Vihmast märg kodulinn

Vaata teisi siit

Käisin õunaraksus

Esmalt räägin ära ühe igivana loo.
Õppisin siis ülikooli viimasel kursusel. Ühel sügisõhtul tuli keegi välja ettepanekuga, et lähme õunaraksu. Kesklinnas ei teadnud õunaaedu olevat, seega sõitsime linnaliinibussiga Veerikule. Korjasime kotid täis, kui ühele koerale vahele jäime. Oli teine vaikselt lähedale hiilinud. Ma ei mäleta täpselt, kas kedagi jalast naksas ka. Jooksime maailmarekordilähedase ajaga aiast kaugemale, selja taga kuulmas omaniku sajatusi.
Ega see ilus tegu olnud. Veel aastaid hiljem meenutasime ja  arutasime, et kui oleks ikka totaalselt peremehele vahele jäänud, oleks võibolla ülikoolist välja visatud. Aga õunaisu oli nii suur.

Nüüd tänane lugu. Tulin poest, rattaga. Mõtlesin, et sõidan oma kunagiselt aiamaalt korraks läbi. Vaatan, kas seal vanade puude all on ka õunu natuke. Et nii isu on.

Kunagi ammu, üle 30 aasta tagasi rajas minu isa õunaaia. See oli ühe  suure talumaja juures (aias). Me kasvatasime seal ka köögivilja ja maasikaid. Omal ajal. Vanaperenaisega olid suhted sõbralikud - ta kutsus  tihti kohvi jooma ja pakkus kooki ka kõrvale.
Siis tuli meil oma riik tagasi, aga perenaine ütles, et sest pole midagi, ikka võime tema aias oma väikest aiamaad pidada.Siis suri minu isa ja veidi hiljem ka perenaine. Ma ei tahtnud üksi enam põldu harida, nii jäigi kõik sööti, välja arvatud õunapuud, mis olid veel täis elujõudu. Korjasime sealt ikka õunu ja saagirikastel aastatel tegime õunamahla.

Viimastel aastatel on sinna talumajja (mis on rehielamu tegelikult) elama asunud üks vanamees - ma kahtlustan, et juudi rahvusest (see pole muidugi põhiline). Ta on vist peretütre elukaaslane või manuline, ei teagi täpselt. Olevat kusagilt Venemaalt tulnud. Peretütart pole ma kaua näinud, ainult vanamees tosserdab seal ringi. 

Olin just mõned õunad sõstraroosa alt pihku korjanud, kui äkki vanamees kõpsti mu kõrval (minust pikem küll pold!) ja karjub, sõimab vene keeles. Mul ei tulnud hoobilt kõik sõnad meelde, aga püüdsin ütelda, et võtan natuke söögiks, et minu isa istutatud puud.

"Eeta majaa zemljaa!" karjus ta.

Nii  ülbe olin ma küll, et õunu tagasi maha ei visanud. Muidugi, ma  ei vabandanud ka. Kui ta poleks kõigest kõrist mu peale karjunud, vaid küsinud rahulikult, mis õigusega ma seal  toimetan, oleks mul  meelde tulnud ka ilusad vabandavad sõnad vene keeles - prostite požaluista, jaa bolše ne buudu....
Ma küll poleks kellelegi keelanud neid mahakukkunud õunu, mida oli seal kui loogu maas.


Pildil õunad, mida pakuti lahkelt ühest teisest kohast, kus eelmisel nädalavahetusel külas käisime.

Üks maja on igaühel

Otsisin mitu päeva ühte Ellen Niidu luuletust, mille pealkirja ega muid bibliograafilisi andmeid ei mäletanud. Otsisin kodust ja  koolist,  internetist ja raamatukogust. Lõpuks leidsin ikkagi oma kodust - ühest valikkogust "Maailma pidevus" (ilmunud 1978)
Et enam rohkem oma elus seda otsima ei peaks, trükin ta ümber.

Üks maja on igaühel

Üks maja on igaühel
mõne sumeda tänava ääres,
mõne väikese väljaku ääres,
 mõnel veidike kõrgemal künkal,
või lihtsalt maanteederistil,
või lihtsalt kesk metsi ja nurmi
on igaühel üks maja.

On palliplatski seal kõrval
ning õue peal põõsad ja puud on,
mille vahel on mängitud kula
ja kilades pilgatud poisse
ja rebitud plikasid patsist.
ja paar aastat hiljem neidsamu
koolipeo järel oodatud vaikselt
samas puude all, ärevus kurgus.
On igaühel üks maja,
kus aed on ja palliplats kõrval.

----
On klassitubagi kõigil
vana pirnipuu varjuga aknais,
või ka vaatega väljaku poole,
kus kilksumas, kõlksumas tänav.
Nii mõnigi tõsine tarkus
seal klassitoas sai meile selgeks.
Meil kõikidel kuskil üks klass on.

 On mitmesse raskesse tundi
aeg veel meile helistand kella
ja mõneski rängas kontrolltöös
me oskus on proovile pandud.
Seal teisiti, teisiti oli
kui tahvli ees tuttavas klassis.
Vaid kahed olid needsamad.

----
Kahest tundmatust tunduvalt rohkem
eluvõrrandis tundmatuid leidub.
Aga hea on, kui vähemalt kahte
kätte leidma on õpitud koolis -
iseennast ja südameausust.

Kui hea, et meil kõikidel kool on,
et meil klass on, kus õppida tuli
elu naljakat alust ja öeldist
ning lihtsa füüsika tarkust.
Seda kõike ka kõrgemas astmes
on ometi, ometi tarvis.

(Luuletus on väga pikk, paar salmi jätsin vahele. Mitte et see just EN tipp oleks, aga otsimise käigus leidsin, et koolist on üldse vähe luuletusi tehtud.)

Meie koolis on  pidu. Hariduselu 325. aastapäev.
Kui minu vennad ütlesid esialgu, et nemad ei tule, siis nüüd on kolmest 2 tulemas. Et mine tea, mis 5 aasta pärast on ... igasuguseid asju võib vahele/ette tulla. Ja kool võib ära kaduda.
Eelmine kokkutulek oli 5 aastat tagasi.

Õnne vanavanematele!

On pühapäevahommik. Päikseline, muide.
Kas teil on meeles, et täna on vanavanemate päev?
Kui hiljuti arutati siin ja seal tuliselt selle üle, kas saada lapsi, kui palju saada ja miks üldse lapsi tehakse, siis ma tuletan teile meelde, et vanaemad ja vanaisad on meil kõigil olnud (või siiani olemas - kas või mulla all).
Ja üks tõsiselt võetav argument laste poolt on see, et vastasel juhul ei saaks me iialgi vanaemaks-vanaisaks. See oleks aga kurb, sest millele siis mõelda oma elu teises pooles, kelle järele igatseda, kelle arengut suure heldimusega jälgida, kelle kallisid ja musisid nautida?

Olgu peale nii, et lapsi saadakse vahel ka suurest isekusest, et oleks tuge vanaduses, aga lapselapsed tulevad meile kingitusena, nö boonusena.
Mul on sõbrannasid, kes on üksikud ja kes kahetsevad siiani, et pole omal ajal lapsetegu ette võtnud. Kahjuks päris üksi ka seda ei tehta (vähemalt Sõrits peab olema!!), kuigi kasvatamisega saadakse tihtipeale ka üksi hakkama ja vahel täitsa edukalt.
Mul endal ainult üks laps, aga ei saa ütlemata jätta - kaks lapselast! Ja see teeb mind tohutult õnnelikuks.

Kaunist vanavanemate päeva!

Lilled siit

Suve nukker lõpp on käes

Augusti viimase nädalavahetuse laupäeva hommik on hall, vihmane, peaaegu ilma lootuseta, et taevas selgineb. Umbes tunni pärast oleme oodatud Viljandimaa lõõtspillipäevale, mis toimub Pärna puhkekülas esimest korda. Päevakava on väga rikkalik - õpitoad, kontserdid, õhtul simman. Vilets ilm võib päeva natuke ära rikkuda, kuigi ma olen tähele pannud, et õige eesti inimene ei lase ennast mingist tühipaljast vihmast häirida. On ju olemas vastavad riietusesemad.

Eile käisime Olustvere mõisa reheküünis Ugala suvelavastust vaatamas. Etendusest ma enne suurt midagi ei teadnud, v. a paari vihjet olin kuulnud siit-sealt - et väga pikk on ja et öösel hakkab külm.
Seda teadsin ka, et mängivad 7 meest ja Merle Palmiste. Muljed on väga segased. Ei taha nii kultuurikauge olla (muide, kultuuriminister väisas ka seda konkreetset etendust) ja öelda, et kohati oli igav ja veniv. Pigem tunnistan, et ei saanud kõigest aru - noh sellest allegooriast ja mitmekihilisusest. Otsisin täna, et mida siis meedias on etenduse kohta arvatud. Mitte midagi erilist.
Peategelaste paar - 2 Cambridge´i aednikku, kes olid töötuks jäänud kahtlase skandaali tõttu ja keda külakogukond põlgas - oli kogu õhtu laval ja ma tõsiselt imetlesin nende mängu (Meelis Rämmeld ja Tarvo Vridolin). Naiskriminaali etendav Merle Palmiste oli väga tavatus rollis. Maitseasi, aga ma vist päriselt teda ikka omaks ei võtnud. Aga ega pole ju kerge mängida brutaalset, ootamatute meeleolumuutuste ja ettearvamatute reaktsioonidega endist naisvangi, kui ise oled peaaegu kõige naiselikum naisnäitleja eesti lavadel, nagu ma kusagilt lugesin.
Kui aednike süüasi etenduse lõpuks ikkagi paljastus, siis naise oma mitte.

Huvitav oli muidugi etenduse paik, lavakujundus, kogu see müstika ja lõhnade mäng (viirukilõhn etenduse algul vallandas minus kerge astmahoo). Suveetenduse jaoks oli tükk väga keeruline, aga ega kõik peagi ju tilu-lilu olema. Kottpimedas augustiöös koju tagasi sõites nentisime, et suve nukker lõpp ongi käes. Nii lühike ja vihmane, nagu ta oli. Suvi nimelt.

Foto Jaanus Laagriküll Ugala kodukalt. Näide etenduse paiga ja miljöö kohta.

Muide, taevas on heledamaks läinud. On lootusrikas:)

Ka asjadel on oma aeg

Paar nädalat tagasi kustus mu läpaka ekraan (kuvar, monitor?). Tegi isegi väikese prõksu, mis ei võimaldanud mitutpidi arvata. Kui kurtsin oma õnnetust sõpradele ja tuttavatele, siis nad ei võtnud minu muret südamesse, öeldes, et kindlasti on aku tühi!!! Justkui ma oleks täitsa totu. Aku töötas mu läpakal nagu kellavärk. Hiirgi sai hiljuti välja vahetatud.
Olles igal pool oma muret kaevanud, olen astunud sammukese lähemale lahendusele, milleks on - uus OMA läpakas. (ma ei julgegi öelda, kelle see eelmine oli)
Vähe veel sellest - ilmselt olen ma ilma ka kõigest väärtuslikust, mis läpaka sees, sest mingeid koopiaid pole ma ometi ju teinud!!!

Lauaarvuti mul muidugi on, aga see on niiii vana, eelmisest sajandist. Arvutite puhul ei kehti vist "peaasi, et töötab", ega ta tolmuimeja või külmkapp ole! Mitmed funktsioonid on puudu, isegi mälupulka pole kuhugi pista. Millegipärast ei tööta ka kõlarid enam. Uusi programme pole võimalik alla laadida. Üldse - bedaaaa!UPS! Muide, ka see sai talvel oma loomuliku lõpu!
Muidugi mõista ostan ma uue läpaka, nagunii pidin ostma, aga alles aasta pärast. Aga milline osta, mis hinnaklassist?

Teine asi, mille puhul märkan väsimuse märke, on minu digikas. On hakanud tegema uduseid pilte. Sellele veale osutas mu tütar, aga olin seda ka ise märganud.
Ei tea, kui pikalt on planeeritud nende odavate fotokate aeg. Ma pole proff ega ka väga suur huviline, et peaks ostma endale mingi udupeene kaamera, aga pilte tahaks ikka edasi klõpsutada. Oma lõbuks ja et ka blogisse panna!

Tänapäeva maailmas on nii korraldatud, et asjad ei kesta igavesti, isegi mitte "kaua", et ikka tarbijaid jaguks. Seepärast lähevad asjad ruttu katki või vananevad moraalselt. Televiisori katkiminemist ma isegi ootan natuke, et saaks uue:)

Lugesin Kevinist

Ma teadsin seda teost ammu, sellest räägiti ja kirjutati omal ajal palju. Lisaks tuli ka film.

Hakkasin meenutama, mitut Kevinit mina tunnen. 2 olen õpetanud, seega tunnen veidi lähemalt. Pärast raamatu lugemist ei paneks ma ühelegi väikesele poisile nimeks Kevin. Üks jookseb siin meie õue peal ringi. Või on selline suhtumine paranoiline!?

Ümberjutustamisel pole mõtet- kes tahab, loeb ise.
Ainult mõned mõtted.
1. Autor (kannab mehe nime, aga on naine) pole ise lapsi tahtnudki, teadlikult, sest teda hirmutasid uudised poisikestest, kes oma kaaslasi maha kõmmutavad.
2. Tal on üks laps, Kevin, kellega on ta eluks ajaks kokku määratud ja kes ei saa kunagi vanemaks kui 18.
3. Kui lugejad ikka pommitavad autorit küsimusega, kas Kevini kurjus oli kaasa sündinud või ema süü, siis vastab Shriver enamasti nii: "Kui ma raamatus sellele küsimusele vastamast keeldusin, siis miks peaksin ma nüüdki vastama?"

Teos on kirjade vormis. Eva kirjutab oma abikaasale ja laste isale Franklinile analüüsivaid ja tagasivaatavaid kirju. Kui ma poleks lõppu enne ära lugenud, siis poleks ma teadnud juba poole raamatu peal, et Kevin tappis ka oma isa ja oma väikse õe. Enne, kui läks tapma klassikaaslasi ja inglise keele õpetajat. Tema tapmisviis oli eriti jõhker ja julm- kuigi räägitakse kogu aeg "koolitulistamisest", tappis Kevin oma ohvrid vibunooltega ja ainult 2 neist surid kohe, ülejäänud jooksid verest tühjaks tilkhaaval.
Eriti küüniline, et selle ammu(vibu) oli Kevinile jõuluks kinkinud tema isa ja ülima meisterlikkuse oli ta saavutanud koduaias treenides.
Muidugi jääb küsimus, kas on olemas põhjendamatut julmust. Kas võib olla nii, et laps sünnib peletisena, jõhkardina, kes juba esimestel minutitel näiteks hülgab oma ema tissi jälestustundega. Kes situb püksi (pampersitesse) kuni 6. eluaastani...vihaga, nimelt, sest ta teab, et see on asi, mis võib tema ema lõputult närvi ajada. Juhtub, et ema ühel meeleäraheitmise momendil heidab lapse endast eemale, nii et see saab lahtise luumurru. Kõik, mida Kevin oma noores elus teeb, on ajendatud vihkamisest oma ema vastu. Ja kogu maailma vastu. Tal pole ühtki positiivset emotsiooni. Tal puudub absoluutselt empaatiatunne.
Ma ei arva pärast teose lugemist, et süü oli ainult emas - jah, ta tõesti tunnistas, et kahetses oma lapsesaamissoovi, kuigi oma teist last - tütart Celiat - ta armastas. Isa ju oli ameerikalikult tubli lapsevanem. See aga ei lugenud midagi.

Teose lõpp oli veidi ootamatu, isegi kummaline. Ema Eva mõistetakse kohtus süüdi lapse mittearmastamise kaasuses. Ema tunneb alles nüüd pärast süüdimõistvat otsust, et ta võiks oma poega armastada ka sellisena, nagu ta on, ja jääb ootama tema vangistuse lõppu, teadmata ette, mis produkt sealt teisest otsast välja tuleb.
Nagu ei tea ükski lapsevanem, kes on see inimene, kes nende ihuviljana maailma sünnib.