausa selline, et ei taha toast välja minnagi?

Järgmisest nädalast jäävad koolilapsed suvevaheajale. Need arvamusliidrid, kes aeg-ajalt tõstatavad küsimuse, et meil on liiga pikk suvepuhkus, et tea, mis nad räägivad. Kõikidel on toss väljas. See, et paljude laste jaoks jääb suvi tühjaks, organiseerimata, sest ei pakuta piisavalt laagreid ja töötamise võimalusi, on hoopis teine teema.
Minuealiste põlvkond käis vähemalt ühe vahetuse pioneerilaagris ja teenis orjatööga endale ka väikese taskuraha, rohides sovhoosis kilomeetripikkusi peedivagusid või korjates marju. Maalastel olid kodus omad kohustused. Õnneks pold sel ajal arvuteid (mis on kuradist!) ja telekast ei näidatud ka midagi. Vihmase ilmaga lugesime kodus raamatut, täitsa vabatahtlikult, muide.
Nüüd, kui ma soovitasin(!!) suvel 2-3 raamatut läbi lugeda, muutus klass hüsteeriliseks: "Me tahame suvel puhata kaaa!"
Lapsed ei oska oma aega sisustada, nende vaba aja tegelused on passiivsed. Vanematel aga pole aega, võib-olla ka võimalusi ja tahtmist-oskust midagi muuta.
Ja veel see, et seadusega on keelatud lapsel tööd teha. Miks peab pendeldama ühest äärmusest teise?
Isegi enese järelt koristamine on keelatud!!? Katsu sa lapsele öelda, et "võta kommipaber maast üles."
"Ega mina pole seda visanud," ütleb ta.

See on jah jutt, et "vanasti oli rohi rohelisem", aga mõned väärtused on ikka devalveerunud küll.

Ootan suvesooja, ootan puhkust, ootan...tont teab mida. Viimased nädalad veel tööl käia!

pildil Parika rabajärv maikuus 2012

Koolikinu

Vaatan ikka seda BBC "Waterloo Roadi kooli" filmi, kui selleks ajaks koju jõuan. Alati ei jõua, aga pole hullu - ega ma nii suur fänn ka pole.
Vahel siiski tahaks mõnega arutada ja võrrelda sealseid olusid näiteks meie (Eesti) kooli omadega.
Kõikides maailma koolides on 2 antagonistlikku klassi - õpilased ja õpetajad- ja kogu trall käibki selle ümber "kes-keda". Laias laastus.
Ja need muud probleemid, mis elu ette söödab, on seinast seina. Mida kõike siin pole- uimastid, varane seksuaalelu, homovärki, toitumishäired, halvad kodud, saamatud vanemad, haigused, surm, mõrv, suitsiid, erivajadustega lapsed, koolikiusamine ja igasugused käitumishäired nagunii jne jne

Mille peale olen mõelnud?
- meil võiks ka olla selline karistusklass, kuhu saata lapsi rahunema ja kus nendega spetsiaalselt tegeldakse
- meil võiks ka olla sotsiaalpedagoog, kes lahendab konkreetsete õpilaste juhtumeid professionaalselt
Mille üle imestan natuke?
- direktor tegeleb rohujuure tasandil kooliprobleemidega, mitte ei ole esindusfunktsioonis või majandusasjade peal ainult
- koolis on näha ka meesõpetajaid (2 koguni sarja algusest peale), kuid direktoriks on naine
- koolis on erinevaid õpetajatüüpe, esimeseks kriteeriumiks on toimetulek klassiga (mul on kahju, et koolist on lahkunud Steph)
-veidi arusaamatuks jääb see õppekavade asi ja A-astme õpetus koolis(ma pole ka eriti süvenenud)
- millegipärast näidatakse päris tihti mingit söögitegemise tundi, mis lõpeb toiduloopimise ja täieliku kaosega
- õpetajate eraelu on üldjuhul kajastamata või siis väga probleemne (ühtki õnnelikku õpetajaperet pole)

Mõtlesin, miks on mul huvi selle filmi vastu langenud. Nüüd taipasin: siin puudub huumor, hea briti nali, mis näiteks "Südameasjas" on täiesti olemas. Ainult see vana Grantly rebib vahel kildu, aga nüüd on temastki tehtud üks hädavares, pussakas, salajoodik. Tõeline pärl oli veel see, et ta õpetas "valesid teoseid", ei täitnud õppekava, sest naine oli haige:)

Lugesin telekavast, et 6 hooaega on filmi tehtud, alustatakse 7. hooaega (2012)

"Ukuaru" Ugalas

Käisin Ugalas "Ukuaru" vaatamas. Nüüd lugesin Margus Mikomägi väga kena arvustust Maalehes ja tahan ka kaasa kiita.
On jah natuke nagu filmi moodi, aga on ka veidi teistmoodi. Minna osatäitja Carita Vaikjärv meenutab tüpaažilt noort Elle Kulli, aga ega Minna polekski saanud olla selline tänapäevalik piitspeenike beib. Kuidas ta siis vastu oleks pidanud sellele jube raskele elule ja tööle!
Kui noor Lembit Ulfsak on vastupandamatu seal filmis oma pilliga, siis lavastuse Aksel on nats niruvõitu (Meelis Rämmeld) ja pilli ei mängi ta ka mitte. Pilli mängib teine mees (Jalmar Vabarna). See oli neil väga hästi ära lahendatud.
Ma vaatasin ja mõtlesin: kui palju suudab Eesti naine, kui lõputu on tema kannatus ja kui ääretu ta usk ja lootus. Lavastuses on Aksel kuidagi eriti loru ja laisk (noh füüsis ka mängib oma osa!). Ei saa kohe arugi, miks see Minna teda nii hirmsasti tahtis ja armastas.
Keldriaugu peremees (Indrek Sammul) on laval sümpaatsem kui filmis. Ma oleks küll vist Minna asemel tema valinud. Kas tõesti on Eesti naine õnnetu nii siis, kui ta läheb mehele armastusest (pilli pärast?), kui ka siis, kui mängus on raha ja rikkus?
Parim variant oleks mõlemad korraga!!!

Lavastus oli tore, täpselt just selline, nagu Margus Mikomägi kirjutas. Ja see "Ukuaru valss", mis lõpus kõlab, on nii ilus. Arvo Pärdi muusika ja puha.

Tuled koju ja mõtled veel tükk aega. NII raske, kui oli sõja eel ja ajal, praegu küll pole. Või ma ei ole millestki aru saanud:)

fotod netist võetud

Esimene mai

Eile, 30. aprillil istusin 6 tundi riigieksamil. Olin võtnud endale tööd kaasa, ka paar ajakirja, aga kolleeg pakkus lugeda Margit Mõistliku monograafiat Artur Alliksaarest "On raske vaikida ja laulda mul" (2011). Lugesin selle "ühe hingetõmbega" läbi.
Nii meeldis ja köitis mu meeli. Julgen küll väita, et see on üks paremaid omasuguste seast, mida ma viimasel ajal lugenud olen.

Kui mina 60ndate lõpupoole ülikooli jõudsin, oli Alliksaar juba surnud, aga tema vaim näis lehvivat ikka veel ülikooli ja Werneri kohvikus. Tolleaegne akadeemiline noorus oli ikka hullult pöördes Alliksaare (edaspidi AA) pärast. Tema luuletused levisid käsikirjadena ja suuliselt. Tolleks ajaks oli ilmunud ainult üks väike luulekogu "Olematus võiks ju ka olemata olla" (1968, "Loomingu" Raamatukogu), mida mul oli tohutu õnn omada. "Alternatiivid" olid peas ja neid sai igas sobivas situatsioonis tsiteerida.
"Kas elu on naljakalt tõsine või tõsiselt naljakas?"

Mis mind hämmastas AA elu ja saatuse juures, oli see, et olud olid pidevalt tema vastu, et õnnelikke ja rahulikke perioode polnudki. Treffneri koolist välja heidetud, jäigi see AA viimaseks ametlikuks kooliks (seega siis 9 klassi), kuid kas kellelgi tuleks pähe teda hariduse puudujääkides kahtlustada. Muide, oma poolikut haridust ta häbenes ja varjas, isegi valetas selle kohta. (Miks muidu räägiti varem, et ta on ühe semestri ülikoolis õigusteadust õppinud?)
Kust pärines tema geniaalsus? Eks vist taevast ja suurest lugemusest.
Oma lühikeseks jäänud elu jooksul (suri 43aastaselt) tundis ta pidevalt nälga nii vaimses kui füüsilises mõttes. Tegelik elu ei armastanud teda. Kui oligi veidi stabiilsem aeg, siis põles vahelduseks maja maha.
Natuke isiklikku õnne on siiski kõigile ette nähtud. Nii kohtas AA Lindat, kes oli tast 6 aastat vanem, ja neile sündis poeg Jürgen. Lindat ma mäletan, kuigi isiklikult ei puutunud kokku. Temast räägiti, ja mitte kunagi halba. Ta oli väga eriline, isegi kummaline, aga samasugune vaimne aristokraat kui AA. Vaesus ja puudus ei jätnud neid kunagi maha, aga see ei teinud neid pisikesteks väiklasteks inimputukateks.
Ain Kaalep on maininud oma mälestustes, et AA-d ümbritses palju ülekohut, nõmedust ja argust, mis ei ole teatavasti kunagi nimetu.
Ma ei saanudki aru, miks AA loomingut tema eluajal ei avaldatud, kuigi kogu pealkirjaga "Tuul käib tantsimas sarapuusaludes" oli kirjastusele juba 1965. a üle antud. Vist ongi nii, et kõige suuremad vaenajad on sama tsunfti tegelased. Kadedus, mis muud.

Kõik teavad AA luuletust "Aeg" ("Ei ole paremaid, halvemaid aegu./ On ainult hetk, milles viibime praegu.")
Ma kirjutasin ära teise samanimelise luuletuse.

Aeg ei oota, aeg ei ole kärsik.
Jääb vaid mälestus ja mõttevärsid.

Tuul toob pakast, jahutades ahju.
Millestki on kohutavalt kahju.

Millestki on talumatult hale,
ja see miski kerkib kõrgemale.

Ühel tummal õhtul temas upud,
pihus puhkemata õienupud.

Artur Alliksaar

P.S. 1999. a jõuluks kinkisin iseendale AA "Päikesepillaja". Selle järelsõnast:"Tegelik elu jättis Poeedi kõhu sageli tühjaks. Tegelik elu ei armastanud teda. Ta pidi liiga ruttu lahkuma. Vaimuelus on kõik vastupidi. Vaimuelust ei lahku Alliksaar kunagi." (Arne Merilai)

Sünnipäev, 3

Märts - sünnipäevakuu. Vähemalt pooltel mu sõpradel on selles kuus sünnipäev. Või siis veebruaris või aprillis, ühesõnaga - sealkandis.
Ega ma suurelt taht oma sünnipäeva pidada, parema meelega poleks üldse väljagi teinud, aga kussa pääsed.

Tänapäeval hoolitseb FB selle eest, et juba esimestest hommikutundidest hakkab saabuma õnnitlusi- virtuaalseid. Mõtled, et ah see kõik on nii pealiskaudne suhtlus! Paljud soliidsed inimesed peavad feissbukki isegi kahjulikuks või vähemasti ajaraiskajaks, aga mina nii puritaanlik pole. Mul on puudusi, olen sellega ammu leppinud:)

Pooled märtsikuu sünnipäevad on selleks puhuks peetud. Tulemas on veel väiksemas ringis, traditsioonilised, võib-olla ka improd.
Aasta tagasi tabas raske haigus üht meie sõbrannat, kes alati suure mängulisusega oma sünnipäevi pidas (ka märtsis).
Sünnipäeva paiku on inimene nii haavatav, murelik, ebakindel. Mul on heameel, et ma ka seekord eluga pääsesin.
Soovin kõigile kena kevade algust. Kui päike veed valla lööb, siis pole enam pidamist.
Küll ma ootan kevadet!

Õige eestlase autoportree

Vaatasin minagi Eesti Laulu selle-aastast finaali koos Andrus Kiviräha kirjutatud ja Suka-Teplenkovi esitatud vaheklippidega. Laulude kohta midagi arvama ei hakka (pole mingi spetsialist), aga mulle meeldis, et võitis eestikeelne lugu. Nii Lenna kui Ott mõlemad väärisid võitu mu meelest, aga meil on alati nii, et kui poiss ja tüdruk on võrdsed, siis antakse võit poisile (naissugu on kindlapeale aktiivsem helistaja).

Vaheklipid olid tabavad, aga neid peaks eraldi vaatama.
Nagu üks õige eestlane, lugesin minagi hommikul, mida delfis kirjutatakse ja kuidas seda kommenteeritakse. 3 korda võite arvata, mis prevaleerib! Õige, Robert kohal. Ta alustanud vist juba kontserdi esimestel minutitel. Muidugi ei olnud midagi hästi - laulud haledad (ikka Heidy Purga süüdi), Piret Järvis mõttetu tibi, vaheklipid labased ja ei ajanud isegi suunurka võbelema jne jne

Mõnikord ma kannatan hingeliselt oma kaasmaalaste õeluse, rahulolematuse, labasuse, piiratuse, taktituse pärast, mis paistab vastu kommentaariumidest. Ma tean küll, et meie sinuga sellised pole, ma üldse ei tea, kes mu sõpradest ja lähedastest oleks, aga ... KES need on?
Ah õige, Robert oma emaga ju, see kärnas näoga ja väärastunud mõtteviisiga.

Pildil üks õige eestlane Andrus Kivirähk (foto Ilmar Saabas, delfi)