Pehme ja karvane

"Pehmed ja karvased" on naljakas saade/sari, aga millegipärast ei tule mul alati meelde seda vaadata. Täna õhtul vaatasin ja oli jälle ... päris naljakas. Seal on vist mingeid muutusi tehtud - uued maskid, õigemini nukud!? Vähemalt Etkar ja Mart olid küll täitsa uued. Eelmine Etkar meeldis mulle rohkem. Nüüdne on liiga heroilise välimusega. Vana Mart oli liiga tokerjas, uus sutt soliidsem.

Dialoog oli nagu ikka päevakohane, aga mille peale ma kõvasti naersin, oli Sea avameelne tunnistus: " Mina olen nii loll, ma ei oskakski riiki reeta." (jutt oli siis riigireetmise skandaalist). Või see, kuidas Mart ja Kristiina vaidlesid, kumb rohkem venevastane on.
Jänes oli vist sundpuhkusele saadetud ( ega ometi mitte koondatud?).

Tunnistan, et ma ka ei oskaks riiki reeta, aga riik reedab meid küll päevast päeva. Kõige suurema reetmisena tajun busside mahavõtmist maaliinidelt. Varsti ei saa enam kuhugi sõita, kui just hoburakendeid töösse ei panda.
Mõistan-mõistan, majandussurutis, aga pikaaegne elukogemus näitab, et isegi kui olud taas paranevad, ei tule kord kaotatud asjad enam tagasi. Rahvas kohaneb ja harjubki sundpaiksusega - varsti ei tule mõttessegi, et sõidaks Tartu, Pärnu või Tallinnasse... Hea, kui Viljandisse vahel saab...

pilt ETV kodukalt vist
Vt artiklit Õhtulehes

Kaamosele vastu ...(laupäeval)

Nädal tagasi imeliselt ja tervistavalt reisilt naastes lootsin, et kogutud energiat jätkub pikemaks, et isegi kaamosele vastu minnes ei tunne tuska. Aga võta näpust! Tuhkagi - miski ei aita, väsimus on kohal, jõudu on täpselt nii palju, et end hommikul voodist püsti ajada, rutiinsed ja kohustuslikud toimingud ära teha, ja ongi toss väljas. Miski ei tee rõõmsaks - ei kutse õhtuks oma lennu kokkutulekule, ei ilus sügisilm, ei nädalavahetus.
Ainult viriseda tahaks... kogu südamest.
Kas teiega on ka nii? Kust hankida elurõõmu?

Kogu oma tahtejõuriismeid kokku korjates alustan koristamist. Mõnede arvates pidi SEE (=töö) hea teraapia olema...

Omaette mõeldes

Ma olen konservatiivne inimene, ma ei taha, et asjad väga kardinaalselt ja kiiresti muutuksid. Mõnikord ei saa sinna midagi parata - lihtsalt nii on vaja. Ilmselt peab aeg-ajalt asju muutma, moderniseerima või nii. Ma ei ole see inimene, kes hakkab teiste haldusalas midagi dikteerima...
Millegipärast on mul aga tunne, et seisan ringist väljas, et keegi mind mängima ei võta või ei taha. Ise ka ei lähe. Nagu oleks mind klassi istuma jäetud. Õpi ise järele, kui tahad teistega koos olla.

Kirjutan siin omaette ...

Vanast "klassist" igatsen ma kõige rohkem taga seda vidinat, mis näitas, kes mu blogi lugemas käis. Neid kauntereid või sitemetreid ma pole tahtnudki...
Ja need blogilistid - ise tegin ka ühe ja täiesti juhuslikult sattus see nähtavale kohale. Nimegi mõtlesin välja!
Mis siis ikka! Võib-olla ongi nii, et kui pole maksnud, siis pole õigust ka midagi nõuda/saada.

Näe, ilus ilm täna jälle! Midagi lausa lapilikku - kollakas-pruunid kased ja mitmevärvilised vahtrad! Veel palju rohelist...
Reede hakkab õhtusse jõudma. Mis siin ikka norutada! Jalad seinale ja pikutama!!

pilt

Sügise saabumine

Lõin sisse pealkirja ja tuli välja, et olen sama juba kasutanud. Mis siis ikka! Sügis tulebki ju igal aastal, ei me pääse. Ega kuldse, selle varasügise ilu suhtes pole ju keegi immuunne. Ka kõige tuimem mõistab märgata, et varasügisel on rohkem värve ja seda kummalist kustumise ilu kui näiteks südasuvel.

Ma ei hakka siin rääkimagi, milline on Lapi sügis. Te ei usuks!! Ma isegi ei usu, et olen seda näinud.

Nagu laps rõõmustasin polaarjoone (napapiiri) üle, kuigi see on ju paljalt kujuteldav, üksnes asfaldile maalitud valge jutt!? Kui öeldi, et sellest peab kinnisilmi üle astuma ja midagi soovima, siis tegin natuke sohki ja astusin mitu korda. Täna küsisin geograafiaõpetaja käest, kas kohe joone tagant algabki novembris ligi kaks kuud kestev polaaröö.

Terve bussitäis tegi "ooo", nähes järveveel (tuhandeid järvi!) peegeldumas teist metsa, reaalse metsaga identset. Kuldkollased, kollased ja veel rohelised kased ühes pundis. Luiged, Soome rahvuslinnud. Porodest rääkimata, keda Lapimaal karjadena kohtasime. Mäed, mis olid paljad kui pead, ja nii kaugel, kui silm ulatus, ainult avarus. Kaunispää!

Tundrat kirjeldada ei oskagi. Selline ... justkui äbarik ilu. Väikesed õnnetud kõverad puud. Domineerib punane. Ruska, või kuidas nad seda nimetavadki?

Täna algas sügis. Täna on päev ja öö ühepikkused. Edasi läheb juba pimedamaks...

Pilt

Lapimaale

Räägitakse, et Lapimaal on piiritu avarus, puhas õhk, puutumatu loodus, vabalt ringi jalutavad põhjapõdrad, jõuluvana kodu, virmalised, polaarjoon, laplased (või saamlased).
Räägitakse, et eriti kaunis on seal sügisel - palju värve ja kirkust (loodetavasti praegusel ajal mitte enam sääski!)
Eks ma siis pärast ütlen, kas oli ja mida/keda me seal kohtasime või ei kohanud.
Ega siingi pole midagi teha - rõske, sajune ja depressiivne.

Prillid

Tellisin endale uued prillid. Nüüd on mul neid kokku neli paari.

Ühed on nn arvutiprillid. Need peavad olema kogu aeg arvuti juures. Vahel olen need hajameelsusest viinud kööki või teise tuppa, siis on nad mõnda aega kadunud, aga ilma prillita ei näe ma ei trükkida ega lugeda.
Teised peavad olema permanentselt koolikotis (need on nn esindusprillid), sest kui ma nad kodus välja võtan, võivad maha jäädagi, ja siis on asi hull.
Kolmandad on koduprillid, millega loen, parandan töid, teen igast nipet-näpet. Need kaovad kõige sagedamini ära, sest ma ei mäleta, kuhu olen nad parajasti torganud, või olen need lihtsalt üles juustesse lükanud. Nendega juhtub ka kõige rohkem äpardusi - magan kõveraks või istun laiaks. Olen sel moel oma elus "kaotanud" juba kahed prillid.
Kuna prillid on tänapäeval kallid, siis need koduprillid on mul ostetud apteegist paarisaja krooni eest. Tegelikult näeb nendega sama hästi kui mitmetuhandelistega.

Arvestades sooduskampaaniat (üheaegselt soodustus nii klaasidele kui raamidele) tellisingi nö tagavaraprillid, igaks juhuks, sest üsna tihti juhtub, et näiteks poes pole mul prille kaasas ja ma ei näe tuhkagi, mis pakendi peale on imepisikeses kirjas kirjutatud.

Optikapoe näitsik oli väga lahke ja tassis mulle ette kümneid paare erinevaid raame. Usaldasin valiku täielikult tema hooleks. Nii saingi ma musta raamiga uued prillid. Peavad sobima!!

Muidu näen ma hästi, tunnen inimesed tänaval ära ja loen vabalt suuri tähti. Minu prillid on lihtsalt eakohastest arengutest tingitud.
Õnneks on prillid tänapäeval moes ja keegi prillipapaks (või -mammaks!) ei narri.

Unustatud ja uued sõnad

Keel areneb pidevalt.
Vanad sõnad nagu vanad riidedki jäävad seisma, kuni nad ükskord lihtsalt minema visatakse (õnnelikumal juhul antakse taaskasutusse).
Uusi sõnu tuleb juurde vastavalt vajadusele - uut nähtust vaja kuidagimoodi nimetada. Nii tulidki meile väga vajalikud sõnad tšillima, hängima, tuunima.
Nii sündis päevapealt liitsõna tõehetk. Kõik teavad!

Leidsin paar päeva tagasi Metsapiiga blogist sõna krapsakus/krapsakas. ÕSis täiesti olemas - tragi , hakkaja. Näide krapsakas perenaine.
Sõna tundus mulle nii värske ja vahva, et ma kasutasin seda oma kõnes a´la Kolleeg R on täna nii krapsakas, et lausa kadesta!!

5. klassis lugesime üht pala, kus oli sees sõna krempel. Mitte keegi lastest polnud kuulnudki.
ÕSis täiesti olemas: kolu, kraam, kupatus, värk, asjandus (argikeel)
Näide: Mul on kogu kremplist kõrini, lähen metsa elama.

Lugesin tänasest Postimehest Helju Valsi arvamust, õigemini kommentaari selle kohta, kas kirjastus Varrak käitus õigesti, kui asendas Agatha Christie teose pealkirja "Kümme väikest neegrit" mittemidagiütleva nimega "Ja ei jäänud teda ka". (Kõik neegrid ka teoses asendatud!?)
ÕSis on öeldud, et sõna neeger "ei ole eesti keeles halvustav". Koos kümne väikse neegriga tapeti ka sõna?

Mulle meeldib ilus kirjakeel ja ropendamist ei salli mitte. Ei kirjalikus ega suulises kõnes. Aga pigem märkan, ka siin blogikremplis, et keel vaesustub. Seda enam naudin paljude blogijate kaunist keelekasutust. Ja need pole kaugeltki (ainult) filoloogid või ajakirjanikud, vaid need on insenerid, matemaatikud, koduperenaised, raamatupidajad, firmaomanikud, teoloogid... Ja kõikide ametit ma ei teagi.
Ma imetlen neid inimesi.